Rumalaid hindu ma maksta ei taha

Meediaärimees Hans H. Luik juhindub kulutuste planeerimisel ja kontrolli all hoidmisel maamehelikult lihtsast põhimõttest: rumalaid hindu pole mõtet maksta. Just selle põhimõtte tõttu ei lenda ta äriklassis, kuigi rahaliselt poleks ju mingi probleem seda endale lubada.

"Mul ei ole plaaniski lennata äriklassis, sest ega ma äriklassis istudes ei jõua ju kiiremini kohale kui tavalises turistiklassis," selgitab ta. Kulutusi jälgitakse Luige peres kindlasti ja kui mõnes kuus kulutused väga üle joone hüppavad, tuleb kaasadel sellest kindlasti juttu. "Samas näen ma Eestis umbes sama trendi, millest hiljuti New York Timesist lugesin ehk et väikelapse üleskasvatamise kulu läheneb juba tundengi ülevalpidamise kulule."

Luik ütleb, et tegelikult pole tal ettevõtjana suurt aega raha peale mõelda. "Oluline on, et mu ettevõtetest enamik (ent mitte kõik) peavad olema igal hetkel kasumlikud, sest muidu võistlejad sõidavad meist üle. Samas, ettevõtluse käigus juhtub aga apsakaid, mille mastaap tundub eraelu kulutustega võrreldes katastroofiline," ütleb Luik.

Näiteks toob ta hävingu, mis tuli vastu võtta sel kevadel Riias ja Vilniuses Titanicu näitust korraldades. Tallinna Lennusadamas külastasid inimesed Titanicu näitust usinasti ja see tõi ilusti raha sisse. Seevastu Riias, kus näitus korraldati kevadel, jäi külastajaid napiks. Selgus, et lätlased eelistavad ilusa ilmaga aega veeta hoopis aiamaal või looduses. "Võib-olla oli viga ka pileti hinnas või näituse asukohas, igatahes kaotasime koos Vilniuse näituse ärajätmise kuluga miljon eurot. See on võrdluses igasuguse eraelulise kuluga ju üüratu summa," ütleb Luik. "Ekspress Grupi põhitegevusega võrreldes ent siiski muidugi mitte, sest meie põhitegevusest oleme teeninud umbes 9 miljonit EBITDA kasumit (ärikasum enne amortisatsiooni arvestamist – toim.) aastas. Toon selle näite selleks, et näidata, kuidas ettevõtjal ei ole aega mõelda väikeste isiklike kulude peale. Pea on täis suuremaid pulki."

Lapsepõlv nagu enamikul

Nõukogude aega jäänud lapsepõlvest meenutatakse paljudes peredes, kuidas tühjad pudelid on väärtuslik kraam ning "taara viimine" lastele oluline sissetulekuallikas. "Meil oli samamoodi, tühjad pudelid olid arvel, et oleks raha toidu eest maksta," meenutab Luik. "Liha ei olnud laual sugugi nõnda palju, kui minu ja venna kasvav organism tahtnuks. Mäletan, kui poisikesena käisin klassivenna juures külas, ja ta palus, et ära söö palun külmkapist lihatükki ära, sest mulle siis ei jäägi."

Luige vanemate suhtumine rahasse oli üsna erinev. Muidugi märkas Luik, et isakodus asjad ei uuene – diivan on vana ja lohkus, käterätid karvutuks kulunud. Vanemate erinev suhtumine tuli veelgi enam välja, kui juba edukalt äri ajav poeg kummalegi neist viis miljonit krooni üle kandis. "Nägin, kuidas ema kulutas lahkel käel raha sugulaste laste peale, keda meil on palju. Isa aga on raha suures osas tallel hoidnud ja igasugu fondides hoopis kasvatanud. Sealt jagub siis ka suguvõsale kingitusi teha, aga ikkagi – tal on investeerides krooniarvestuses viiest miljonist juba kuus miljonit saanud. Eks nad nõnda kahtviisi mind kasvatasid. Muuseas, diivan isamaja elutoas on ikka seesama, vana ja lohkus."

Kui tänapäeva peetakse normiks ka täisealiseks saanud lapse õpingute toetamist, et laps saaks pühenduda täielikult õppimisele, siis veel mõnikümmend aastat tagasi tuli üliõpilastel enamasti ise hakkama saada. Luik sai ülikooli minnes isalt kaasa kümme rubla ja ei kopikatki rohkem. Kuna kodust rahalist tuge ei olnud, oli elementaarne õppida hästi – viitele. Sest viiemehed said stipendiumi 50 rubla 40 rubla asemel ning 10 rubla oli suur raha. Edaspidi võttis Luik veel ka Tartus Herne tänaval kojamehe koha, et veelgi lisaraha teenida.

Suvelgi ei löödud niisama lulli, vaid oldi malevas. Töö ja lõbu koos. "Tohutu vahe tänapäeva üliõpilastega oli tookordse elu lõbus kollektiivsus, just üliõpilasmalevas. Töötada ja ööbida poolvõõraste ja huvitavate noortega kaks ja pool kuud üheskoos – see oli nõukogude ajal üks suur Eestimaa fenomen. Mujal Nõukogude Liidus aeti lapsi lihtsalt klassikaupa maale tööle," räägib Luik. "Ehitusmalevas õpetasid tehniliste erialade üliõpilased mind tööl korralikult pingutama. Ja oligi väga hea, et sain filoloogide-lillelaste seast suvel minema, sest muidu oleksingi kogu suve Loomingu Raamatukogu lugenud."

Sügavale juurdunud naabrist-parem kompleks

Kindlasti leiab igaüks oma tutvusringkonnast mõne inimese, kellega juttu ajades sa muust ei kuule, kui vägevaid asju ta on ostnud ning kuidas tal on raudselt kõik naabrist parem – auto kiiskavam ja uuem, maja suurem, puhkusereisid eksootilisemad. "Eestlast lausa kurnab see pidev vajadus tõestada oma naabrile, et sa oled temast parem," märgib Luik. "Tallinnas näiteks on hulgaliselt müügis maju, mis on elamiseks lihtsalt liiga suured."

Tema sõnul paistab see painav kompleks kõige eredamalt silma autode pealt ja ega me ei ole 5-6 aasta tagusest majanduskriist oluliselt õppinud. Juba siis arvas Luik ühes Eesti Ekspressis ilmunud tarbimisteemalises loos, et ehk paneb jahtuv majandus inimesed mõistlikumalt ostma ja ehk hakatakse ostma ka kraad "lahjemaid" autosid kui Audi 8 või MBW maastur. "Pirita Selveri parkla on nagu Saksa Auto müügisalong. Kuid kõik need autoomanikud ei saa ju olla riigiettevõtete nõukogu liikmed või firmaomanikud? Inimesed teevad endile liisingutega liiga ja tulemuseks on see, et koolis ei ühine mõni laps kunstireisiga Pariisi, sest raha pole – vanematel on liisingud kaelas," kirjutas Luik tookord. "Aga näe – ma olen eksinud. Tarbimises on tagasi head ajad, kuid erinevalt itaallasest või soomlasest ostab vaene eestlane jälle endale ülejõu käiva sõiduauto. Eks see ole muidugi riikliku maksustamise küsimus ka."

Luik on ka ise autokire läbi põdenud, kuid see on jäänud selja taga. Ta on mõistnud, et odavamad autod sõidavad sama hästi punktist A punkti B nagu kallimad. Seevastu rõhuvad kallid sõiduautod oma kalliste varuosade ja kütusega Eesti impordi-ekspordi tasakaalu. "Olen ka näinud statistikat, mis näitab, kuidas viie aasta vanuste ja uuemate Land-Cruiserite, Porschede, Lexuste jne omanikud maksavad makse 1300-euroste palkade pealt," imestab Luik inimeste iha kalliste autode järele. Ta räägib, et on tuttavatelt Toyota-kaupmeestelt uurinud, miks Baltikumis ei müüda USA kõige popimat kogupere Toyota marki Camryt ja vastus olnud, et Toyota firma hindab baltlasi nõnda jõukateks, et meile on sobiv juba Lexuse tasemel auto. "Sobiv ehk mõnele rahaliselt küll, aga kas ka mõistlik? Tegin lausa jonni pärast spetsiaalse pingutuse ning leidsin endale Toyota Camry, kindlasti oma 20 000 eurot odavama kui sama suurusega Lexus. Võibolla peaks Toyota oma müügistrateegias baltlastele siiski halastama ja müüma meil Camryt, nagu ta müüb USA-s ja Venemaal..."

