Eliidi reliikvia on saladus

Lõppeval nädalal kritiseeris E-riigi Akadeemia e-demokraatia vanemekspert Liia Hänni tugevalt eelnõud, mille kohaselt enam parlamendikomisjonide helisalvestisi alles ei jäeta. Hänni nimetas muudatust tagurlikuks.

Kirjutasime juba 2014. aastal, et info endalehoidmine on eliidile vaid viis enda võimu säilitada. Taasavaldame Hans H. Luige toonase artikli, mis ilmus esmakordselt 17. detsembril 2014.

Meie maa on väike, aga ei puudu meilgi oma eliit. Moodsa eliidi muskel on informatsioon. Vaadake näiteks, kuivõrd andmetest laetud on “Foorumi” saates valitsusliige võrreldes teistega, kel pole värsket statistikat ja abilist-andmetöötlejat. Info endalehoidmine aitab võimu säilitada: bürokraatia hingeks on saladus. Salajased kohtumenetlused, poolsalajased riiklikud registrid ning järjest võimsamate jälitusorganisatsioonide serverid toodavad iga päev teavet, mille ligi mõned pääsevad ja teised mitte. See jagabki eestlased eliidiks ning lihtrahvaks.

Me märkame palgavaesust Eestis, kuid ei märka infovaesust. Meile ei öelda isegi, kelle auto on blokeerinud meie garaažiukse. Soomes ja Lätis öeldakse. Ühiskonnaliikmed oleme me kõik. Meie jäetud infojälje otsa on end aga istutanud bürokraatia, kes peab end ühise teabe loomuomanikuks.

Sõdurite piinamine teatriga.

Ühes väeosas tüdines naisohvitser alluvate sõnakuulmatusest ning käskis ajateenijatel välja mõelda näidendi ja selle väeosas ette kanda. Nii sündiski. Mõni ajateenija pidas ülemuse käitumist alandavaks ning kaebas asja kohtusse. Ajakirjanikke huvitas Eesti kaitseväe “teatrikohtuasi”, ent kohtunik otsustas asja salastada. Miks? Narr mõeldagi. Tõenäoliselt huumoritunde puudumisest. Ekspress Grupi jurist punnitas edasi, lõpuks üks kui teine detail siiski pudenes (näiteks esines sõdurite näidendis tegelane nimega Distsipliin).

Pole teie asi, kes riigi raha sai.

Nagu VEB Fondi saagas selgus, olid Eesti Panga kõrged ülemused vassinud ja võltsinud kümnete miljonite dollarite ulatuses. Kui panga uueks presidendiks sai Ardo Hansson, siis käis ta näiliselt ükskõiksel ilmel välja fakti, et kellegi venelase pangakontole oli võltsimise tulemusena tekitatud pool miljardit krooni. Riigikogu komisjoni esimees (kes pole ju suvaline jalakäija) pöördus Kaitsepolitsei poole, sest KaPo teab isikuid, kes mõnikümmend miljonit Peterburi pangast sularahana välja võtsid. Paluti, et KaPo avalikustaks need isikud või firmad (salamisi on KaPo neid mõnele poliitikule näidanud). Osa rahast läks ka riigile. KaPo asus aga vassivate pankurite poolele ja teatas valitseva eliidiga ühes kooris, et raha võtnud isikute nimesid avalikkus teada ei saa.

Kas infosõda käib Venemaa või oma rahvaga?

5. septembril röövisid Vene luurajad Eesti kaitsepolitsei ametniku Eston Kohveri. Riiklik ringhääling ja EV siseminister rõhutasid rahvale millegipärast üht üksikasja: Kohveri kinnipidamiskohal Eesti-Vene piiril koostati mõlema poole piirivalvurite poolt protokoll kahes identses eksemplaris. 10. septembril avastas venekeelne Delfi portaal, et protokollid ei ole identsed, nagu valitsus väitis. Vene pool ei tunnistanud venekeelses protokollis, et Eston Kohver just Eesti territooriumil kinni nabiti. Eestikeelse protokolli, mis neile nina alla pisteti, kirjutasid vene piiripojad-valvurid eesti keelt taipamata tõenäoliselt hea usu peale alla. Hiljem noomis Eesti siseministeerium vene ülemusi, kes allkirju kinnitama ei ilmunud...

