Kommentaarium artikkel

Internetikommentaarid ja säutsud sotsiaalmeedias on paljudele igapäevane asi, ühiskonnale tervikuna aga siiski veel šokk. Mõniteist aastat tagasi ei olnud seda nähtust veel: massid ei saanud kuidagi suhelda massidega ilma vahendajata. Netikommentaarid lõid selle võimaluse.

Kuid kommentaarides ja sotsiaalmeedias satub inimene kaosesse nimega „tänav”. Tänav mõjub segadusse ajavalt, sest seal on kõike: sinu sõpru, pätte, sinu vaenlasi, usuhulle, võimuhulle. Internetis, nagu tänavalgi, peab tihti rääkimise asemel karjuma, sest kogu ümbruskond on lärmakas, melu ei juhi otseselt keegi, tuleb loota väljakujunenud reeglite peale. Internetis, nagu tänaval, ei ole võimalik igale sülitajale politseid tellida või vältida lõbusaid momente, kui mõni daam on seelikuääre kogemata sukkpükstesse toppinud või keegi endale Adolfi vuntsid teinud.

Olen enda jaoks leidnud sellise kujundi. Linnakodanik teab, mida turult otsib. Ta suundub teda huvitava teabe (ütleme, et tuttava hapukapsamüüja) juurde. Teel näeb kodanik kirevaid ahvatlusi; keegi kerjab ja sõimab, kui talle raha ei annetata. Inimene võib kuulata muusikat; kiirendada sammu, kui keegi stripiklubisse kutsub. Linnakodanik ei kaota ennast, kuni ta ei jää turule sihitult töllerdama. Ent suur oht on sattuda ebasobivasse, isegi alandavasse keskkonda.

Sellele uuele "tänavale" ehk internetikommentaaridesse, säutsudesse, Facebooki jäävad inimesed kondama nii kauaks, kuni arvutite ülemaailmne võrk püsti püsib. Läbi lusti, läbi ehmatuste ja shoki kohanevad miljardid inimesed interneti selle osaga, mille nimi on rahva poolt ilma toimetajateta loodud sisu.

Kohaneb ka ühiskonna täidesaatev ning kohtuvõim.

"Lasen õhku, tapan maha!"

Segadusse ajab see, et netikommentaarium näeb kirjapildis välja nagu toimetatud ajakirjanduslik sisu. Ent ta ei ole seda. Twitteris või Delfi kommentaarides välja paisatud tähed näevad välja nagu tõsine, ametlik ütlus (statement), ent võib olla hoopis midagi vile, karje või haugatuse sarnast.
Seda vahet õpib ka Londoni kohus. Alles Lord Chief Justice suutis hiljuti peatada Palu Chambersi süüdimõistmise, kes jäi ühel lennuväljal lumevangi ning saatis oma tüdrukule ning laiemale sõpraderingile säutsu "Lasen õhku selle kuradima lennujaama".

Tegelikult ei teinud Paul tõsist ähvardust, vaid ärajäänud lend, mille eest teda keegi ei hoiatanud, vallandas temas psühho-füüsilise reaktsiooni. Nõnda näiteks näitame meid poriga pritsinud autojuhile rusikat, kuigi suur vaevalt et kõik sel hetkel kakelda tahavad. Paul Chambers mõisteti mitmes kohtuastmes süüdi, kuni ülemkohtunik suutis vahet teha reaalse ähvarduse ning uuel interneti-tänaval leviva emotsioonipuhangu vahel.

Kodumaine näide: Põhja prefektuur otsustas kohtu ette mitte saata isikut, kes märtsikuus Delfisse kirjutas "eSStonskije prostitutki! Streljati etih suk nado!!!". Delfi ise andis kommentaari menetleda, võideldes arvamusplatsi puhtuse eest. Veel mõne aasta eest, arvan, oleks kirjutaja pidanud kohtu ees aru andma, keda ta maha tahaks lasta. Ent, on see shokeeriv või mitte, ühiskond hakkab harjuma sellega, et suhtlusvõrgud ja kommentaarid ongi "tänav", ja mitte kontor või salong.

Milleks seda tarvis on?

