Usutlus Hans H. Luigega: "Olen selline kõik-või-mitte-midagi-mees"

Ekspressi looja ja omanik Hans H. Luik mõtestab rikkuse abstraktsust, masu ja uute alfaisaste pealetungi ootust. Meediaärimees Hans H. Luige (48) kabineti all asub viimasel ajal juba kaks temaga seotud ajalehte - Eesti Eks­press teisel ja Maaleht viiendal korrusel. Toimetused koonduvad, laenukoorem nõuab maksmist, meedia suundumine internetti näib veel kauge koidukumana silmapiiril.

20 aasta eest noorema mehena Eesti Ekspressi asutanud Luik kannab seljas musta Baltmani ülikonda, käsi on mööda tumepunase nahkdiivani seljatuge pikalt välja sirutatud. Kuigi kehakeel on avatud, reedavad sõrmed ja pilk pinget.

Seinal Luige selja taga on graafilisel lehel suure valge linnu ja Leda suguühe, meenutus mõnest rõõmsamast ajast. Valgus kabinetis mängib, kuhtudes mõnel hetkel peaaegu sootuks ja muutudes siis taas jälle eredamaks.

Krister Kivi: Äripäeva rikaste edetabeli 18. kohal on sul naabriteks Margus Linnamäe ja ­Anatoli Kanajev. Sinu hinnanguline väärtus on seal 1,27 miljardit krooni. Kui täpselt see peegeldab tegelikkust?

HHL: Linnamäe ja Kanajevi suhtes on see ebaõiglane. (Paus) Jõukusega on korras, aga selle tähendus on enda poolt vaadates palju väiksem kui väljastpoolt. Ükskord juhtus niimoodi, et sõitsin kiiruga Tartusse kohtuma ja autosse võtsin Adavere tuulikust ühe suure limonaadi ja midagi nosida. Ja nosisin autos ja jõudsin Tartusse, ja tunnen, et on silmipimestav pissihäda. Ja ma tean üliõpilasajast, et seal on üks suur maja jõe ääres, mille taga on veidike sireleid. Keerasin auto hoovi ja soristasin ära. Ja pärast mõtlesin, et Hans, kurat, see on ju sinu maja, Munga 18, mida rendib haridusministeerium. Ma oleksin võinud sisse marssida ja tualetti paluda.

KK: Oled sa ligi miljard krooni maksnud Delfi ostuga seoses juba läbinud kõik Kübleri-Rossi leinaskaala eri faasid: eitamise, depressiooni, viha, kauplemise, aktsepteerimise?

HHL: No eitamine jäi vahele! (Paus, napp naeratus) Mängisin suurt mängu, ajastasin valesti, aga vean välja. Ega Delfi või Ekspress Grupiga sellest paha ei juhtu - minu endaga võib-olla juhtub, aga mitte midagi sellist, mis peaks sundima tegevusala või elulaadi muutma.

Tarmo Vahter: Delfi ostu järel rääkisid teatud poliitikud, et seda ostu finantseerib Gazprom ...

HHL: Seda räägib üks minu vana sõber, kes on tubli mees ja valitsuse liige, aga samal ajal ka paranoik. Selline vastuolu on täiesti olemas - võib olla tubli mees, aga samal ajal paranoiliste kalduvustega.

Suuremat raha oleks praegu hädapärast tarvis küll. Toogu Gazprom see raha siia.

TV: (Vaatab oma paberipakki) Ekspress Grupil peaks olema praegu laenu umbes 615 miljonit krooni. Sa oled andnud ka isiklikke käendusi pankadele?

HHL: Isiklikku käendust ja isiklikku laenu olen andnud. Kuni 92 miljonit peaksin andma ja üle 40 miljoni olen andnud juba.

TV: Kui suure osa oma isiklikust varast sa ära käendanud oled?

HHL: Kui tegutsen, siis on suurel määral kõik panditud. Osa peavad siin piiri, aga mina olen selline kõik-või-mitte-midagi-mees. See on ainult vara ja ainult raha. Ma mängin täiega.

TV: Kui sa pakkusid töötajatele aktsiaid optsiooniga, siis kas mäletad, mida ütlesid?

HHL: Küllap ma aktsiaseltsi juhina ikka tõusust rääkisin.

