Meediaärimees ja ajakirjanik Hans H. Luik ütles Toomas Hendrik Ilvese ametiaega meenutades, et Ilves on olnud Eestile väga vajalik president ja seda eriti viimaste aastate julgeolekuolukorda arvestades.
"Minu meelest viimase kahe aasta Toomas Hendrik Ilves on olnud Eestile väga vajalik. Ta on olnud Baltikumile vajalik. Ta on olnud meie hea kaitsepromootor. Meie president on välismaa suunas olnud ainuõige, ma ütleks, et isegi parim," ütles Luik saates "Hommik Anuga".
"Paremat presidenti peale Venemaa poolset räiget Ukraina suveräänsuse rikkumist kui Toomas Hendrik Ilves meil ei oleks saanud olla," lisas ta.
"Mees, kes toob meile siia Obama. Mees, kes esindab meid rahvusvahelistel julgeolekukonverentsidel fantastiliselt. /.../ Väljapoole on Toomas Hendrik kõige parem, mis Eesti vabariigiga võis juhtuda," leidis Luik.
Ilvese väga tugeva algatusena nimetas Luik ka koostöökogu loomist. "Ta lõi Eesti riigikogu kõrgema koja nimega koostöökogu, kus olid 65 erineva organisatsiooni esindajad. Arstide esindajad, Teaduste Akadeemia esindajad, haridustöötajad, üliõpilaskonna esindajad ja veel. Nad käisid koos ja selle tulemuseks olid väga põhjalikud inimarenguaruanded, mida esitleti riigikogus erakordselt tähtsa riikliku küsimusena ja ükski saadik ei julgenud eriti tulemata jätta. Ja seda tegi Toomas Hendrik Ilvese presidendi administratsiooni koosseisus olev koostöökogu. See oli suur asi. Sellest on praegu saanud rohkem selline riigireformi meeskond, mis on ka hea. Aga need inimarenguaruanded - see on presidendi kantselei initsiatiiv, see on väga tugev asi," lausus Luik.
Luige hinnangul peaks koostöökogu formaati hoidma ka järgmine president.
Ilves ei andnud riiki kodanikele tagasi
Luik meenutas, et Ilves andis aastal 2006 ametisse astudes kaks ütlust selle kohta, mis ta hakkab tegema. "Esimene oli, et teeme Eesti suuremaks. Ta on seda teinud. Eesti tänu Toomas Hendrikule on tuntud rahvusvaheliselt iseseisva ja arenenud küberriigina," rääkis Luik.
Teise lubadusena lubas Ilves, et ta annab riigi kodanikele tagasi. "Seda ta ei teinud. Kui Reformierakond käis Ilvese esimesena välja kandidaadina, siis ta kuidagi jäi selle Reformierakonna rüppe. Ja kui oli lähiajaloo suurim poliitiline kriis, ehk niinimetatud Silvergate, siis ta jäi ikkagi väga vaikseks," sõnas ta.
Luigel jagus Ilvesele veel kriitikat, nimelt ei pea ta presidendile eriti sobivaks Twitteri vahendusel arvamuse avaldamist.
"Selle asemel, et kirjutada loogiliselt üles ehitatud arvamuslugu ajalehes ja arvata, et arvamuse avaldamisega on kiire ja seda võib teha ka öösel nagu ta Paul Krugmanile põrutas nii, et vähe ei olnud... Ja teiseks, et meie president peab arvamust avaldama justnimelt 140 tähemärgiga... Minu meelest on see haukumise formaat. See ei ole presidendile väga sobiv," märkis Luik.
Me ei aima veel Kaljulaidi mõistuse kapasiteeti
Kersti Kaljulaidist rääkides ütles Luik, et tegu on väga targa inimesega ja Eesti jaoks hea presidendikandidaadiga.
"Me veel ei tea kaugeltki seda kui tark ta on. Bioloogiat õppinuna, olles Regio firma nõukogu liige pikka aega. Ma olen kuulnud tema jutte Iru elektrijaamast. Ta on väga suur spetsialist. Hansapanga endine töötaja. Me ei aima veel selle naise mõistuse kapasiteeti," kommenteeris Luik.
Monday, October 3, 2016
Friday, July 22, 2016
Meediaärimees Hans H. Luik loovutas Ajaloomuuseumile sel puhul endale vägagi tähtsa eseme
"Aastal 1991 õnnestus mul Ekspress osta enda valdusesse. Minu käes on dokument, mis näitab, et juba samal aastal, 1. detsembril 1991 tegin ma esimese sõbraliku käesirutuse oma suure konkurendi AS Postimehe poole. Näete, me asutasime koos reklaamifilma AGE. Postimees - Mart Kadastik, Eesti Ekspress - mina ja siis riiklik telegraafiagentuur. Sellest reklaamifirmast sai Baltikumi suurim!" rääkis Luik loo oma firma asutamiset.
Vaadates lepingut hakkab aga Hans Luik muigama, samal ajal õpetades, kuidas hoida kullavihma ajal kätt - vast oleks see ka omal ajal Postimehele kasulik teadmine olnud.
"Ärimehed, kui teil on omast ajast - kui ärisid algatati ja kui kullavihma sadas - ilusaid mälestusväärseid objekte, tooge teiegi need Ajaloomuuseumile, nagu mina selle annan!" kutsub ta üles teisigi oma aardeid jagama.