Jah, miks laovad usinad näpud näiteks Delfisse 300 000 kommentaari kuus, lisaks säutsuvad mujal sotsiaalmeedias? Mitte kõik ei kommenteeri - kuni 10% lugejatest kirjutab ning alla 50% lugejatest loeb kommentaare.

Miks meedia ise kommentaare vajab?

Esiteks, uudisele konteksti loomine – uudislood kogu meedias lühenevad. Üks korralikult toimetatud uudisjupp ajalehes või TV-s ei suuda kunagi kajastada kogu sündmuse tähendust, juhtumis leiduvat seost, nalja, vastuolulisust, ajalugu. Ajakirjanik pole enam kuningas.

Teine põhjus on uudise täpsustamine – lugejad korrigeerivad uudist ja vaba kommentaarium võimaldab uudisel ajas areneda. Eriti praktiliseks on kommentaarium osutunud kadunud noorukite otsingul, kommentaatorid lisavad fakte kohapeal märgatud sõidukite jms kohta. Näiteks Viljandi kuulsa politseinike peksmise uudise juurde kirjutasid inimesed, et Viljandis saab huligaanide vastu abi kaitseliidu valvetelefonilt. Oluline utilitaarne info.

Miks ei jäta lugeja säutsumist?

Kõige algelise vajadus on psühhofüüsiline väljendus: vau! vaat kus raisk! Imeline! jne. Elu24 ja Õhtuleht avaldavad näiteks tihti „nädala tüdruku” või muud sellist rubriiki. Kohe, kui pilt üles riputatakse, liigub hulk lakitud ja lakkimata küüsi klaviatuuridele ning hakkab tippima – mida? Konkurendid-suguõed leiavad, et nädala tüdruku lõug on liiga lai ja keha pole proportsioonis, meesisendid aga hooplevad, mida nad kena vastassugupoole esindajaga varsti peale hakkavad või on juba hakanud. Provotseeritud kommunikatsioon tõenäoliselt jääb inimkonnaga kaasas käima. Kui rikas peaks riik olema, et siin kohut mõistma hakata? Hõise või röhatus ei ole tõsine statement.

Lihtne vajadus on ka kambavaimu tekitamine ja rõhutamine. „Mina” hakkab end määratlema süsteemis ümberringi olevate väärtusstruktuuridega. Me kinnitame oma grupi hinnanguid ning arvustame teiste omi. Tihti on teisteks valitud „tiblad”, valitsejad, kelle tooni siis tehakse veidraks ja pilatakse. Inimesed kasutavad tähtsa eurojutu pilamiseks näiteks setu keelt ja küsivad ametniku pika mulina peale „möh?”.

Mida pikemaks vaidlused suhtlusvõrgus venivad, seda täpsemalt sunnitakse inimene oma seisukohta määratlema. Kommentaarium aitab iseennast peegeldada.

Lõpuks keerutavad tuhanded suhtlejad Facebookis, Delfis, Postimehes ja Twitteris üles omaenda kujutletava maailma, kus möllavad klišeed, „kesikud”, „rikkurid”, eurobürokraadid ja neile vastanduv „talupojatarkus”. Kogu see hoiakute ja liialduste kogu hõljub tegelikkuse kohal omaette sõnateona. Eelarvamused ja alateadvuslikud kujud saavad tänu tehnikale igal hetkel sõnaks!

Kommentaariumi ühiskondlikke funktsioone

Kommentaariumi funktsioon on esiteks loomulikult informeerimine. Nagu lihtsate inimeste kirjutatud „Eesti elulood” mitmes köites said raamatulettidel hitiks, nii annavad värsket ja vahendamata kogemust iga rahvuse rahvalikud kommentaariumid. Milline traditsiooniline meedia leiaks mahtu näiteks Eestist ära läinud arstide Soome või Norra kogemuste kirjeldamiseks, nagu tegid arstide streigi ajal anonüümsed doktorid kommentaariumis? Võimatu on laiade hulkade elus osaleda rohkem kui internetiavalikkuses. Informatsiooni hulka kuuluvad pikad Perefoorumi nõuande kommentaariküljed, auto24 konkreetsete kogemuste laviin elektriautode kasutamisest külmas Eestis jne.