Mis see siis oli? Kui see on infosõda Putini Venemaa vastu, siis anname pihta – ülikoolis küll infosõda ei õpetatud, aga improviseerime kuidagimoodi (mu vanaisad sõdisid kahes sõjas idavaenlase vastu). Ent mulle tundub, et praegusel juhul lollitasid ametiisikud Eesti avalikkust ja NATO partnereid. Kuni ei alga üldine vassimine ja propagandasõnniku loopimine, senimaani olgu meil õigus teada, et valitsus võib küll vaikida, kuid rääkides edastab usutavaid seiku ning tõiku.

Nii politseivärvides kui selleta operatiivautod jälgivad pidevalt liiklusvahendite numbreid. Aasta jooksul koguneb M-Kairi andmebaasi kuhi teavet teie teekondadest ja kohtadest, kus pargite. Lisatud joonise tegi üks mees korrakaitsja andmete põhjal. Kui Ekspressi töötaja küsis näha tema auto kohta aasta jooksul kogunenud andmeid, saabus eitav ja segane vastus. Umbes et "me ei tohi reeta oma patrullide asukohta".

Bürokraatia keerutamises ja infovarjamises pole midagi isiklikku, kaugeltki veel eestilikku. Bürokraatia salatseb, sest tahab võimul olla (nagu Tallinna linnapea salastas pikaks ajaks oma komandeeringud ega tunnista, kes talle Sotši taliolümpiamängude külastamiseks kutse saatis). Eesti Ekspress on Andmekaitse Inspektsiooni kaudu välja nõudnud president Arnold Rüütlile saabunud uusaastaõnnitlusi, mida kantselei salastada püüdis. Salastajad olid hästi makstud ja hästi söönud ametnikud, keda sõidutavad tumedad sedaanautod.

Elu parimas vormis ministrid teevad süsteemseid katseid majandusliku eliidi pättuste ja kuritegude info salastamiseks laiema avalikkuse eest. Justiitsministreid Rein Langi ja Hanno Pevkurit suisa segas, et rahvas liiga palju teada ja tänitada tahab.

Rein Langi päevil juhtus, et kõik Eesti suuremad ajalehed ilmusid valgete esikülgedega. Minister, kellele isegi võitluskaaslane, Riigikogu esimees Märt Rask heitis ette liigsete seaduseelnõude treimist, tõi lagedale mitme seaduse muudatuste paketi, mida tervikuna hakati nimetama “allikakaitse seaduseks”. See nägi ette ajakirjanike vangistamist absurdsetel põhjustel.

Ehmatuse peale tehti seadus mõistlikumaks, mis ei vähendanud selle mõttetust. Allika salajas hoidmisega pole ajakirjanikel probleeme olnud. On keegi üldse kuulnud mõnest kohtuasjast selle seaduse alusel?

Justiitsministeeriumi järgmisel juhil, reformierakondlasel Pevkuril tuli aga mõte kustutada kohtuotsustest enamiku kriminaalkurjategijate nimed. Et oleks võimalik kohtupaberitest lugeda vaid, et “teie autole sõitis otsa ja jäi süüdi teie tervise ja vara hävitamises kodanik XXX ZZZ”. Või “teie pensionifondi pistis taskusse investeerimiskelmist pankur CCC”. Nõnda ei hoiataks kohtuotsus avalikkust kelmi eest ja ta leiaks uusi ohvreid. See eelnõu õnneks nuditi Riigikogus tänu sotsiaaldemokraat Andres Anveltile ära.

Mida näitavad meile need Reformierakonna ministrite hirmutavalt järjekindlad katsed? Näitavad, et tippbürokraadi staatus pühib muidu liberaalsete inimeste peast tõsiasja, et nad EI OMA meie riiki, vaid on ajutiselt palgatud seda teenima. Nad unustavad, et nende kõrvaltänaval, äärelinnas ostukeskustes või hooldushaigla palatites asub nende tegelik valija. Rahvas, avalikkus. Seda peab neile meelde tuletama rahva ja võimu vahendaja, ajakirjandus.