Oma laste pealt vaatab Luik, et nendel hakkab eestlaste "naabrist parem" kompleks justkui kaduma – auto ei olevat uuele põlvkonnale kuigi suur prestiiži objekt ja Luik loodab, et nii see ka jääb.

Kas võtame igamehe-variandi või korraliku?

Naistele soovitab Luik, et püüdku oma kaasadele aru pähe panna, kui need peaksid puhtalt võidujooksu tõttu liiga suurt autot või maja ihaldama. "Kes meist ei teaks neid automüüjate nippe näiteks katuseluugi või muu vidina müümise juures. Teame ju neid küsimusi, et "noo, kas võtame igamehe-variandi või ikka korraliku?"," muigab Luik ja lisab, et samamoodi müüdi mõnda aega tagasi ka vesivoodeid ja mullivanne. "Tunnistan, mul endalgi on üks kasutu mullivann majas. Ja veel on mul majas kaunis itaalia telekatool, mille seljatugi ei fikseeru. Maaletooja laiutas käsi, et tema parandama ei hakka...."

Oma koju tahaks kindlasti parimat, aga isegi kui rahalisi võimalusi on, soovitab Luik kriitiliselt hinnata kõiksugu müüjate nõuandeid. Vabalt võib olla nii, et sisekujundaja saab oma "siira" soovituse eest tasu ka mööbli- või ehitusmaterjalide müüjalt. Ja, hoidku veel selle eest, kui tellijal peaks olema jõuka inimese maine. Siis pidavat hinnad eriti kõrgusesse tõusma. Luigel on omast käest hea näide olemas: 2008ndal aastal hakkas ta taastama oma esivanemate talu Mulgimaal. Luik küsis pakkumisi ehitusprojektiks ja üks Tallinna tuntud arhitekt ütles ainuüksi projekti hinnaks ligi miljon krooni. "Ütlesin, et pidage nüüd, ma ju soovin ainult taastada talu sellisena nagu oli see enne venelaste tulekut," sõnab ta. Hilisem pakkumine aga tuli siiski viis korda odavam ja Luik on tulemusega üliväga rahul – Joona talu sai uue hingamise.

Neli rahapõhimõtet Hans H. Luigelt

• Ära kuluta lihtsalt uhkuse pärast, vaid mõtle, mis on kulutuse sisu. Kas ikka on mõtet lennata äriklassis, kui kiiresti jõuad sama kiiresti, kui turistiklassiga?
• Naabrist-parem kompleksist tuleks vabaneda. Ei ole mõtet osta autot vaid selle väljaelamiseks või soetada maja, mida üleval ei jaksa pidada.
• Hinda oma nõuandjaid ja soovitajaid kriitiliselt. Mõtle, kas nende hea, kuid väga tungiva soovituse taga võib olla siira soovi asemel võimalus lisa teenida.
• Midagi ei juhtu, kui sa ostmisega veidi ootad. Peaaegu kõigest tuleb varsti uus ja veelgi vaimustavam mudel.

Artikkel pärineb Anne & Stiili värskest eriväljaandest "Minu Tulud ja Kulud". 

Kes maksab Rail Balticu kinni?

Kas Rail Balticu mõte on kaubavedu?

On meeldiv kogeda optimismi ja idealismi ajal, mil Eesti üldiselt kipub stagneeruma. Idealistlikku puhangut tundsin Rail Balticu konverentsil möödunud nädala lõpus.

Suur uudis seisneb selles, et lõpuks ometi on kiirraudtee projekti hind langenud Balti riikide jaoks jõukohasele tasemele, 3,6 miljardi euroni. Niisuguse arvutuse esitas reedel Swissotelis analüüsifirma AECOM. Arvatavasti ei kata Euroopa Ühtsusfond sellest summast enam 85%, nagu eurovolinik Siim Kallas varem lootis. Kallase kabinetiülem Hendrik Hololei rääkis Swissotelis eurorahast 75% ulatuses, AECOM-i esindaja hoopis 60–65 protsendist. Mis võiks tähendada, et Läti pingul riigieelarvest omarahastust ei leitagi. Ja Eestilgi tuleks võib-olla järgmise põlevkivikatlaga oodata. Esialgu tundub Eesti maksumaksjale planeeritav summa, umbes 400 miljonit eurot (sedagi mitte kohe, vaid aastate jooksul) jõukohane.

Aga milles seisneb Rail Balticu idealism? Esiteks selles, et nii või teisiti toob Tallinn–Riia–Kaunase–Varssavi liin Eestisse uut dünaamikat, suuri ehitustellimusi, uut kaubavoogu. See on meie provintsis veel erutavam muutus kui Tallinna tasuta ühistransport, kuigi ka see on – olgem ausad – stagnatsiooniajal vähemalt huvitav eksperiment.

Teiseks aga seisneb idealism selles, et reisijad kiirraudtee opereerimist kuidagi kinni ei maksa. Sõitsin kuu aega tagasi 280 kilomeetrit tunnis Pariisi–Reims’i rongis. Kena, vaikne – ent kallis. Kardan, et Rail Balticu pilet ei ole jõukohane keskmisele palgateenijale, kes täna moodsast helesinisest vagunist unistab.

Jääb kaup. AECOM-i arvutuste järgi peaks kaupa uuel, eurolaiusega 1435-millimeetrisel raudteel liikuma järgmiselt:

2020. a

9,9 mln tonni

2030. a

12,9 mln tonni

2040. a

15,8 mln tonni

Ainuüksi tänastel Eesti raudteedel liigub aastas üle 26 miljoni tonni, nõnda et uuele euroraudteele planeeritud maht ei tundu kättesaamatu. Vaid üks „aga”. Uus raudtee tuleb põhja-lõuna-suunaline. Senised Eesti ja Läti raudteede vood on idasuunalised. Pealegi on eriti Läti raudtee kõvasti Venemaa raudtee ja selle juhataja, Savisaare sõbra Jakunini mõju all. Läti ei saatnud Tallinna reedesele kohtumisele majandusministri kantsleritki, saatis asetäitja. Mis saab koostööst Lätiga, kui Dombrovskise valitsus kukub või kukutatakse?

Ja mis saab koostööst Leeduga, kui Rail Balticu teele ei planeerita pealinna Vilniust?

Kui Eesti Raudtee kuulus jänkidele, otsis põhiomanik Edward Burckhardt tikutulega veoseid, mida vedada lõunasse, Euroopasse. Ei leidnud. Ehk mängib Rail Baltic mõne uutlaadi kauba, näiteks Eesti fosforiidi peale? Mulle meeldis Hendrik Hololei optimism. Ajalugu on näidanud, et kui tekib moodne infrastruktuur, tekivad ka uued kaubavood ja reisijatesuunad, seletas Brüsseli optimist. Ilus.

Unistuste raudtee hakkab Tallinnast Leedu piirini läbi Pärnu, Riia, Panevėžysi ja Kaunase kulgema nõnda:

	reisijad	kaup
vahemaa	701 km	708 km
sõiduaeg	4 t 8 min	10 t 23 min
keskmine kiirus	170 km/h	68 km/h

Jääb hulk lahtisi küsimusi: mitmes linnas nõuab peatust Läti? Kui kiiresti õnnestub omandada raudtee alla jäävad maad? Mitu kohtuvaidlust riigiga tekitavad ehitushankel meie oma Toomase-nimelised ehitajad ja nende Läti-Leedu kolleegid? Milliseid takistusi veeretavad teele Vene laiarööpmelise raudtee fännid?

Külm dušš

Eesti Raudtee juhataja Ahti Asmann kallas konverentsi üle külma dušiga. „See on poliitiline projekt,” lausus ta. Ja täiendas kohe: „Poliitiline ei tähenda tingimata halba!”

Võrreldes varasemate 7–8 miljardi euro suuruste arvutustega tundub Rail Balticu värske hinnaprognoos – 3,6 miljardit – väärt edasiarutamist. Avalikku, mitte nagu Tero Taskila tegi.

USA sõjaõhutajad süüdistavad üksteist: kes Iraagi küsimuses maailma pettis?

Eesti poolt vaadates jääb USA presidendi Barack Obama välispoliitika nõrgaks – kurb on jälgida Gruusia ja Ukraina libisemist Vene mõjusfääri. Vabariiklase Mitt Romney juhatusel võiks Eesti tunda end kindlamalt, kuid siis tuleks meie poliitikutel nõustuda Romney sõjaka retoorikaga.