TV: Jah, aga sa ütlesid ka, et kui just mõni hiinlane Wall Streetil turgu alla ei lase. Kui sa vaatad seda aktsiagraafikut (Vahter kraamib välja paberi, millele näib olevat veetud infarktipatsiendi kardiogramm), siis mida see pilt sulle meenutab?

HHL: (Napilt) See näitab, et me oleme rahvusvahelises äris. Selline on rahvusvahelise äri pilt täna.

KK: Kas mõni nendest väikeaktsionäridest, kes enda teadmata on kaasatud rahvusvahelisse ärisse, on sinuga nende kahe aasta jooksul ka ühendust võtnud?

HHL: Jah, on ikka võtnud.

KK: Ja mis on olnud meeldejäävaim statement?

HHL: Tõnis Rüütel hüppas rõõmust, kui viimase pooleteist kuu jooksul aktsia kolm korda tõusis. Tema on ikka öelnud, et ta punapead usub - ja mul oli vahepeal päris kahju, et ta punapead usub. Me oleme näinud hullemaid saltosid kui USA kuulsal kriisiajal. Eelmisel nädalal allkirjastasin paberid, millega me ostsime kõik aktsiaoptsioonid tagasi, ja töötajad pääsesid nendelt ameerika mägedelt.

TV: Oled sa kunagi kahetsenud börsile minekut?

HHL: Ei, mitte mingil juhul. Me saime sealt uskumatu rahatuusti. ja kohe tuli ka ajalooline võimalus saada Baltikumi internetiäris number üheks. Me oleme praegu Baltikumi internetireklaamis numero uno ja keegi ei ütle, et see pole üks kõige tõusvamaid ärisid üleüldse.

TV: Miks ajalehed hävitavad end, jagades internetis oma parimat sisu tasuta?

HHL: See on võidujooks. Kui üks selle ära jätaks, ei saaks ta enam reklaami.

TV: News Corporation kavatseb järgmisest aastast muuta oma veebileheküljed tasuliseks...

HHL: See on selline jälitussõit. Ma olen kuulnud, et meie oma ­chibsted teeb Eestis samas suunas samme. Kõik vaatavad, kuidas teistel läheb, et siis Erika Salumäe kombel finiši poole söösta.

TV: Delfit on tore omada, aga kas sind kui intellektuaali rahuldab see ka vaimselt?

HHL: Kui ma hommikul arvuti avan, siis lähen Delfisse ja sealt LHV foorumisse. Seal on meie kõige vaimukamad noored pankurid.

KK: Oled ise mõne kommentaari kirjutanud?

HHL: Oo, ikka. Eri nimede all, selle nime all, mis pähe tuleb.

KK: Kui jõuda Delfi juurest mõningate teiste sinuga seotud ettevõteteni, nagu kiirlaenu andnud Krediidikassa või võlgu sissenõudev Julianus Inkasso, siis mis sind nendes valdkondades tegutsema paneb?

HHL: See on äri, see on osalemine tsiviilkäibes. Julianuse jaoks on Tallinna kohtus loodud spetsiaalne elektrooniline toru, mida pidi nõuded sinna lähevad.

KK: Millises ärivaldkonnas sa eetilistel põhjustel ei osaleks?

HHL: Ma ei peaks pisiloomade surmamise punkti.

KK: Oled mõelnud poliitikasse mineku peale?

HHL: Ma ei ole mõelnud, ma olen ­kuidagi poollitsakalt end välja pakkunud ühes raadiosaates, justkui mitmuses. Et mõned ärimehed, keda ei saa nutsuga mõjutada, võiks ju panna riigiettevõtete nõukogudesse, kui riik tahab, et tema raha säiliks. (Sirutab käe mööda diivanileeni veelgi pikemalt välja, väike must pallike hüpleb sõrmede vahel) Ma jäingi seda kutset ootama.

TV: Mis nõukogus sa oleks soovinud olla?

HHL: Mul on väga hästi meeles, kui Mati ­Polli astus tagasi Tallinna Sadama nõukogust ja ütles, et neid asju on parem mitte teada. Ega seal ei ole midagi suurt ja salajast: sealt varastavad parteid raha, mida keegi pole ­tahtnud neile anda.

KK: Rahast rääkides...

HHL: (mahedalt, kuid metalliga hääles) Ma tahtsin ühte asja veel öelda, Krister, ma elan demokraatiale väga kaasa, aga ma ise ei viljele demokraatiat, ma ise olen rohkem oma ettevõtetes olnud one-man-band.