Hoolimata edust, mida Eesti saavutab rahvusvahelises võrdluses võimu läbipaistvuse kohta, on meil järjest raskem oma võimu hambust infot välja tirida. Infot ennast on aga andmebaaside ajal järjest rohkem. 

Rumalaid hindu ma maksta ei taha

Meediaärimees Hans H. Luik juhindub kulutuste planeerimisel ja kontrolli all hoidmisel maamehelikult lihtsast põhimõttest: rumalaid hindu pole mõtet maksta. Just selle põhimõtte tõttu ei lenda ta äriklassis, kuigi rahaliselt poleks ju mingi probleem seda endale lubada.

"Mul ei ole plaaniski lennata äriklassis, sest ega ma äriklassis istudes ei jõua ju kiiremini kohale kui tavalises turistiklassis," selgitab ta. Kulutusi jälgitakse Luige peres kindlasti ja kui mõnes kuus kulutused väga üle joone hüppavad, tuleb kaasadel sellest kindlasti juttu. "Samas näen ma Eestis umbes sama trendi, millest hiljuti New York Timesist lugesin ehk et väikelapse üleskasvatamise kulu läheneb juba tundengi ülevalpidamise kulule."

Luik ütleb, et tegelikult pole tal ettevõtjana suurt aega raha peale mõelda. "Oluline on, et mu ettevõtetest enamik (ent mitte kõik) peavad olema igal hetkel kasumlikud, sest muidu võistlejad sõidavad meist üle. Samas, ettevõtluse käigus juhtub aga apsakaid, mille mastaap tundub eraelu kulutustega võrreldes katastroofiline," ütleb Luik.

Näiteks toob ta hävingu, mis tuli vastu võtta sel kevadel Riias ja Vilniuses Titanicu näitust korraldades. Tallinna Lennusadamas külastasid inimesed Titanicu näitust usinasti ja see tõi ilusti raha sisse. Seevastu Riias, kus näitus korraldati kevadel, jäi külastajaid napiks. Selgus, et lätlased eelistavad ilusa ilmaga aega veeta hoopis aiamaal või looduses. "Võib-olla oli viga ka pileti hinnas või näituse asukohas, igatahes kaotasime koos Vilniuse näituse ärajätmise kuluga miljon eurot. See on võrdluses igasuguse eraelulise kuluga ju üüratu summa," ütleb Luik. "Ekspress Grupi põhitegevusega võrreldes ent siiski muidugi mitte, sest meie põhitegevusest oleme teeninud umbes 9 miljonit EBITDA kasumit (ärikasum enne amortisatsiooni arvestamist – toim.) aastas. Toon selle näite selleks, et näidata, kuidas ettevõtjal ei ole aega mõelda väikeste isiklike kulude peale. Pea on täis suuremaid pulki."

Lapsepõlv nagu enamikul

Nõukogude aega jäänud lapsepõlvest meenutatakse paljudes peredes, kuidas tühjad pudelid on väärtuslik kraam ning "taara viimine" lastele oluline sissetulekuallikas. "Meil oli samamoodi, tühjad pudelid olid arvel, et oleks raha toidu eest maksta," meenutab Luik. "Liha ei olnud laual sugugi nõnda palju, kui minu ja venna kasvav organism tahtnuks. Mäletan, kui poisikesena käisin klassivenna juures külas, ja ta palus, et ära söö palun külmkapist lihatükki ära, sest mulle siis ei jäägi."

Luige vanemate suhtumine rahasse oli üsna erinev. Muidugi märkas Luik, et isakodus asjad ei uuene – diivan on vana ja lohkus, käterätid karvutuks kulunud. Vanemate erinev suhtumine tuli veelgi enam välja, kui juba edukalt äri ajav poeg kummalegi neist viis miljonit krooni üle kandis. "Nägin, kuidas ema kulutas lahkel käel raha sugulaste laste peale, keda meil on palju. Isa aga on raha suures osas tallel hoidnud ja igasugu fondides hoopis kasvatanud. Sealt jagub siis ka suguvõsale kingitusi teha, aga ikkagi – tal on investeerides krooniarvestuses viiest miljonist juba kuus miljonit saanud. Eks nad nõnda kahtviisi mind kasvatasid. Muuseas, diivan isamaja elutoas on ikka seesama, vana ja lohkus."