Reedel läksid USA sõjakamad poliitikud tülli küsimuses, kes vallandas 2003. aastal Iraagi verepulma. Asi algas sellest, et G. W. Bushi valitsuse välisminister Colin Powell hakkas toetama vabariiklaste vastasleeri, Obamat. Powell ründas Romneyt, kelle välispoliitilised seisukohad muutuvat pidevalt. „Ühel hetkel on ta kindlalt meie vägede Afganistani jäämise poolt, esmaspäeval aga nõustus vägede tagasitoomisega. Kuberner Romneyl on mõned väga-väga tugevad uuskonservatiivsed seisukohad, mida ma ei jaga.”

Senaator John McCain põrutas uuskonservatiivide leerist: „Powelli enda kõige kurvem poliitiline hetk oli see, kui ta läks ÜRO julgeolekunõukogu ette ja rääkis Iraagi kohta absoluutset valet. Nüüd kiidab Powell Obamat, et too tõi meid Iraagist välja. Kuid need olid Powelli enda julgeolekunõukogu ees esitatud väited, mis meid Iraagi sõtta viisid!”

Unustas ära

Tõsi ta on. Kindral Powell kandis julgeolekunõukogu ees ette mingeid katkendlikke iraaklaste telefonikõnesid ja näitas vanade veoautode pilte, väites, et Iraagil on kindlasti massihävitusrelv. Prantsuse ja Saksa riigijuhid väljendasid kindrali jutu peale suurt skepsist. (Hiljem sai selgeks, et massihävitusrelvi Iraagil tõesti polnud.) Ent Vietnami sõja veteran, senaator McCain unustas vanema mehena ära, et 2002. aastal kinnitas ka tema: „Igaüks teab, et Iraagil on massihävitusrelvad.”

McCain 2002. aastal

Iraagi ründamine algas 20. märtsil 2003. Saksamaa ja Prantsusmaa, kellel oli Iraagi kohta strateegilist informatsiooni, üritasid pidurdada uute EL-i kandidaatriikide kihku koos Ameerikaga verevalamisse tormata. Ka Bushi enda julgeolekunõunik Richard Clarke on raamatus „Kõigi vaenlaste vastu” kirjutanud, kuidas Iraagi ründamine vastukaaluks al-Qaida 9/11 terrorile tundus sama ogar kui „Mehhiko ründamine vastuseks sellele, et jaapanlased pommitasid Pearl Harbouri”.

Kuigi Prantsuse president Chirac manitses Ida-Euroopa maid mitte sekkuma asjasse, mille kohta neil ei ole strateegilist informatsiooni, ja pigem „kasutama võimalust vaikida”, kirjutasid kümme riiki, sealhulgas Eesti, alla nn Vilniuse kirjale. Eesti ühines Iraagi sõda õhutava kirjaga välisministeeriumi julgeolekupoliitika asekantsleri Harri Tiido allkirja kaudu. „Püüdsin kirja sõnastuses muuta kohta, kus räägiti USA poolt esitatud kindlatest tõenditest Iraagi massihävitusrelvade kohta, sest meile Powelli tõendid väga veenvad ei tundunud,” meenutab Tiido nüüd. Teksti ei muudetud.

Eesti Ekspressi küsimusele, kes kirja õigupoolest koostas, vastas Kristiina Ojulandi välisministeerium, et see polevat oluline. Herald Tribune paljastas aga, et kirja koostas suure tõenäosusega maailma suurima relvafirma, USA Lockheed Martini asepresident ja lobist Bruce Jackson.

Vilniuse kiri koostati Herald Tribune’i andmeil jaanuaris 2003, kui Bruce Jackson kutsuti USA Slovakkia saatkonda pidulikule lõunale. Koosviibimisel oli ka enamik kümne gruppi kuuluvate riikide Ameerika suursaadikuid. Kiri, millega Eesti Siim Kallase valitsuse ajal ühines, toetas USA Iraagi-poliitikat juba enne, kui Colin Powell ÜRO julgeolekunõukogu ees sõja õhutamiseks valefakte esitas. Hiljem on kindral rahvusvahelise avalikkuse petmise pärast vabandust palunud.

Sõda Iraagis viis Iraagi šiiitide võimu alla, ehkki vabade valimiste kaudu. Šiiidid on võimul ka Iraanis ja võtavad varsti tõenäoliselt üle Süüria.

Kuna USA ja Iisraeli järgmiseks sihtmärgiks võib saada Iraan, hakkab ilmselt kusagil valmima uue „agarate koalitsiooni” kiri (ameeriklaste coalition of the willing). Ja Prantsusmaa presidendiks on taas sotsialist. Loodame, et selleks ajaks on Eesti välispoliitika sedavõrd Euroopa tuumikriikidele lähenenud, et meiega jagatakse luureinformatsiooni.

On auasi teha vahet vältimatul sõjaolukorral ja kindralite provokatsioonil.

Väliskapital pageb Eestist (väljaanne RIIGIMASIN)

Norra, prantsuse ja saksa kapital pageb Eestist nagu Sinimägede alt. Kas eesti kapital jääb üksi rinnet hoidma, küsib Ekspress Grupi suuromanik Hans H. Luik täna Eesti Koostöö Kogu eriväljaandes Riigimasin ilmunud arvamusartiklis.

Esialgu tundus kõik rõõmus ja reibas. Kui Postimehe kirjastaja Schibsted asjad kokku pakkis ja meie turult kahjumiga lahkus, tehti Ekspress Grupi majas suisa väike rõõmutants. Esmalt seetõttu, et firmanimi Eesti Meedia täitus nüüd õige sisuga, Eesti ja Balti ajakirjandusturg ongi nüüd eesti meeste käes.

Kuid vaadakem asja teisest küljest. Kas me ikka loeme märke õigesti? Kas Skandinaavia ja kogu Euroopa nutikaima meediafirma lahkumine Baltikumist ongi üldse väärt juubeldamist? Sest võtkem teine lahkumine, Euroopa ühe suurima panga Unicredit minek Eestist. See jättis eestlased taas Skandinaavia pankade täielikku meelevalda. Isegi Eesti Panga nõukogu juhib mees, kes täiesti ametlikult on olnud palgal Swedbanki nõukogus.

Meie pankade nimed tõlkes on Taani Pank, Rootsi Pank ja Norra Pank (DnB tähendab Den Norske Bank). Oleme heas mõttes ümber piiratud. Kuid mis saab, kui Skandinaavia kuningriikide kinnisvaramull lõhkeb ja pangad peavad raha koju tooma? Taani pank Danske ongi Eestis bilansilt väikseks kuivanud.

Suured lahkuvad

Eesti Konkurentsiamet peab tänavu 20. aastapäeva, küllap võiks turul rohkem konkurentsi olla, mida valvata. Unicrediti lahkumise taga võisid olla emotsioonid, nagu usub peaminister Andrus Ansip. Ansip mainis, et Unicredit elas tõsiselt üle pettasaamist Werolisse antud 100 miljoni kroonise tööstuslaenuga. Hea on, et Unicrediti Eesti juht, suurepärase kogemuspagasiga Taavi Laur leidis kasutust EAS-i juhatajana. Halb aga on see, et tõenäoliselt ei olnud Unicrediti lahkumine Baltimaadest üldsegi nii emotsionaalne otsus, nagu oletas peaminister.

Unicredit oli Baltimaades kenas kasumis, aga ei näinud kasvu. Paigas, kus elanikkond vananeb ja rändesaldo on negatiivne, ei ole pangandusel tulevikus muud turgu peale inimeste pensionifondide paigutamise. Ja seegi töö usaldatakse võib-olla tulevikus suurematele välismaistele tegijatele, kelle kulud on väiksemad ja tulud paremad kui kohalikel harjutajatel.

Samamoodi võis kaine arvutuse teha ka prantslaste hiigelkontsern Dalkia, kes lahkus Eestimaa pealinna kütteturult. Võib küll tunduda, et kui käes on Tallinna katlamajad ja küttetrassid + Väo soojuselektrijaam, siis jätkub monopoolset tulu kogu eluks. Liiatigi oli Eesti Dalkia oma emakontserni Veolia üks kasumlikumaid pärleid. Lihtsalt Tallinna elanikkond ei saa kunagi võistlema oma sissetulekutelt Marseille, Viini või Kopenhaageniga.

Tunneme muidugi rahvuslikku uhkust Kristjan Rahu, uue eesti suurinvestori üle, kellele puhul erialane ettevalmistus ja oskus õigel hetkel õiges kohas olla andsid suurepärase positsiooni. Tallinna Kütte ülevõtmiseks. Põhjamaade provints jäi aga taas ilma ühest suurest lääne investorist.

