Kui on oht, et pangakaart tühjaks saab, haarab inimest makseterminali ees kramp ja ta jälgib tähelepanelikult, mis kaardiga toimub.
Jälgisin detsembris minagi. Ja mida ma näen? Kui kaardi limiit läheneb nullile, hakkab automaat inimest sinatama. Proovige ka.
Esmalt paljastas kaardimasin mu Narva maantee kohvikus Tiigrikäpp. Sina, kodanik Luik. Alles eile maksin Rahva Raamatus ja olin automaadi arvates veel Teie. Aga eile oli kaardil ka kahe jõulukingi jagu rohkem raha. Elektroonika on õiglane. E-Eestis liigub info kiiresti. Swedbanki, USA saatkonda, Ansipile, FSB-le. Uue küberpäikese eest ei varja end kuskile.
Ent ma ei protesti. Mis ”teie” ma tõepoolest olengi, kui kaart tühjenemas?
Lapsega muuseumisse. Värskelt restaureeritud Suurgildi hoone Laial tänaval. Kaardil on mõnikümmend eurot. Masin ütleb ”Sisestage kaart!” — siis loeb mu nime ja — ”Enter PIN!”. Läks võõrkeelele üle. Kas ta arvab, et Hansud on ainult välismaalased?
Väike kohv Radisson SASis. Ülemise korruse baar, vaade tormisele merele, ent kõige aupaklikum makseterminal. ”Sisesta kaart,” ütleb masin. Mul pole pretensioone. Eks kuu alguses jälle parem seis ja kuuleb ”teiet”.
Masin loeb nime. Ja kohemaid lõppeb sinatamine! ”Sisestage kood!” palub masin. Respekt. Mu kaardil pole võib-olla krediiti, kuid mul endal siiski on! Tark masin. Ajan hotellist väljudes selja sirgu.
Vaata aga kapitalismi. Igal hetkel mingi reitimine. Pärast käiku apteeki ja Energiamuuseumi saab asi selgeks. Eri tootjatel on erinev tarkvara. Muuseumides ilmselt öeldaksegi esimene käsklus eesti, teine inglise keeles. Ingenico-nimelised makseterminalid alustavad sõbralikult, aga kui rasvane kaart sisse lükata, siis kukuvad teietama. Verifone roheline ekraan teietab. Valige see, sest sama firma helesinine ekraan hoopis sinatab.
Nüüd eemada(ge) kaart.
No comments:
Post a Comment