Kui tänapäeva peetakse normiks ka täisealiseks saanud lapse õpingute toetamist, et laps saaks pühenduda täielikult õppimisele, siis veel mõnikümmend aastat tagasi tuli üliõpilastel enamasti ise hakkama saada. Luik sai ülikooli minnes isalt kaasa kümme rubla ja ei kopikatki rohkem. Kuna kodust rahalist tuge ei olnud, oli elementaarne õppida hästi – viitele. Sest viiemehed said stipendiumi 50 rubla 40 rubla asemel ning 10 rubla oli suur raha. Edaspidi võttis Luik veel ka Tartus Herne tänaval kojamehe koha, et veelgi lisaraha teenida.

Suvelgi ei löödud niisama lulli, vaid oldi malevas. Töö ja lõbu koos. "Tohutu vahe tänapäeva üliõpilastega oli tookordse elu lõbus kollektiivsus, just üliõpilasmalevas. Töötada ja ööbida poolvõõraste ja huvitavate noortega kaks ja pool kuud üheskoos – see oli nõukogude ajal üks suur Eestimaa fenomen. Mujal Nõukogude Liidus aeti lapsi lihtsalt klassikaupa maale tööle," räägib Luik. "Ehitusmalevas õpetasid tehniliste erialade üliõpilased mind tööl korralikult pingutama. Ja oligi väga hea, et sain filoloogide-lillelaste seast suvel minema, sest muidu oleksingi kogu suve Loomingu Raamatukogu lugenud."

Sügavale juurdunud naabrist-parem kompleks

Kindlasti leiab igaüks oma tutvusringkonnast mõne inimese, kellega juttu ajades sa muust ei kuule, kui vägevaid asju ta on ostnud ning kuidas tal on raudselt kõik naabrist parem – auto kiiskavam ja uuem, maja suurem, puhkusereisid eksootilisemad. "Eestlast lausa kurnab see pidev vajadus tõestada oma naabrile, et sa oled temast parem," märgib Luik. "Tallinnas näiteks on hulgaliselt müügis maju, mis on elamiseks lihtsalt liiga suured."

Tema sõnul paistab see painav kompleks kõige eredamalt silma autode pealt ja ega me ei ole 5-6 aasta tagusest majanduskriist oluliselt õppinud. Juba siis arvas Luik ühes Eesti Ekspressis ilmunud tarbimisteemalises loos, et ehk paneb jahtuv majandus inimesed mõistlikumalt ostma ja ehk hakatakse ostma ka kraad "lahjemaid" autosid kui Audi 8 või MBW maastur. "Pirita Selveri parkla on nagu Saksa Auto müügisalong. Kuid kõik need autoomanikud ei saa ju olla riigiettevõtete nõukogu liikmed või firmaomanikud? Inimesed teevad endile liisingutega liiga ja tulemuseks on see, et koolis ei ühine mõni laps kunstireisiga Pariisi, sest raha pole – vanematel on liisingud kaelas," kirjutas Luik tookord. "Aga näe – ma olen eksinud. Tarbimises on tagasi head ajad, kuid erinevalt itaallasest või soomlasest ostab vaene eestlane jälle endale ülejõu käiva sõiduauto. Eks see ole muidugi riikliku maksustamise küsimus ka."