Möödunud nädalal teatas Saksa energeetikagigant E.ON soovist hüljata Eesti gaasiturg. Eesti Gaasi aktsionär E.ON ei näe mõtet osaleda Eesti Gaasi tegevuses, sest Eesti riik soovib energiajulgeolekule viidates neilt võõrandada gaasi jaotustrassid. Olgugi et sakslaste sammu taga võib näha ka katset Eestit poliitiliselt survestada, on sündmuste muster jällegi sama: optimistlikult kauge Eesti turule tulnud lääne gigantfirma lahkub, sest ei näe siinolekust endale piisavat tulu tõusmas.

Väga loogiline tundub, et samast Eesti Gaasist võib lahkuda ka Soome Fortum, jättes meid siia kallilt ostetud gaasitorustiku otsa istuma ja nautima energiajulgeolekut. Olgugi, et torudes voolav gaas on ikka seesama Vene maagaas, sest odavamat ei paista kusagilt.

(Kõrvalpõikena. Seesama Fortum ja seesama E.ON teevad suure kasumliku äri otse meie kõrvalt, Venemaalt. E.ON on üks gaasijuhtme Nord Stream asutajaid. Nord Stream omakorda on firma, millest kasumit on saanud eelkõige sakslased, kuna Saksa terasetootjatele läks lõviosa merealuste terastorude tellimustest. See kasum on juba käes; kas ja kui palju torudes gaasi hakkab voolama, polegi enam niiväga sakslaste mure.)

Eesti kapitali esiletõus

Ent tagasi lahkujate juurde. Meedia vallas pole raske märgata, et soomlaste Kirjakauppa loobus Eesti tuntud raamatuketist Apollo, ning jällegi sai rõõmsaks omanikuks firma Eesti juhatus. Sanoma korporatsioon, mis ju Eestit tunneb nagu oma kodu, on loobunud Tallinnas CC Plaza Forumi kinodest ning jaemüügifirmast R-kiosk.

Suvel lahkus Rootsi kapital Bauhofist ja MyFitnessist. Skandinaavia suurimale, 160 hotelliga ketile Scandic ei sobinud Eesti turg, kuigi hotell Palace asub ju pealinna keskväljakul. Ja veelkord: palju õnne Vello Kunmanile jt. Palace'i värsketele eesti omanikele! Riias müüs oma aktsiad maha Rupert Murdochi firmale kuuluv telekanal, samuti lahkus ettenägelikult juba viis aastat tagasi Läti ajaleheärist lõplikult Rootsi Bonnier. Müügiga oli sedavõrd kiire, et suurema päeva- ja ärilehe aktsiad müüdi vahendaja kaudu Riia kaubasadama oligarhidele, millega Rootsi vana kirjastus paljude arvates reetis sõltumatu ajakirjanduse aate.

Päevalehe Diena kollektiiv, eesotsas eesti juurtega toimetaja Pauls Raudsepsiga, pages välja andma sõltumatut nädalalehte IR. Jah, loomulikult tuleb Eestisse ja Baltimaadesse ka uusi firmasid. H&M, Hilton hotell ja Poola suur kindlustusfirma PZU on selle sügise sisenejad. Kuid meilt on lahkunud tõeliselt suured, teadmisterikkad firmad, ja lahkunud pealtnäha väga headelt positsioonidelt, nagu Tallinna kütteturu kuninga troon, Tallinna ja Eesti kinoturu liider, Eesti leheturu suurim tegija.

Kui väike riik loeks suurte firmade signaale Norra, prantsuse ja saksa kapital pageb Eestist nagu Sinimägede alt. Kas eesti kapital jääb üksi rinnet hoidma? Minek on olnud kiire, hinna üle pole olnud mahti eriti tingida ega enampakkumist korraldada. Selline pagemine toob meelde Kurt Vonneguti romaani „Komejant", kus Hiina suursaadik järsku ilmub USA presidendi juurde, öeldes, et Hiina areng on USAst nüüd juba põlvkonna jagu ees. Ameerika ei huvita enam hiinlasi, ja sellega seoses on suursaadikul au teatada Hiina saatkonna sulgemisest USAs.

Oma sõnade kinnituseks ja tehnilise üleoleku näitamiseks moondab suursaadik end sealsamas presidendi kabinetis põlvepikkuseks ning hüppab kaminale, et ulatada pidulik lahkumiskiri. Mida peaksime tegema, et Eesti liiga palju lahkumiskirju ei saaks? Või kogu Baltikum? Kuidas veenda meile tulema uusi suurfirmasid, kasvõi selleks, et eesti mänedžerid nende tegevuse kümne aasta pärast jälle saaksid uhkelt üle võtta?

Mitmetel loengutel paarikümne aasta jooksul olen reklaamiklientidele või üliõpilastele rääkinud hoogsalt Balti turust kui ühtekasvavast turust koos sarnaste kaubanduskettide, ketistunud advokaadibüroode, automüügi- ja reklaamifirmadega. Olen rääkinud 8 miljoni inimesega turust.

Ent 8 miljoni unistus tuleb unustada. Läti ja Leedu viimased rahvaloendused näitasid, et Leedus pole enam kolmegi ja Lätis kahtegi miljonit elanikku. Usun, et on õige välja kuulutada hädaolukord. Intervjuus ajalehele Süddeutsche Zeitung ütles Eesti Panga president Ardo Hansson, et Eesti riigirahandus on säilitanud laenuvõime halbade aegade puhuks.

Kasutame oma tugevusi

Hiljuti Ardo Hanssonit Eesti Päevalehe tarbeks usutledes küsisin, kas hädaolukord on rahvastiku vähenemise tõttu nüüd käes. President vastas, et rahanduslikus mõttes oli kriisiaeg siiski aasta 2009, mille oleme edukalt ületanud. Tõsi ta on, rahanduslikus mõttes. Aga kui pikalt on ühelt rahvalt võimalik loota kahaneva demograafia juures ikka kasvavat SKPd?

Minu arvates on just sellise lootuse absurdsust tajudes meie juures suured välisfirmad hakanud otsi koomale tõmbama. Näen veel ühte või paari ettevõtet, kes ettevaatlikult oma opereerimist Eestis vähendavad, laenusid emamaale tagasi maksavad ja peakontorist väikest, hääleõiguseta esindust kujundavad. Kas peaksime lootma, et suurfirmad eksivad ja alahindavad Eestimaa võimekust? Kas tõesti on need firmad suureks kasvanud, toetudes vildakale analüüsile?

Kaldun kahjuks arvama, et Schibsted, E.ON, Dalkia, Bonnier, Rupert Murdoch ja Sanoma korporatsioon oskavad oma tegevuse keskkonda väga hästi planeerida. Järelikult on meil, kes me siin edasi kavatseme tegutseda, ja kes me võõrfirmade taandudes oleme viivuks jäänud eestlastena ise majandusrinnet püsti hoidma, tarvis viivuks hüljata eelarveline konservatiivsus. Võtta Eesti riigile laenu ning luua selle abil noortele töökohti siinsamas, Eestis.

Peame avama huvilistele Eesti parimate ettevõtete uksed, kutsuma hakkajaid noori firmadesse stažeerima, makstes selle eest ka palka ning toetades esimestel aastatel eriala täiendõpet. Muuseas, isegi muidu vabaturumeelse Äripäeva kirjastuse juht Igor Rõtov on sarnase mõtte avaldanud. Eesti majandusel ei ole paljuga uhkustada peale riigi laenuvõime. Seda tulebki kasutada, et noored Eesti kodanikud, eriti sünnitusealised naised, saaksid Eestisse jääda.

Esmalt on tarvis investeerida õpetajate palkadesse.

Siis tuleks välja mõelda rahvalikud investeerimistalgud, et luua töökohti.

Maanteed, korterid, tunnel Soome- otsustamise küsimus.

Investeerimistalgutest räägib praegu Saksamaa, jutt on rahva säästude kaasamisest Põhja-Lõuna energiakiirteesse.

Eestlaste hoiused seisavad midagi teenimata Skandinaavia pankade arvetel. Neid on rohkem kui eales varem. Ideid pole, ja tõtt-öelda ei julge paljud ka raha liigutada, kui riik teatud tagatist ei anna. Eesti riik võiks vabalt laenu võtta ka oma kodanike käest.

Eesti majandusel ei ole paljuga uhkustada peale riigi laenuvõime. Seda tulebki kasutada, et noored Eesti kodanikud, eriti sünnitusealised naised, saaksid Eestisse jääda.

etendus "Gizzelle"

Hans H. Luik peab Linnateatri tantsuetendust Linnahalli vääriliseks.

“Gizzelle”
Lavastaja Aleksandr Pepeljajev. Mängivad EMTA lavakunstikooli 25. lennu üliõpilased.
Mängitakse Linnateatri Hobuveskis.