Informatsioonifunktsioon, nagu meediateoorias ikka, jaguneb omakorda operatiivse informatsiooni, utilitaarse, korrastatud analüütilise jne vahel.

Kommentaariumi otsest uudisfunktsiooni esindab Delfi „top kommentaarid”, kus publiku saadetud tekstid tõusevad uudise staatusesse. Kogu „Rahva hääle” rubriik on näide tarbija enda loodud meediast, mis on võimalikuks saanud ainult sel sajandil.

Demokraatia elluviimine, ühiskondliku tagasiside ülevalhoidmise funktsioon – just selle funktsiooni elulisuse nimel olen nõus kommentaaride anonüümsusele ja „nüümsusele” tegema mööndusi. Kohe, kui justiitsministeerium oma kodulehelt kaotas anonüümse kommentaari võimaluse, kadus sealt erialane ja huvitav kommentaar üldse. Miks? Tõenäoliselt ei tunne väikeses, parteistatud riigiametis end keegi turvaliselt, kui kritiseerib tööandjat oma nime all.

Sellesama avaliku arvamuse funktsiooni tõttu kutsun kõiki reguleerimishuvilisi tegema rahvalikule keelekasutusele allahindlust. Meenutan enda kogemust aastast 1989, Eesti Ekspressi asutamise ajast. Just mitteformaalidel, „karvastel”, tahumatutel võib olla õigus. Pole võimalik ette kirjutada keelenorme, millega näiteks noor põlvkond peaks väljendama oma arvamust, et valitsemise iganenud vormid vahetataks välja.

Ei saa jätta tähelepanuta, et valitsuse jutt „kodukulude vähendamisest” võib soliidsusest hoolimata olla vale. Tuleb välja, et netisõim on justkui rahva omakaitse. Näiteks kui Jürgen Ligi debatis Kuku raadios väitis, et Kreeka riigieelarve saab tasakaalu aastatel 2013–2014, võib kodanik roppusi karjatada, sest „analüüsi” toel kannab valitsus üle Eesti kodanike maksuraha!

Veel üks funktsioon on ajakirjanduse professionaalse piiratuse lõhkumine. TV ja lehed otsivad uudiseid tihti ikka Toompealt või erakondadest, rahva igapäevane elu kulgeb teisi radu mööda. Tartu ülikooli uurimus näitas, et lehefotodest 80% kajastavad mehi. Elu pole selline!

Sotsiaalmeedia tasakaalustab

Võim kasutab kommentaariumi ka avalikkuse võltsimiseks. Seda teeb täitevvõim, seda teevad anonüümselt erakondade staabid – Priit Kutser, Jelena Kalbina ja teised. Seda teevad palgalised PR-firmad ning staare ja sõpru upitavad üksikisikud. Kõik need on seespool Eesti piire.

Kuid avalikkuse võltsimist Eesti Vabariigi üheplaanilise halvustamise näol tehakse, eriti vene kommentaariumis (ja paralleelselt täpselt samal viisil ka Lätis ning Leedus) ka väga professionaalse kiirusega muutuvatelt IP-aadressidelt välismaal. Ikka on nii eestlased kui lätlased ühed õnnetud fašistidest kartulisööjad, kelle oma riik on ajutine naljanumber. Mõistagi, et taolise nähtuse monitoorimisega tegelevad peale Delfi ka maksumaksja palgal olevad kompetentsed organid.

Avaliku arvamuse võltsija tüübiks sobib Priit Kutser, kes ei eitanud Keskerakonna kasuks 1600 kommentaari kirjutamist. Varem nimetati sellist tegevust mikserdamiseks, kuna Sven Mikseri riigikogu arvutist postitati portaali Mega ühele küsitlusele 500 vastust „Savisaarel on õigus!”.

Ühiskonna sotsiaalpsühholoogia mõttes kannab kommentaarium ka pinge mahalaadimise, neoliitilise protesti, uuenduste vastustamise funktsiooni endiste võimulolijate, uue ajaga kohanematute jaoks.