Luik on ka ise autokire läbi põdenud, kuid see on jäänud selja taga. Ta on mõistnud, et odavamad autod sõidavad sama hästi punktist A punkti B nagu kallimad. Seevastu rõhuvad kallid sõiduautod oma kalliste varuosade ja kütusega Eesti impordi-ekspordi tasakaalu. "Olen ka näinud statistikat, mis näitab, kuidas viie aasta vanuste ja uuemate Land-Cruiserite, Porschede, Lexuste jne omanikud maksavad makse 1300-euroste palkade pealt," imestab Luik inimeste iha kalliste autode järele. Ta räägib, et on tuttavatelt Toyota-kaupmeestelt uurinud, miks Baltikumis ei müüda USA kõige popimat kogupere Toyota marki Camryt ja vastus olnud, et Toyota firma hindab baltlasi nõnda jõukateks, et meile on sobiv juba Lexuse tasemel auto. "Sobiv ehk mõnele rahaliselt küll, aga kas ka mõistlik? Tegin lausa jonni pärast spetsiaalse pingutuse ning leidsin endale Toyota Camry, kindlasti oma 20 000 eurot odavama kui sama suurusega Lexus. Võibolla peaks Toyota oma müügistrateegias baltlastele siiski halastama ja müüma meil Camryt, nagu ta müüb USA-s ja Venemaal..."

Oma laste pealt vaatab Luik, et nendel hakkab eestlaste "naabrist parem" kompleks justkui kaduma – auto ei olevat uuele põlvkonnale kuigi suur prestiiži objekt ja Luik loodab, et nii see ka jääb.

Kas võtame igamehe-variandi või korraliku?

Naistele soovitab Luik, et püüdku oma kaasadele aru pähe panna, kui need peaksid puhtalt võidujooksu tõttu liiga suurt autot või maja ihaldama. "Kes meist ei teaks neid automüüjate nippe näiteks katuseluugi või muu vidina müümise juures. Teame ju neid küsimusi, et "noo, kas võtame igamehe-variandi või ikka korraliku?"," muigab Luik ja lisab, et samamoodi müüdi mõnda aega tagasi ka vesivoodeid ja mullivanne. "Tunnistan, mul endalgi on üks kasutu mullivann majas. Ja veel on mul majas kaunis itaalia telekatool, mille seljatugi ei fikseeru. Maaletooja laiutas käsi, et tema parandama ei hakka...."

Oma koju tahaks kindlasti parimat, aga isegi kui rahalisi võimalusi on, soovitab Luik kriitiliselt hinnata kõiksugu müüjate nõuandeid. Vabalt võib olla nii, et sisekujundaja saab oma "siira" soovituse eest tasu ka mööbli- või ehitusmaterjalide müüjalt. Ja, hoidku veel selle eest, kui tellijal peaks olema jõuka inimese maine. Siis pidavat hinnad eriti kõrgusesse tõusma. Luigel on omast käest hea näide olemas: 2008ndal aastal hakkas ta taastama oma esivanemate talu Mulgimaal. Luik küsis pakkumisi ehitusprojektiks ja üks Tallinna tuntud arhitekt ütles ainuüksi projekti hinnaks ligi miljon krooni. "Ütlesin, et pidage nüüd, ma ju soovin ainult taastada talu sellisena nagu oli see enne venelaste tulekut," sõnab ta. Hilisem pakkumine aga tuli siiski viis korda odavam ja Luik on tulemusega üliväga rahul – Joona talu sai uue hingamise.

Neli rahapõhimõtet Hans H. Luigelt

• Ära kuluta lihtsalt uhkuse pärast, vaid mõtle, mis on kulutuse sisu. Kas ikka on mõtet lennata äriklassis, kui kiiresti jõuad sama kiiresti, kui turistiklassiga?
• Naabrist-parem kompleksist tuleks vabaneda. Ei ole mõtet osta autot vaid selle väljaelamiseks või soetada maja, mida üleval ei jaksa pidada.
• Hinda oma nõuandjaid ja soovitajaid kriitiliselt. Mõtle, kas nende hea, kuid väga tungiva soovituse taga võib olla siira soovi asemel võimalus lisa teenida.
• Midagi ei juhtu, kui sa ostmisega veidi ootad. Peaaegu kõigest tuleb varsti uus ja veelgi vaimustavam mudel.

Artikkel pärineb Anne & Stiili värskest eriväljaandest "Minu Tulud ja Kulud".