Olen end juba kümmekond korda leidnud tantsuetendustelt. Nende üks ühine joon on ande pillamine. Vaimustavaid etendusi, näiteks Fine5 või Linnateatri omi, mängitakse näotult väikestele auditooriumidele. Linnateatri “Gizzelle” etendub Hobuveskis, vääriks aga Linnahalli (ma tean küll, et linnavõim selle sulges).

Lavakate iga uus lend tuleb kui nooruse palang, kuid 25. lennu sporditeatrist pritsib seda mahla suisa ülearu, sisu ei jõua järele. “Sporditeater” on vanema teatrirahva pilkav nimi nende lavastuste kohta, kus trimmis kõhtudega noored ilma higistamata ja hingeldamata lavalist liikumist teevad. Sportlikud on NO99 trupp ja värske Viljandi lavakunstikursus oma “12 Karamazoviga”.

Nn Nüganeni kursuse “Gizzelle’i” sisu on aga nooruslik “ütlen-korraga-maailmale-kõik-näkku” nagu “12 Karamazovit” Von Krahlis, ainult et ilma ängita. Viinajoomist kah polnud! Sülitamist samuti mitte!

Oli tõsine ettevalmistus, andunud tants, mõnes etteastes isegi peaaegu veatu ja korralikult sünkroonis (kuigi ka Estonia ballett ei tantsi enam täiesti sünkroonis). Niisugune ime, et lavakunsti lõpetajad suisa tund ja nelikümmend tantsu löövad, oli möödunud sajandil suisa võimatu. Mäletan, kuidas Ülo Vilimaa 80ndatel Rakvere teatris üritas puiseid näitlejaid West Side’i lugu tantsima panna ja naba paigast pingutas.

Pepeljajev on “Gizzelle’i” lavastanud ilma peategelaseta, kõik naised on Giselle’id ja kõik mehed printsid.

Esimest korda, mil ma mäletan peategelasi paljunevat, oli see Komissarovi lavastatud “Hamletis”, kus Artur Talvik ja Mart Nurk mängisid Claudiust ning Merle Jääger ja Toomas Vooglaid Hamletit.

Kui poleks peategelaste paljusust olnud, võrrelnuksin ma “Gizzelle’i” NO99 “Periklesega”. Seiklus, allilm, tants ja tahakeeramine, kirst ja merelained. “Periklesesest” erinevalt skandeerivad “Gizzelle’i” noored teksti saksa keeles, sellises pehmes, nagu tallipoisid seda Eestis rääkisid. NO99 trupis on ka vähem naisi.

Aga noori ilusaid naisi “Gizzelle’is” on. Seal on võrratu vallatute jalakeste stseen, kus tüdrukud lamavad pappkarpides, jalad väljas. On poisid-hobused ja poisid-keppivkoerad. On füüsiline teater, kuni surnukstantsimiseni, sest Heinrich Heine üleskirjutatud Giselle’i-müüdis ilmuvad noormeestele armastuse kätte surnud tüdrukute zombid ning tantsutavad noormehed surnuks. Paljud arhetüüpilised hetked on 25. lennu etenduses niisiis sees. Heas, totaalses lavakate lõpuetenduses ongi alati vist olnud.

Teatriteadlane Karin Kask ütles kord, et suur osa keskealisest naispublikust tulebki saali noori meesnäitlejaid vaatama ning vastupidi. Lihaliku pilguga vaadates jagunesid etenduses ilusad, uhked, linnalikud tantsijannad ja pastoraalsed, klassikalisest mallist erinevad tantsijannad pooleks. Meeste hulgas jäi silma kaksikutepaar (Priit ja Märt Pius), nagu Matt Damonid. Milline on teine Kalmet (vennad Henrik ja Karl-Andreas), jäigi mul aru saamata. Kindlasti pean vendade stand-up-etenduse ära vaatama. Üks Kalmet, kes Giselle’i kirstu paneb ja merelainetele lükkab, oli ilusti äratuntav. Oma isa taoline auahne möllumees.

Tema isal, nagu professor Reet Neimar ütles, oli lavaka alguses mingi “tubli pioneeri sündroom” olnud, aga lavakas istutas sisse “küsimuse” (et mitte öelda “ängi”) ja temast ehk Madis Kalmetist sai väga intrigeeriv näitleja (viimane eneseirooniline roll filmis “Umbkotid”).

Väikese saali etendusi pole mingi kunst omavahel võrrelda, sest keegi kurat pole neid ju näinud. Ainult Vormsi Ennu kohtan igal Kanuti show’l. Ma ju ütlen, et energilistel ja ühtaegu peentel lavastustel pole publikut. Igatahes iraanlase Homayun Ghanizadehi hiljutine esietendus “Kuningas sureb” on võrreldes “Gizzelle’iga” nagu malemäng. Noorte autorite “Premiere” ent enam-vähem sama temperatuuriga. “12 Karamazovit” von Krahlis sisaldas seda läppunud tanksaabaste lõhna, seda soome pussi või kitarriga õhus vehkimist, mida seal majas ju juba küllalt on tehtud ja mis vananeb nagu kormoranide nahkpükste rock.

Aga kui noored Toompea lavakad on äraütlemata füüsilised, siis Viljandi lavakunsti lõpetajad, Mari Pokineniga eesotsas, on muidugi ülimusikaalsed. Kuulsin, et juba sissepääsemisel pidid kaht pilli valdama, kolmas õpetati koolis.

intervjuu Urmas Viilma

Toomkiriku 40aastane õpetaja Urmas Viilma pole abitu köstri tüüp. Ta on diplomaat, hallanud kiriku kinnisvara, muutustega ei kiirusta.

Mustkuued räägivad isekeskis, et toomkiriku õpetaja Urmas on end vabastanud uuteks väljakutseteks Jumala ees. 2011. aastal astus ta välja vabamüürlaste loožist, 2013 oktoobris ka IRList.

Urmas Viilma esindab Eesti kirikut Kirikute Maailmanõukogus. Tavaliselt on Eestit esindanud peapiiskop. Selles nähakse vihjet, et kirikukogu võib järgmisel aastal Eesti peapiiskopiks kinnitada Viilma. Võib ka mitte – Eesti kirikus pole kõige selgemad ajad. Õpetuskomisjon langetas vabamüürlikke pastoreid tauniva otsuse. Valga, saarte ja Pärnu praostid ei osalenud viimasel kirikukogul.

Isa Urmas, kas Eesti luteri kirik vajab reformi? Rahvaloendusel selgus esimest korda, et enamik Eesti usklikke ei nimeta end mitte luterlasteks, vaid hoopis õigeusklikeks. Ütlesite seepeale, et lasku siis Eesti valitsus endale jõulumissa pidada Nevski katedraalis.

Kindlasti vajab uuendusi ka kirik, kuid seda peab tegema nii, et me ei hülgaks piibellikke põhiväärtusi. Eriti olukorras, kus me õpetame uusi asju, kuid unustame vanad. Eesti Vabariigis on üles kasvanud 22aastased noored inimesed, lõpetanud edukalt koolid, ilma et oleks kuulnudki võrdlevat religioonilugu. Kes on budistid? Kes on juudid, kes sunniidid ja kes koptid?

Kuidas sa mõistad moodsa maailma paradokse, teadmata, milliseid jumalaid eri riikide valitsused kummardavad. Noori pole piisavalt haritud.

Seaduslik valikaine usundiõpetus ei ole jõudnud kõikidesse koolidesse. Eesti on minu andmetel ainus riik Euroopas, kus kogu see teema on lahendatud nii liberaalselt. Saadame tuhanded noored laia ilma nagu džunglisse ilma kaardita.

Assessor Joel Luhamets kirjutas, et eestlased elavad jälle keset paganlikku vaimsust. Üks mu sõber ütleb, et eestlase usk on pohhuistlik hedonism. Kas asi on nii hull?

On küll. Laadin just samateemalist jutlust Toomkoguduse kodulehele. Töötasin 20 aastat gümnaasiumis religiooniõpetuse õpetajana. Näen kurbusega, et Eesti koolide lõpetajad ei tunne piisavalt omaenda maa 800aastast kristlikku ajalugu. Tuli hakata kristlikke erakoole rajama.

Taastasime kolme aasta eest Eesti vanima õppeasutuse, Tallinna Toomkooli. Leidus innukaid lapsevanemaid, kes oskavad soovida lastele traditsioonilist õpetust; minu abikaasa Egle nõustus kooli juhtima, head inimesed leidsid maja Raeapteegi taga – ja Toomkooli sisse astuda soovijaid on nüüd rohkem kui kohti. Kui tekib konkurentsi moment, siis eelistame Toomkoguduse liikmete lapsi.

