Armastuse teesid

Kuidas tekib üksainsus?

Naistepäeva eel saatis kirja lugeja HL (mees, armunud, mitte minusse), kus ta esitab enesevaatluste põhjal kolmteist teesi armastuse olemusest. Lugeja HL arvas, et allpool kirja pandud punktide läbiarutamise tulemusena võiks ehk sündida uus, veel täiuslikum armastuse kontseptsioon. Toon siinkohal ära tema uuringu tulemused. Mõelge kaasa, võrrelge oma kogemusega, pange juurde või võtke ära.

1. Aeg ei saa otsa: jutuainet jätkub lõputult, joomine ja vestlus kannavad teisi tähendusi kui jutu sisu: üksainsus.

2. Soov jagada päeva mõttevälgatusi, emotsioone, kirjeldada füüsilisi kogemusi, jagada neid (näiteks kui külmad on jalad jne).

3. Toetav hoiak. Vastastikku julgustamine, hoidmine, silitamine mentaalselt.

4. Kultuurikogemuste (tsitaatide) kaudu enese esitlemine teisele, viidete saatmine.

5. Eneste kui paari imetlemine üheskoos, peeglis või seltskonnas: üksainsuse koostoime nautimine.

6. Soov ennast esitleda oma sõprade kaudu, sõprade esitlemine teineteisele.

7. Tekib oma viidete kood, mille peale naerda. Lõkerdatakse pealtnäha põhjuseta.

8. Uhkus tema heade omaduste üle, vigade mittemärkimine.

9. Austus. Mitte midagi halba ei öelda üksteisele ilmaasjata. Kaitstakse kolmandate isikute kriitika eest. Osalt sama mis punkt 7.

10. Teravnenud enesetaju. Mõeldakse endast abstraktsemalt kui isiksusest, (taas)leitakse enda identiteet versus igapäevane struktuurne käitumine.

11. Värin, erutus, mis kallimaga kohtumise ootust saadab.

12. Seks saab sisu (igas keeles muudkui sama sõna. Mis EW ajal seksi kohta öeldi? Armunauding?).

13. Ei ole vabu valentse kellegi teise jaoks. Mehaaniline agregatsioon: liigute kahekesi, identifitseerite ennast ümbruse taustal kui paar.

Mis ma oskan lisada? See on see armastus, mis unelmaid toidab, mis raamatuist loetud ja kinodest nähtud ja jahtuda ei lase. See on see singer-vinger-ninaprill, mille nimel üldse elatakse. Hoolimata miljonitest teooriatest ei ole inimkond armastuse müsteeriumi ikka veel lahendanud. Kui ta sul olemas on, siis ei jõua sülle kukkunud õnne ära imestada. Kui armastust parasjagu pole, on küsimusi eriti palju: miks pole, kus on, kuidas saab jne. Vastustest ei saa kunagi küllalt. Aga mida näiteks peale hakata teaduslikult tõestatud faktiga, et armastus on meie biokeemiline loomus?

Hormoon oksütotsiin arenes evolutsiooni käigus välja kui sõbruneva käitumise põhjustaja, selleks, et karjaeluga toime tulla. Oksütotsiin julgustab looma silmsidet ja suurendab usaldustunnet: soodustades lähendavat käitumist, loetleb populaarne aju-õpik “Sinu aju” (autorid Rick Hanson ja Richard Mendius).

Ka siinses loetelus on mitmeid punkte, mis käsitlevad oksütotsiine tootvat lähendavat käitumist (punktid 1, 2, 3, 4, 5, 6, 7, 9), mida autor nimetab ilusa sõnaga “üksainsus”. Teised punktid (4, 10) räägivad enesearengust, isiksuse kasvamisest võimsa kiindumuskogemuse kaudu.

India müstik ja esoteerilise psühholoogia raskekahurväelane Osho ütleb, et ilma enesearmastuseta pole sügavat vastastikust tunnet, “teadvusseisundit, kus sinu olemus tantsib”, loota. Vana indialane hoiatab teisest inimesest neurootilisse sõltuvusse sattumise eest – vajadus teise inimese järele on tema arvates alles armastuse lasteaiaiga, mis ajapikku toob vaid kannatusi ja meeleheidet.

Kõrgema arengutasemega indiviidide (loodan, et mul õnnestub kunagi mõnd sellist näha) jaoks algab armastus üksindusest, vaikusest, enesega olemise nautimisest. “Inimene peab suutma täiesti üksi olla, jäädes ometi tohutult õndsaks. Siis pole su armastus vajadus, vaid jagamine, sa ei tunne enam puudust.” Oodatav tulemus on aga ikka üksainsus, mitte üksindus selle sõna läänelik-õõvastavas tähenduses. Veel lihtsamalt: kui sa teise inimese õnnelikuks teed, miks peaks ta sinu juurest ära tahtma. Kui aga teed teda õnnetuks, miks peaks ta sinu juurde jääma?