KK: (End kokku võtta püüdes) Millele see viitab?

HHL: (lahkelt) Võib-olla läbematus. Mul on meeles, kuidas lahkunud Lepikson ütles, et sa oled seal poliitikas ja räägid päev läbi inimeste­ga, kellega sul pole selgelt üks arutlustase ja kelle sõnal on jõud üksnes sellepärast, et ta on kümme aastat seal erakonnas olnud.

KK: Ma küsiks selle küsimuse ikka ära - millal palk tõusma hakkab?

HHL: Kui Kesknädalat loete, siis palk tõuseb teil iga kord, kui Keskerakonda sõimate. Kesknädal kinnitab, et nii see meie ajakirjandusfirmades on.

TV: Ekspress Grupi teise kvartali aruandes on selline tore lause: "Tänu agressiivsele kulude kokkuhoiule on ärikasumi langus peatunud." Mille pealt sa ise kokku hoiad?

HHL: Sõitsin mitu aastat sellise hullu bussisuuruse autoga nagu S-klassi Mercedes. Tal oli palju kompuutreid. Ükskord suvel, kui pidin minema vanaisa talu vaatama - mul olid veel isa peal ja Viivi Luik, sugulane, keda väga austan -, ütles kompuuter üles. Siis mõtlesin, et mina ei oska luksusautost kaifi saada, ja sõitsin kolm aastat Toyota Camryga.

KK: Pikad lennureisid Miamisse võtad sa kuuldavasti ette turistiklassis?

HHL: Ma olen äriklassis vist kaks korda elus lennanud. Ma lähen äriklassi tagasi siis, kui keegi tõestab, et äriklass jõuab kiiremini kohale.

KK: Sinu kehapikkuse juures peaks see olema ju selge piin.

HHL: Krister, kui ma su reisiraamatuid loen, siis ka lennukis söömine ja hotellis magamine on suur piin, aga sa lähed sinna ikka. (Paus) Ükskord Austraaliasse sõites oli Singapuri lennujaamas veidike kehv olemine, aga ma rahustasin end sellega, et tahtsin omal ajal välismaale nii väga saada - ma pinnisin Mihkel Tiksi, mismoodi välismaal on, kuidas Frankfurdi lennujaamas on - ja siis ma mõtlesin, Singapuris, et nüüd ma olen välismaal. Patt oleks poriseda.

TV: Üks kuulujutt, mida poliitikud räägivad sinu kohta, on see, et Aivar Otsalti läbiotsimisel olevat tema seifist leitud märkmik infoga sinu ja Ekspress Grupi kohta.

HHL: Olen kuulnud, et olid ka väljavõtted mingist politseiandmebaasist, minu suhtes tehtud toimikud (parandab), toimingud või mis. Mõned võmmid on kohe sellised väikesed Edgar Hooverid. Otsivad poliitikute tellimusel, et saaks kedagi veidi šantažeerida, kui endal ametikoht kõikuma hakkab. Nuhivad, ja muuseas maksumaksja kulul, aga ei tuhkagi.

TV: Kas politseil võib midagi veel sinu kohta olla?

HHL: Ma arvan, et politsei oma töö käigus kogub mitut liiki kuulujutte - seda kindlasti ka selle töö käigus, kui nad uskumatult edukalt said kätte teatava Mareki, kes vesisel talveööl pildus kolme kohta süütepudeleid ja on nüüd istuma pandud üheksaks aastaks.

TV: Marek ei mõelnud ju rünnakut ise välja...

HHL: Vabariigi nimel tehtud kohtuotsus ka väga täpselt nimetab, keda rünnaku tellijateks peetakse - üks Laferme kaasaktsionär arvas, et saab oma materiaalset positsiooni parandada, kui sellise rünnaku tellib.

TV: Eestis on tapetud kolm ajalehekirjastajat. Isa ja poeg Haitovid ning Gennadi Ever.

HHL: Jah. Karm tegevusala.

KK: On sul relv olemas?

HHL: Mul ei ole relvaluba. (Väike muie)

KK: Kas on olnud ka selliseid rünnakuid, millest avalikkus ei tea?

HHL: (Pikk vaikus) On olnud selliseid väiksema haridustasemega inimesi, kes püüavad ähvardada nii, et jääb meelde.