Meil õpib ka baptisti ning õigeusu koguduse vaimulike lapsi. Toomkooli taasasutasid üheskoos Toomkirik ja konsistoorium ehk kirikuvalitsus. Mõelge: kristlik kirikuvalitsus koos kirikuga on Eestis ainus üheksandat sajandit järjepannu tegutsev institutsioon.

Märkame noort põlvkonda vaimulikke. Baptist Meego Remmel, metodistide superintendent Taavi Hollman ja Usuteaduse Instituudi juht Ove Sander näiteks. Kas moodsal vaimulikul on ka teistmoodi vaated Jeesus Kristuse loole? Näiteks, kui tõsiselt soovitate jõulude ajal suhtuda Kristuse neitsistsündimise fakti? Pean tunnistama, et raske on tõsiselt võtta apostel Pauluse juttu, sest võrreldes teiste apostlitega pole tema ju elavat Õnnistegijat näinud-kuulnud. Pauluse nägemusi on sama raske aduda kui füüsikute juttu, et meie eksistents on vaid ruumikõverus.

On olemas teadmine ja on olemas usk. Need lüngad maailma mõistmises, mida me veel ei tea – mitte ükski inimene ega aparaat ei ulatu teadma –, on võimalik täita usuga. Kui see on olemas. Minu küsimus on, millega täidavad mitteusklikud need lüngad.

Mu usk on nii tugev küll, et usun neitsistsündi. Usun ka, et Jumal on sedavõrd suur, et oleks oma pojal vabalt võinud lasta sündida ka mitteneitsi läbi. Piibel ütleb, et kõigeväeline Jumal võib Aabrahamile lapsi sünnitada isegi kividest.

Kirikuõpetaja õpetab seda, kuidas Piiblit kontekstis mõista. Piibliarheoloogia on väga arenev ja erutav teadus. Näiteks on oluline mõista, miks juudi ülikud ja variserid andsid Jeesuse roomlaste kätte ristilöömiseks.

Juudid olid okupeeritud, nagu ENSV, ja ootasid vabastajat. Aga nad olid ainus rahvas Rooma impeeriumis, kes võis teenida oma Jumalat. Seda privileegi ei tahtnud juudi ülikud mingi rändjutlustaja nimel kaotada, neil ei olnud tarvis “jama”, nagu kommunistidel ENSVs ei olnud tarvis mingeid rahvarahutusi. Kokkuvõttes kaotasid juudid aastal 70 ikkagi kõik.

Küsite noore põlvkonna kohta Eesti kirikutes. Tõsi, vanuse teema on kirikus kogu aeg üleval olnud. Kui olin 19, esitati minu nimel avaldus ja mind kutsuti preestrieksamile. Tegin selle ära, ent ikkagi leiti, et päris preestriks ma vanuse tõttu ei sobi, ja mind pühitseti diakoniks. Kui minu ette on seatud ülesandeid, milleks ma ühtede arvates sobin, siis on ikka keegi kõrvalt öelnud, et olen liiga noor...

Kas siis kandideerite Eesti noorimaks peapiiskopiks järgmisel aastal?

Aimasin, et meil sellest juttu tuleb, ent ma pole tahtnud olla avapaugu andja. Tõsi on, et kirikuvalitsuse otsusel korraldatakse 2014. aasta novembrikuu kirikukogul peapiiskopi valimised ja 1. juuliks peaks kandidaadid olema esitatud. Kandidaate esitavad 12 praostkonda.

Thomas-Andreas Põder kirjutas koguni, et kui nii noor kui 40aastane inimene peaks saama peapiiskopiks, siis peaks talle panema piirangu, et ta ei valitseks, kuni 65aastaseks saab. Kellest Põder rääkis?

40aastaste ring on päris lai, aga on veel üks tingimus, mille peapiiskop peab täitma: peab olema 15 aastat preestrina teeninud. Preestrina, mitte diakonina. Kui kirikuseadusse on juba number 40 sisse kirjutatud, siis ju on vanuse teema tookord ka läbi vaieldud. Küsimus on, kas keegi noortest tahab seda ametit võtta. Kui olla lähedal probleemidele, millega EELK peapiiskop peab tegelema, siis romantikat on seal vähe. Pehmelt öeldes, see ei ole amet, kus saab aasta vabaks võtta.

Mina teenin kirikut, nagu kaitseväelane. Kui mind esitatakse, siis ametivanne kohustab mind teenima. Ise ei liiguta ma kõrge ameti nimel sugugi, ja olen tänulik nendegi ametite eest, kus praegu teenin.

Kui pikalt peapiiskop võiks ametis olla? Piiskop Einar Soone on olnud ametis 20 aastat ning jätkab. Läti peapiiskop oli noorem kui 40, kui ta valiti, ja on tänaseks ametis olnud 20 aastat.

Läti peapiiskop on hea näide. Miks meie vaimulikud ei võiks tõsta ühiskondliku moraali teemasid nagu tema? Läti peapiiskop korraldas oligarhide valitsuse ajal sellise protesti, et jättis korruptantidele jõulumissa pidamata. Eesti jutlustajad – ja teil on suurepäraseid kõnemehi! – aga ei reageeri ühiskonna jaoks olulistele teemadele. Aasta tagasi hõõgus riigis usalduskriis, ent kirikutes tsiteeriti Pauluse kirja korintlastele “võim ei kanna ilmaasjata mõõka, ole kuulekas” jne. Selgus, et EELK kinnitab jutluse teemad kolmeks aastaks ette...

Mitte ainult luteri kirik, vaid ristikirik üldse on Piibli sõnumi aasta peale pühapäevade kaupa ära jaganud. Minu enda seisukoht on, et kirik olgu reeglina selle maailma probleemide ülene. Äsja advendivastuvõtul oli peapiiskop Põder minu meelest piisavalt kriitiline ja ka tunnustav jõupingutuste suhtes.

Ikkagi on jumalateenistus Eestis vähekütkestav. Need 18. sajandi saksa laulud... Mõni Ruja viis tunduks hulga innustavam. Kas jumalateenistust ei peaks kiiresti muutma, et kirik päris tühjaks ei jääks?

On tõesti ka Eestis kirikuid, kus jumalateenistusel keskendub tähelepanu ühel hetkel lauljale, kes hüüab mitu korda ja südamest “Jeesus!”. Meie keskendume Kristusele, kes on kohal armulaualeivas ja armulauaveinis. Ma küsin ka nii: kas väheste palvetajatega pühakojas on vähem Jumala Vaimu?

20 aastaga valmistati ette uus liturgiaraamat neljas köites, mis ilmus üle-eelmisel aastal. Lauluraamat on meil, jah, aastast 1991. Iseenesest lisandub ka uusi laule, ent see ei tähenda, et vanu välja visataks. Vana pole veel halb.

Te ei taotle siis sugugi reforme? Utsitan: kui arukas on moodsal ajal ristida imikuid, kel pole veel aru peas, et usku valida? Baptistid nõnda ei tee.

Ristimine ei ole inimese tegu, vaid see on Jumala tegu iga ristitava juures. Võib-olla peaksid need, kes lapsi ei risti – rida vabakirikuid –, mõtlema, kas mitte oma toiminguid muuta, sest Jeesus ütles: minge tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa, Poja ja Püha Vaimu nimesse. Vanad kirikud, kelle hulka ka 500aastast luteri kirikut loetakse, on rahva hulka arvanud nii täiskasvanud kui imikud. Meil Toomkoguduses aga näiteks on pooled leerikursusele tulijad ristimata.

Toomkirik on üldse eriline. Tundub, et teil käib seal rohkem mehi kui keskmiselt kirikutes.

Nagu Eesti Ekspress kirjutas, pargivad pühapäeviti Toompeal koguduse liikmete uhked autod. Tõepoolest, 500 meetri raadiuses on veel viis kirikut, ent meie kirik on ainus, milleni ei pääse trammi ega bussiga. Tulijad sõidavad kaugemalt, Tallinna äärelinnadest kohale autoga.

Linnarahvas märkas, et kevadel tõstsite Toomkiriku nõukogu liikmete arvu 20ni, kuigi kogudus pole Jaani või Kaarli kirikuga võrreldes just suur. Kas ilmikuid lisati nõukogusse, sest vabamüürlasi oli (ja on tänini) üle poole kiriku nõukogust?

Kas vabamüürlasi on pool või vähem, seda mina ei tea (naerab). Nad toovad tegelikult kirikusse just mehi juurde. Entusiastlikke inimesi, kes koguduses silma paistavad, edutatakse ikka nõukogusse, ja ega kedagi sealt tingimata lahkuma ei pea sundima. Nõukogus võib olla kuni 30 inimest. Toomkirik on siiski traditsiooniliselt Eesti piiskopi kirik.

