"Mul ei ole plaaniski lennata äriklassis, sest ega ma äriklassis istudes ei jõua ju kiiremini kohale kui tavalises turistiklassis," selgitab ta. Kulutusi jälgitakse Luige peres kindlasti ja kui mõnes kuus kulutused väga üle joone hüppavad, tuleb kaasadel sellest kindlasti juttu. "Samas näen ma Eestis umbes sama trendi, millest hiljuti New York Timesist lugesin ehk et väikelapse üleskasvatamise kulu läheneb juba tundengi ülevalpidamise kulule."
Luik ütleb, et tegelikult pole tal ettevõtjana suurt aega raha peale mõelda. "Oluline on, et mu ettevõtetest enamik (ent mitte kõik) peavad olema igal hetkel kasumlikud, sest muidu võistlejad sõidavad meist üle. Samas, ettevõtluse käigus juhtub aga apsakaid, mille mastaap tundub eraelu kulutustega võrreldes katastroofiline," ütleb Luik.
Näiteks toob ta hävingu, mis tuli vastu võtta sel kevadel Riias ja Vilniuses Titanicu näitust korraldades. Tallinna Lennusadamas külastasid inimesed Titanicu näitust usinasti ja see tõi ilusti raha sisse. Seevastu Riias, kus näitus korraldati kevadel, jäi külastajaid napiks. Selgus, et lätlased eelistavad ilusa ilmaga aega veeta hoopis aiamaal või looduses. "Võib-olla oli viga ka pileti hinnas või näituse asukohas, igatahes kaotasime koos Vilniuse näituse ärajätmise kuluga miljon eurot. See on võrdluses igasuguse eraelulise kuluga ju üüratu summa," ütleb Luik. "Ekspress Grupi põhitegevusega võrreldes ent siiski muidugi mitte, sest meie põhitegevusest oleme teeninud umbes 9 miljonit EBITDA kasumit (ärikasum enne amortisatsiooni arvestamist – toim.) aastas. Toon selle näite selleks, et näidata, kuidas ettevõtjal ei ole aega mõelda väikeste isiklike kulude peale. Pea on täis suuremaid pulki."
Lapsepõlv nagu enamikul
Nõukogude aega jäänud lapsepõlvest meenutatakse paljudes peredes, kuidas tühjad pudelid on väärtuslik kraam ning "taara viimine" lastele oluline sissetulekuallikas. "Meil oli samamoodi, tühjad pudelid olid arvel, et oleks raha toidu eest maksta," meenutab Luik. "Liha ei olnud laual sugugi nõnda palju, kui minu ja venna kasvav organism tahtnuks. Mäletan, kui poisikesena käisin klassivenna juures külas, ja ta palus, et ära söö palun külmkapist lihatükki ära, sest mulle siis ei jäägi."
Luige vanemate suhtumine rahasse oli üsna erinev. Muidugi märkas Luik, et isakodus asjad ei uuene – diivan on vana ja lohkus, käterätid karvutuks kulunud. Vanemate erinev suhtumine tuli veelgi enam välja, kui juba edukalt äri ajav poeg kummalegi neist viis miljonit krooni üle kandis. "Nägin, kuidas ema kulutas lahkel käel raha sugulaste laste peale, keda meil on palju. Isa aga on raha suures osas tallel hoidnud ja igasugu fondides hoopis kasvatanud. Sealt jagub siis ka suguvõsale kingitusi teha, aga ikkagi – tal on investeerides krooniarvestuses viiest miljonist juba kuus miljonit saanud. Eks nad nõnda kahtviisi mind kasvatasid. Muuseas, diivan isamaja elutoas on ikka seesama, vana ja lohkus."
Kui tänapäeva peetakse normiks ka täisealiseks saanud lapse õpingute toetamist, et laps saaks pühenduda täielikult õppimisele, siis veel mõnikümmend aastat tagasi tuli üliõpilastel enamasti ise hakkama saada. Luik sai ülikooli minnes isalt kaasa kümme rubla ja ei kopikatki rohkem. Kuna kodust rahalist tuge ei olnud, oli elementaarne õppida hästi – viitele. Sest viiemehed said stipendiumi 50 rubla 40 rubla asemel ning 10 rubla oli suur raha. Edaspidi võttis Luik veel ka Tartus Herne tänaval kojamehe koha, et veelgi lisaraha teenida.
Suvelgi ei löödud niisama lulli, vaid oldi malevas. Töö ja lõbu koos. "Tohutu vahe tänapäeva üliõpilastega oli tookordse elu lõbus kollektiivsus, just üliõpilasmalevas. Töötada ja ööbida poolvõõraste ja huvitavate noortega kaks ja pool kuud üheskoos – see oli nõukogude ajal üks suur Eestimaa fenomen. Mujal Nõukogude Liidus aeti lapsi lihtsalt klassikaupa maale tööle," räägib Luik. "Ehitusmalevas õpetasid tehniliste erialade üliõpilased mind tööl korralikult pingutama. Ja oligi väga hea, et sain filoloogide-lillelaste seast suvel minema, sest muidu oleksingi kogu suve Loomingu Raamatukogu lugenud."
Sügavale juurdunud naabrist-parem kompleks
Kindlasti leiab igaüks oma tutvusringkonnast mõne inimese, kellega juttu ajades sa muust ei kuule, kui vägevaid asju ta on ostnud ning kuidas tal on raudselt kõik naabrist parem – auto kiiskavam ja uuem, maja suurem, puhkusereisid eksootilisemad. "Eestlast lausa kurnab see pidev vajadus tõestada oma naabrile, et sa oled temast parem," märgib Luik. "Tallinnas näiteks on hulgaliselt müügis maju, mis on elamiseks lihtsalt liiga suured."