TV: Mis sõnadega ähvardatakse nii, et jääb meelde?

HHL: Üks ärimees, kes kiireks rikastumiseks on kasutanud Reformierakonda, ütles, et ükskord süüakse ka luigeliha. Jääb meelde, kas pole?

KK: Oled sa kunagi söönud luigepraadi?

HHL: Ei ole söönud. Lindudega seoses meenub eksootikast jaanalinnu seljas ratsutamine. Tal on selline isepärane tiibadekallistus, kui ta tiivad üle su jalgade laotab. Näen seda unes vahel.

KK: Kas tulumaks, mida me maksame, on õiglane? Peaks see langema või tõusma?

HHL: Ta võiks tõusta küll veidi.

KK: Kui palju?

HHL: Veel kolm protsenti näiteks rahulikult.

TV: Tähendaks see seda, et ettevõtte tulumaks tuleks mingil kujul taastada?

HHL: Ei oleks paha mõte. Ma näen, et riik ei suuda oma struktuure muidu üleval pidada.

TV: On see suurettevõtjate hulgas aina enam leviv arusaam?

HHL: Pean nentima, et on. Paljudel meil on Skandinaavia suurfirmadest konkurendid - ja nad nagunii kusagil maksavad. Maksku siis juba Eestis. Selle nimel, et konkurent maksaks, oleks nõus ka ise maksma, niipalju eestlane ma olen. (Paus) Tervitan siinkohal Kadastikku Schibstedis.

TV: Sa oled lühikese ajaga vahetanud välja Ekspress Grupi ja Ekspressi Kirjastuse finantsjuhtkonna. Mis selle põhjuseks on?

HHL: Ekspress Grupi puhul see, et jõuline tulija tuleb oma komandoga. Uus juhatuse esimees Gunnar Kobin on action-man.

TV: Ekspressi siseveebis on töötajate juures link "koonda kõik". Mida see tähendab?

HHL: (Muie) See käib tõenäoliselt teabe koondamise kohta.

TV: Eelmise aasta algul oli Ekspressi võimatu inimesi tööle võtta, sest kohti polnud, aga praegu istu, kus tahad.

HHL: Töötan ise siin seistes puldi taga nagu Tammsaare. (Paus) Häid lehti ei tehta enam kunagi nii lopsaka toimetusega nagu aastal 2005.

TV: Sa saad varsti 50aastaseks. Rupert Murdoch on üle 70 aasta vana. Kuidas sa oma järgmist kahtekümmet aastat näed?

HHL: Ma olen mõelnud ühe fondi peale, ma tahaks noori aktiivseid tegijaid näha või siduda aktsiaoptsioonidega. Ma tahaks, et minul nimel rääkijaid või tegutsejaid oleks rohkem. See üksildus, üksimõtlemine ei ole kõige mõnusam. Tiik seisab paigal. Ma ei näe noori hansh. luikesid või mihkel kärmaseid tulemas peale.

KK: Mainisid, et enam kunagi ei tehta meediat selliste toimetustega nagu 2005. aastal. Kas ka siin pole seletus, miks uusi andeid enam meediasse ei tule?

HHL: Ma ütlesin, et häid ajalehti ei tehta enam selliste kuludega. Aga meediat tehakse. Kolme-nelja aasta pärast müüvad head ajakirjanikud oma tööd nii telekanalil kui teevad reisilugusid kui ka kirjutavad uudisnuppe. Ekspress Grupp peaks saama uude majja ja seal saavad erinevad anded koos uusi agregatsioone luua.

KK: Kas sinna uude majja... buss ka viib?

HHL: (Naerab napilt) Ma täitsa imestasin, et Lissaboni ajaleht L'Espresso - mis on Ekspressile kõige lähedasem leht - kolis majja täiesti linna ­ääres. Aga neile on see koos olemine väga suur eelis.

KK: Millal oivalise ajakirjanduse preemia lõpuks välja antakse?

HHL: Oivalise ajakirjanduse preemia kuulutasime välja ajakirjandushooaja alguses, augustis, ja tööde esitamine käib. 100 000 krooni antakse üle järgmises augustis.

KK: Mis sul stressiga aitab toime tulla?

HHL: Ma olen hakanud uurima, mismoodi mu vanavanemad käitusid, mis naljade peale mu vanaisa naeris, mis hüüdnimesid nad teineteisele andsid. Mis sõnadega nad palvetasid.