Kevadel kogunes EELK õpetuskomisjon, et arutada, kas vabamüürlasel sobib kantslist kogudust õpetada. Ma ei leia avalikest allikatest õpetuskomisjoni otsust. Müstika: kahe tuhande aastane kirik tegi salajase otsuse tuhandeaastase salaühingu suhtes... Milles üldse on küsimus: kas kardetakse, et salaühingud salaja ikkagi ei tunnista Jeesuse õpetust? Lepite ehk ära?

Õpetuskomisjoni otsus oli üsna range, nimelt ei soovitatud kirikul pühitseda preestriteks salaloožide liikmeid. Raskus on selles, et väljaspool vabamüürlikku liikumist on kellelgi võimatu hinnata, kuivõrd salaõpetus on kooskõlas kiriku sõnumiga – seda saavad hinnata vabamüürlased ise. Kuid õpetuskomisjon on Piiskopliku Nõukogu nõuandev organ, ja Piiskoplik Nõukogu ise langetas pehmema otsuse.

Täna ei ole administratiivselt keelatud vabamüürlastel kuuluda vaimulike hulka. Mina isiklikult ei näinud selle enam võimaliku olevat. Vabamüürlus toetab iga mehe püüdlusi oma isikliku usu ja valguse juurde liikumisel. Nõnda aitab see kindlasti kaasa meeste sisemisele kasvamisele ja paremaks saamisele.

Valgus, mida otsitakse, võib olla kristlik Jumal, kuid ei pruugi. Mulle isiklikult ei sobinud selline mitmetähenduslikkus. Piibel õpetab, et maailma Valgus on ainult Kristus.

Olete olnud Kiriku Varahaldus OÜ juhataja. Praegu juhib neid märkimisväärseid varasid Mati Maanas, enne teid juhatas kirikuvara osakonda aga Raido Rüütel. Seega on kiriku kinnisvara pikalt olnud tublide vabamüürlaste juhatamise all. Vaeva on vist palju? On ka arendusi, näiteks Kentmanni tänavas värske Merko ehitatud hoone. Kuid mida teha pühakodadega, mis neelavad koguduste vähest raha, mida samas vaestehoolekandele ei jätku? Hollandis otsustati tuhat pühakoda lammutada või kasutada muuks otstarbeks.

Kirikute võrk Eestis ei ole ehitatud nagu Kesk-Euroopas. See, et Tallinna vanalinnas on kirikuid palju, ei tähenda, et neid oleks palju Nõmmel ja Mustamäel, rääkimata kihelkondadest.

Luterlikud kirikud on ainulaadne võrk, millega on kaetud kogu Eesti ja mille tihedust ei saa Hollandiga võrrelda. Mõnel juhul on vahe 20–30 kilomeetrit. Mida me võidaksime, kui mõne kihelkonnakiriku suleksime? Kahe kiriku vahele jääks siis 60kilomeetrine lünk. Viiksime võtme kultuuriministeeriumisse, ja mis edasi saaks? Basiilika ei sobi ju kõrtsiks või hotelliks.

Meie kodumaa on ühtlaselt kaetud 167 kogudusega, ja neid tuleb elus hoida.

Kui vaadata Elvat, siis baptisti kirikus kogu aeg toimub midagi, luteri kirikus on vaikus. Üldse, ka Toompea nelipühi kirik on pungil täis, eriti kui Janek Mäggi jutlustab. Ütlen ausalt, mul närib hinge, et kristlike rüütlite vägevad kirikud jäävad tühjaks. Eriti tühjaks just meestest. Samal ajal muslimid palvetavad Moskvas, täites terved tänavad, sest nad ei mahu palvelasse ära. Kas võiks jõulusooviks soovida, et ristikirik end kokku võtaks?

Legendaarne vaimulik Harri Haamer ütles KGB-le, kui need irvitasid, et kirikus ju puha vanad naised: “Teadaolevalt vanad naised ei saa iialgi otsa!”

Iga noor saab kunagi vanaks ja otsib juuri ning traditsioone. Luteri kirikus on need olemas. Mis teie jõulusoovi puutub, siis luterlik kirik teeb teiste kirikutega tihedat koostööd, et täita Kristuse misjonikäsku kõiki rahvaid, sh ka eestlasi, ristides ja õpetades.

Minu jõulusoov on teadvustada, et Eesti on olnud 800 aastat kristlik maa, ning et me ei häbeneks oma usku ja juuri.


Kristlus levib

Haridusministeerium on menetlenud üheksa kristliku erakooli luba.

• Tartu Kristlik Põhikool
• Püha Miikaeli Kool (Tallinn)
• Püha Miikaeli Kool (Kohila)
• Püha Johannese Kool (Tallinn)
• Kaarli Kool (Tallinn)
• Narva Õigeusu Humanitaarkool
• Tartu Katoliku Hariduskeskus
• Tartu Luterlik Peetri Kool
• Tallinna Toomkool 

Allikas: haridus- ja teadusministeerium

Kommentaarium artikkel

Internetikommentaarid ja säutsud sotsiaalmeedias on paljudele igapäevane asi, ühiskonnale tervikuna aga siiski veel šokk. Mõniteist aastat tagasi ei olnud seda nähtust veel: massid ei saanud kuidagi suhelda massidega ilma vahendajata. Netikommentaarid lõid selle võimaluse.

Kuid kommentaarides ja sotsiaalmeedias satub inimene kaosesse nimega „tänav”. Tänav mõjub segadusse ajavalt, sest seal on kõike: sinu sõpru, pätte, sinu vaenlasi, usuhulle, võimuhulle. Internetis, nagu tänavalgi, peab tihti rääkimise asemel karjuma, sest kogu ümbruskond on lärmakas, melu ei juhi otseselt keegi, tuleb loota väljakujunenud reeglite peale. Internetis, nagu tänaval, ei ole võimalik igale sülitajale politseid tellida või vältida lõbusaid momente, kui mõni daam on seelikuääre kogemata sukkpükstesse toppinud või keegi endale Adolfi vuntsid teinud.

Olen enda jaoks leidnud sellise kujundi. Linnakodanik teab, mida turult otsib. Ta suundub teda huvitava teabe (ütleme, et tuttava hapukapsamüüja) juurde. Teel näeb kodanik kirevaid ahvatlusi; keegi kerjab ja sõimab, kui talle raha ei annetata. Inimene võib kuulata muusikat; kiirendada sammu, kui keegi stripiklubisse kutsub. Linnakodanik ei kaota ennast, kuni ta ei jää turule sihitult töllerdama. Ent suur oht on sattuda ebasobivasse, isegi alandavasse keskkonda.

Sellele uuele "tänavale" ehk internetikommentaaridesse, säutsudesse, Facebooki jäävad inimesed kondama nii kauaks, kuni arvutite ülemaailmne võrk püsti püsib. Läbi lusti, läbi ehmatuste ja shoki kohanevad miljardid inimesed interneti selle osaga, mille nimi on rahva poolt ilma toimetajateta loodud sisu.

Kohaneb ka ühiskonna täidesaatev ning kohtuvõim.

"Lasen õhku, tapan maha!"

Segadusse ajab see, et netikommentaarium näeb kirjapildis välja nagu toimetatud ajakirjanduslik sisu. Ent ta ei ole seda. Twitteris või Delfi kommentaarides välja paisatud tähed näevad välja nagu tõsine, ametlik ütlus (statement), ent võib olla hoopis midagi vile, karje või haugatuse sarnast.
Seda vahet õpib ka Londoni kohus. Alles Lord Chief Justice suutis hiljuti peatada Palu Chambersi süüdimõistmise, kes jäi ühel lennuväljal lumevangi ning saatis oma tüdrukule ning laiemale sõpraderingile säutsu "Lasen õhku selle kuradima lennujaama".

Tegelikult ei teinud Paul tõsist ähvardust, vaid ärajäänud lend, mille eest teda keegi ei hoiatanud, vallandas temas psühho-füüsilise reaktsiooni. Nõnda näiteks näitame meid poriga pritsinud autojuhile rusikat, kuigi suur vaevalt et kõik sel hetkel kakelda tahavad. Paul Chambers mõisteti mitmes kohtuastmes süüdi, kuni ülemkohtunik suutis vahet teha reaalse ähvarduse ning uuel interneti-tänaval leviva emotsioonipuhangu vahel.