Tema sõnul paistab see painav kompleks kõige eredamalt silma autode pealt ja ega me ei ole 5-6 aasta tagusest majanduskriist oluliselt õppinud. Juba siis arvas Luik ühes Eesti Ekspressis ilmunud tarbimisteemalises loos, et ehk paneb jahtuv majandus inimesed mõistlikumalt ostma ja ehk hakatakse ostma ka kraad "lahjemaid" autosid kui Audi 8 või MBW maastur. "Pirita Selveri parkla on nagu Saksa Auto müügisalong. Kuid kõik need autoomanikud ei saa ju olla riigiettevõtete nõukogu liikmed või firmaomanikud? Inimesed teevad endile liisingutega liiga ja tulemuseks on see, et koolis ei ühine mõni laps kunstireisiga Pariisi, sest raha pole – vanematel on liisingud kaelas," kirjutas Luik tookord. "Aga näe – ma olen eksinud. Tarbimises on tagasi head ajad, kuid erinevalt itaallasest või soomlasest ostab vaene eestlane jälle endale ülejõu käiva sõiduauto. Eks see ole muidugi riikliku maksustamise küsimus ka."
Luik on ka ise autokire läbi põdenud, kuid see on jäänud selja taga. Ta on mõistnud, et odavamad autod sõidavad sama hästi punktist A punkti B nagu kallimad. Seevastu rõhuvad kallid sõiduautod oma kalliste varuosade ja kütusega Eesti impordi-ekspordi tasakaalu. "Olen ka näinud statistikat, mis näitab, kuidas viie aasta vanuste ja uuemate Land-Cruiserite, Porschede, Lexuste jne omanikud maksavad makse 1300-euroste palkade pealt," imestab Luik inimeste iha kalliste autode järele. Ta räägib, et on tuttavatelt Toyota-kaupmeestelt uurinud, miks Baltikumis ei müüda USA kõige popimat kogupere Toyota marki Camryt ja vastus olnud, et Toyota firma hindab baltlasi nõnda jõukateks, et meile on sobiv juba Lexuse tasemel auto. "Sobiv ehk mõnele rahaliselt küll, aga kas ka mõistlik? Tegin lausa jonni pärast spetsiaalse pingutuse ning leidsin endale Toyota Camry, kindlasti oma 20 000 eurot odavama kui sama suurusega Lexus. Võibolla peaks Toyota oma müügistrateegias baltlastele siiski halastama ja müüma meil Camryt, nagu ta müüb USA-s ja Venemaal..."
Oma laste pealt vaatab Luik, et nendel hakkab eestlaste "naabrist parem" kompleks justkui kaduma – auto ei olevat uuele põlvkonnale kuigi suur prestiiži objekt ja Luik loodab, et nii see ka jääb.
Kas võtame igamehe-variandi või korraliku?
Naistele soovitab Luik, et püüdku oma kaasadele aru pähe panna, kui need peaksid puhtalt võidujooksu tõttu liiga suurt autot või maja ihaldama. "Kes meist ei teaks neid automüüjate nippe näiteks katuseluugi või muu vidina müümise juures. Teame ju neid küsimusi, et "noo, kas võtame igamehe-variandi või ikka korraliku?"," muigab Luik ja lisab, et samamoodi müüdi mõnda aega tagasi ka vesivoodeid ja mullivanne. "Tunnistan, mul endalgi on üks kasutu mullivann majas. Ja veel on mul majas kaunis itaalia telekatool, mille seljatugi ei fikseeru. Maaletooja laiutas käsi, et tema parandama ei hakka...."
Oma koju tahaks kindlasti parimat, aga isegi kui rahalisi võimalusi on, soovitab Luik kriitiliselt hinnata kõiksugu müüjate nõuandeid. Vabalt võib olla nii, et sisekujundaja saab oma "siira" soovituse eest tasu ka mööbli- või ehitusmaterjalide müüjalt. Ja, hoidku veel selle eest, kui tellijal peaks olema jõuka inimese maine. Siis pidavat hinnad eriti kõrgusesse tõusma. Luigel on omast käest hea näide olemas: 2008ndal aastal hakkas ta taastama oma esivanemate talu Mulgimaal. Luik küsis pakkumisi ehitusprojektiks ja üks Tallinna tuntud arhitekt ütles ainuüksi projekti hinnaks ligi miljon krooni. "Ütlesin, et pidage nüüd, ma ju soovin ainult taastada talu sellisena nagu oli see enne venelaste tulekut," sõnab ta. Hilisem pakkumine aga tuli siiski viis korda odavam ja Luik on tulemusega üliväga rahul – Joona talu sai uue hingamise.
Neli rahapõhimõtet Hans H. Luigelt
• Ära kuluta lihtsalt uhkuse pärast, vaid mõtle, mis on kulutuse sisu. Kas ikka on mõtet lennata äriklassis, kui kiiresti jõuad sama kiiresti, kui turistiklassiga?
• Naabrist-parem kompleksist tuleks vabaneda. Ei ole mõtet osta autot vaid selle väljaelamiseks või soetada maja, mida üleval ei jaksa pidada.
• Hinda oma nõuandjaid ja soovitajaid kriitiliselt. Mõtle, kas nende hea, kuid väga tungiva soovituse taga võib olla siira soovi asemel võimalus lisa teenida.
• Midagi ei juhtu, kui sa ostmisega veidi ootad. Peaaegu kõigest tuleb varsti uus ja veelgi vaimustavam mudel.
Artikkel pärineb Anne & Stiili värskest eriväljaandest "Minu Tulud ja Kulud".