TV: Sa oled kaks korda abielu lahutanud. See on vist päris kulukas?

HHL: Jah, ma arvan küll, et lapsed on hästi kindlustatud. Olen selle suhtes isegi põlglik, et mingitel andmetel on Eestis 12 000 meest, kes ei pea oma lapsi üleval -- vihkamisväärt tüübid. Kui seadus lubaks, siis Julianus hea meelega otsiks neid.

KK: Kas inimene on loomult monogaamne?

HHL: Inimene on oma jutu ja deklaratsiooni poolest monogaamne, aga ma ise tunnen ingleid väga vähe. (Järsk paus) Perioodid, kui armastus, seks ja abielu koos juhtuvad, on suur õnn. Tervitan neid, kellel see periood kestab.

KK: Sulle endale kuuluvad väljaanded publitseerivad lugusid, kuidas sind on nähtud ühe või teise naisega. Saadetakse need lood sulle kooskõlastamiseks?

HHL: Ei saadeta, täitsa lõbus on lugeda ja ükski foto pole monteeritud. Ja tõesti meestega näeb mind õhtul harvem väljas jalutamas kui naistega.

KK: Mis asi see on, mida sa pigistad pidevalt käes?

TV: (Kõhklevalt) Stressipall?

HHL: See (heidab pilgu oma sõrmedele) on mu sõbra Riho Rasmanni juhitava väikse Kreeka-Eesti Marfin panga pall.

KK: Mis pangas su... (ringi mõeldes). Mis pank on pälvinud su enda usalduse?

HHL: Mulle see algus meeldis! (Naerab, tundub, et peaaegu südamest) "Mis pangas su võlad on?", Krister! Ma olen võlgu ühele sündikaadile, mida juhib SEB - ja juures on veel Nordea ja Sampo.

KK: Sa oled teinud valeotsuseid, oled sa nõus selle hinnanguga?

HHL: Jajaa. Ma rääkisin ühe ettevõtjast kolleegiga ja tunne on, et aastani 2004 olid geniaal­sed otsused meil kõigil. Ja siis läks kõik rappa, nagu oleks korraga intelligentsuse kaotanud.

KK: Oled sa kokku arvutanud, kui palju kõik need kullakaevandused ja pertelsonid maksma on läinud?

HHL: Päris nulli ei tahaks diskonteerida enne, kui selline tõde tõesti selgub, aga selge on see, et kõva pool varast on lühikese ajaga ära pühitud. Parem on sellele mitte mõelda, kuid ei ole mõtet salata, et üks põlvkond ärimehi on jalaga munadesse saanud. See on šokk. Me oleme nagu vettinud mägrad kuskil lõkke ääres ja soiume ja ei tee midagi. Siis tulevad uued noored gasellid ja tormavad mööda ja ehk läheb ka osa mäkrasid siis hooga kaasa. Jube hea oleks, kui uued alfaisased kuskilt peale tuleks.

KK: Kuskohas need mägrad koos käivad?

HHL: Gloria restoranis. Suurettevõtjate lõunatel.

KK: On need ärimehed hakanud otsima uusi pidepunkte - jumal, selgeltnägijad, psühhoanalüütikud?

HHL: Üks punt ärimehi on kätte võtnud ja suisa vanatestamentliku vihaga hakanud sporti tegema. Enn Veskimägi on suvega läbi sõitnud 5000 kilomeetrit vist. Ma ise vehin ühes tenniseklubis, olen muutunud andunud veinijoojaks.

KK: Milline veinimark on pälvinud sinu usalduse?

HHL: Olen saanud suursaadik Matsulevitši eeskujul suureks Rieslingi-sõbraks.

KK: Punastest on Winestores täiesti head 49kroonist Primitivot.

HHL: Tuttav mark, tuttav mark. Üks päev itsitasin just kodus selle nime üle.

KK: Nii et sa oled seda joonud?

HHL: (Mitte eriti veenvalt) Jaa. Suure mõnuga.

KK: Kas head ajad tulevad veel tagasi? Nagu olid 2005, 2006?

HHL: Ma arvan, et hulle riske hakatakse jälle võtma küll, aga see põlvkond - minu põlvkond - jääb tõsiseks ja pilgus on mingi selline eemalolev, kaugele suunatud pilk, kui keegi räägib, et teeks ühe vahva investeeringu.