Kodumaine näide: Põhja prefektuur otsustas kohtu ette mitte saata isikut, kes märtsikuus Delfisse kirjutas "eSStonskije prostitutki! Streljati etih suk nado!!!". Delfi ise andis kommentaari menetleda, võideldes arvamusplatsi puhtuse eest. Veel mõne aasta eest, arvan, oleks kirjutaja pidanud kohtu ees aru andma, keda ta maha tahaks lasta. Ent, on see shokeeriv või mitte, ühiskond hakkab harjuma sellega, et suhtlusvõrgud ja kommentaarid ongi "tänav", ja mitte kontor või salong.

Milleks seda tarvis on?

Jah, miks laovad usinad näpud näiteks Delfisse 300 000 kommentaari kuus, lisaks säutsuvad mujal sotsiaalmeedias? Mitte kõik ei kommenteeri - kuni 10% lugejatest kirjutab ning alla 50% lugejatest loeb kommentaare.

Miks meedia ise kommentaare vajab?

Esiteks, uudisele konteksti loomine – uudislood kogu meedias lühenevad. Üks korralikult toimetatud uudisjupp ajalehes või TV-s ei suuda kunagi kajastada kogu sündmuse tähendust, juhtumis leiduvat seost, nalja, vastuolulisust, ajalugu. Ajakirjanik pole enam kuningas.

Teine põhjus on uudise täpsustamine – lugejad korrigeerivad uudist ja vaba kommentaarium võimaldab uudisel ajas areneda. Eriti praktiliseks on kommentaarium osutunud kadunud noorukite otsingul, kommentaatorid lisavad fakte kohapeal märgatud sõidukite jms kohta. Näiteks Viljandi kuulsa politseinike peksmise uudise juurde kirjutasid inimesed, et Viljandis saab huligaanide vastu abi kaitseliidu valvetelefonilt. Oluline utilitaarne info.

Miks ei jäta lugeja säutsumist?

Kõige algelise vajadus on psühhofüüsiline väljendus: vau! vaat kus raisk! Imeline! jne. Elu24 ja Õhtuleht avaldavad näiteks tihti „nädala tüdruku” või muud sellist rubriiki. Kohe, kui pilt üles riputatakse, liigub hulk lakitud ja lakkimata küüsi klaviatuuridele ning hakkab tippima – mida? Konkurendid-suguõed leiavad, et nädala tüdruku lõug on liiga lai ja keha pole proportsioonis, meesisendid aga hooplevad, mida nad kena vastassugupoole esindajaga varsti peale hakkavad või on juba hakanud. Provotseeritud kommunikatsioon tõenäoliselt jääb inimkonnaga kaasas käima. Kui rikas peaks riik olema, et siin kohut mõistma hakata? Hõise või röhatus ei ole tõsine statement.

Lihtne vajadus on ka kambavaimu tekitamine ja rõhutamine. „Mina” hakkab end määratlema süsteemis ümberringi olevate väärtusstruktuuridega. Me kinnitame oma grupi hinnanguid ning arvustame teiste omi. Tihti on teisteks valitud „tiblad”, valitsejad, kelle tooni siis tehakse veidraks ja pilatakse. Inimesed kasutavad tähtsa eurojutu pilamiseks näiteks setu keelt ja küsivad ametniku pika mulina peale „möh?”.

Mida pikemaks vaidlused suhtlusvõrgus venivad, seda täpsemalt sunnitakse inimene oma seisukohta määratlema. Kommentaarium aitab iseennast peegeldada.

Lõpuks keerutavad tuhanded suhtlejad Facebookis, Delfis, Postimehes ja Twitteris üles omaenda kujutletava maailma, kus möllavad klišeed, „kesikud”, „rikkurid”, eurobürokraadid ja neile vastanduv „talupojatarkus”. Kogu see hoiakute ja liialduste kogu hõljub tegelikkuse kohal omaette sõnateona. Eelarvamused ja alateadvuslikud kujud saavad tänu tehnikale igal hetkel sõnaks!

Kommentaariumi ühiskondlikke funktsioone

Kommentaariumi funktsioon on esiteks loomulikult informeerimine. Nagu lihtsate inimeste kirjutatud „Eesti elulood” mitmes köites said raamatulettidel hitiks, nii annavad värsket ja vahendamata kogemust iga rahvuse rahvalikud kommentaariumid. Milline traditsiooniline meedia leiaks mahtu näiteks Eestist ära läinud arstide Soome või Norra kogemuste kirjeldamiseks, nagu tegid arstide streigi ajal anonüümsed doktorid kommentaariumis? Võimatu on laiade hulkade elus osaleda rohkem kui internetiavalikkuses. Informatsiooni hulka kuuluvad pikad Perefoorumi nõuande kommentaariküljed, auto24 konkreetsete kogemuste laviin elektriautode kasutamisest külmas Eestis jne.

Informatsioonifunktsioon, nagu meediateoorias ikka, jaguneb omakorda operatiivse informatsiooni, utilitaarse, korrastatud analüütilise jne vahel.

Kommentaariumi otsest uudisfunktsiooni esindab Delfi „top kommentaarid”, kus publiku saadetud tekstid tõusevad uudise staatusesse. Kogu „Rahva hääle” rubriik on näide tarbija enda loodud meediast, mis on võimalikuks saanud ainult sel sajandil.

Demokraatia elluviimine, ühiskondliku tagasiside ülevalhoidmise funktsioon – just selle funktsiooni elulisuse nimel olen nõus kommentaaride anonüümsusele ja „nüümsusele” tegema mööndusi. Kohe, kui justiitsministeerium oma kodulehelt kaotas anonüümse kommentaari võimaluse, kadus sealt erialane ja huvitav kommentaar üldse. Miks? Tõenäoliselt ei tunne väikeses, parteistatud riigiametis end keegi turvaliselt, kui kritiseerib tööandjat oma nime all.

Sellesama avaliku arvamuse funktsiooni tõttu kutsun kõiki reguleerimishuvilisi tegema rahvalikule keelekasutusele allahindlust. Meenutan enda kogemust aastast 1989, Eesti Ekspressi asutamise ajast. Just mitteformaalidel, „karvastel”, tahumatutel võib olla õigus. Pole võimalik ette kirjutada keelenorme, millega näiteks noor põlvkond peaks väljendama oma arvamust, et valitsemise iganenud vormid vahetataks välja.

Ei saa jätta tähelepanuta, et valitsuse jutt „kodukulude vähendamisest” võib soliidsusest hoolimata olla vale. Tuleb välja, et netisõim on justkui rahva omakaitse. Näiteks kui Jürgen Ligi debatis Kuku raadios väitis, et Kreeka riigieelarve saab tasakaalu aastatel 2013–2014, võib kodanik roppusi karjatada, sest „analüüsi” toel kannab valitsus üle Eesti kodanike maksuraha!

Veel üks funktsioon on ajakirjanduse professionaalse piiratuse lõhkumine. TV ja lehed otsivad uudiseid tihti ikka Toompealt või erakondadest, rahva igapäevane elu kulgeb teisi radu mööda. Tartu ülikooli uurimus näitas, et lehefotodest 80% kajastavad mehi. Elu pole selline!

Sotsiaalmeedia tasakaalustab

Võim kasutab kommentaariumi ka avalikkuse võltsimiseks. Seda teeb täitevvõim, seda teevad anonüümselt erakondade staabid – Priit Kutser, Jelena Kalbina ja teised. Seda teevad palgalised PR-firmad ning staare ja sõpru upitavad üksikisikud. Kõik need on seespool Eesti piire.

Kuid avalikkuse võltsimist Eesti Vabariigi üheplaanilise halvustamise näol tehakse, eriti vene kommentaariumis (ja paralleelselt täpselt samal viisil ka Lätis ning Leedus) ka väga professionaalse kiirusega muutuvatelt IP-aadressidelt välismaal. Ikka on nii eestlased kui lätlased ühed õnnetud fašistidest kartulisööjad, kelle oma riik on ajutine naljanumber. Mõistagi, et taolise nähtuse monitoorimisega tegelevad peale Delfi ka maksumaksja palgal olevad kompetentsed organid.

Avaliku arvamuse võltsija tüübiks sobib Priit Kutser, kes ei eitanud Keskerakonna kasuks 1600 kommentaari kirjutamist. Varem nimetati sellist tegevust mikserdamiseks, kuna Sven Mikseri riigikogu arvutist postitati portaali Mega ühele küsitlusele 500 vastust „Savisaarel on õigus!”.

Ühiskonna sotsiaalpsühholoogia mõttes kannab kommentaarium ka pinge mahalaadimise, neoliitilise protesti, uuenduste vastustamise funktsiooni endiste võimulolijate, uue ajaga kohanematute jaoks.