Vaadates lepingut hakkab aga Hans Luik muigama, samal ajal õpetades, kuidas hoida kullavihma ajal kätt - vast oleks see ka omal ajal Postimehele kasulik teadmine olnud.
"Ärimehed, kui teil on omast ajast - kui ärisid algatati ja kui kullavihma sadas - ilusaid mälestusväärseid objekte, tooge teiegi need Ajaloomuuseumile, nagu mina selle annan!" kutsub ta üles teisigi oma aardeid jagama.
Thursday, March 24, 2016
Eliidi reliikvia on saladus
Lõppeval nädalal kritiseeris E-riigi Akadeemia e-demokraatia vanemekspert Liia Hänni tugevalt eelnõud, mille kohaselt enam parlamendikomisjonide helisalvestisi alles ei jäeta. Hänni nimetas muudatust tagurlikuks.
Kirjutasime juba 2014. aastal, et info endalehoidmine on eliidile vaid viis enda võimu säilitada. Taasavaldame Hans H. Luige toonase artikli, mis ilmus esmakordselt 17. detsembril 2014.
Meie maa on väike, aga ei puudu meilgi oma eliit. Moodsa eliidi muskel on informatsioon. Vaadake näiteks, kuivõrd andmetest laetud on “Foorumi” saates valitsusliige võrreldes teistega, kel pole värsket statistikat ja abilist-andmetöötlejat. Info endalehoidmine aitab võimu säilitada: bürokraatia hingeks on saladus. Salajased kohtumenetlused, poolsalajased riiklikud registrid ning järjest võimsamate jälitusorganisatsioonide serverid toodavad iga päev teavet, mille ligi mõned pääsevad ja teised mitte. See jagabki eestlased eliidiks ning lihtrahvaks.
Me märkame palgavaesust Eestis, kuid ei märka infovaesust. Meile ei öelda isegi, kelle auto on blokeerinud meie garaažiukse. Soomes ja Lätis öeldakse. Ühiskonnaliikmed oleme me kõik. Meie jäetud infojälje otsa on end aga istutanud bürokraatia, kes peab end ühise teabe loomuomanikuks.
Sõdurite piinamine teatriga.
Ühes väeosas tüdines naisohvitser alluvate sõnakuulmatusest ning käskis ajateenijatel välja mõelda näidendi ja selle väeosas ette kanda. Nii sündiski. Mõni ajateenija pidas ülemuse käitumist alandavaks ning kaebas asja kohtusse. Ajakirjanikke huvitas Eesti kaitseväe “teatrikohtuasi”, ent kohtunik otsustas asja salastada. Miks? Narr mõeldagi. Tõenäoliselt huumoritunde puudumisest. Ekspress Grupi jurist punnitas edasi, lõpuks üks kui teine detail siiski pudenes (näiteks esines sõdurite näidendis tegelane nimega Distsipliin).
Pole teie asi, kes riigi raha sai.
Nagu VEB Fondi saagas selgus, olid Eesti Panga kõrged ülemused vassinud ja võltsinud kümnete miljonite dollarite ulatuses. Kui panga uueks presidendiks sai Ardo Hansson, siis käis ta näiliselt ükskõiksel ilmel välja fakti, et kellegi venelase pangakontole oli võltsimise tulemusena tekitatud pool miljardit krooni. Riigikogu komisjoni esimees (kes pole ju suvaline jalakäija) pöördus Kaitsepolitsei poole, sest KaPo teab isikuid, kes mõnikümmend miljonit Peterburi pangast sularahana välja võtsid. Paluti, et KaPo avalikustaks need isikud või firmad (salamisi on KaPo neid mõnele poliitikule näidanud). Osa rahast läks ka riigile. KaPo asus aga vassivate pankurite poolele ja teatas valitseva eliidiga ühes kooris, et raha võtnud isikute nimesid avalikkus teada ei saa.
Kas infosõda käib Venemaa või oma rahvaga?
5. septembril röövisid Vene luurajad Eesti kaitsepolitsei ametniku Eston Kohveri. Riiklik ringhääling ja EV siseminister rõhutasid rahvale millegipärast üht üksikasja: Kohveri kinnipidamiskohal Eesti-Vene piiril koostati mõlema poole piirivalvurite poolt protokoll kahes identses eksemplaris. 10. septembril avastas venekeelne Delfi portaal, et protokollid ei ole identsed, nagu valitsus väitis. Vene pool ei tunnistanud venekeelses protokollis, et Eston Kohver just Eesti territooriumil kinni nabiti. Eestikeelse protokolli, mis neile nina alla pisteti, kirjutasid vene piiripojad-valvurid eesti keelt taipamata tõenäoliselt hea usu peale alla. Hiljem noomis Eesti siseministeerium vene ülemusi, kes allkirju kinnitama ei ilmunud...
Mis see siis oli? Kui see on infosõda Putini Venemaa vastu, siis anname pihta – ülikoolis küll infosõda ei õpetatud, aga improviseerime kuidagimoodi (mu vanaisad sõdisid kahes sõjas idavaenlase vastu). Ent mulle tundub, et praegusel juhul lollitasid ametiisikud Eesti avalikkust ja NATO partnereid. Kuni ei alga üldine vassimine ja propagandasõnniku loopimine, senimaani olgu meil õigus teada, et valitsus võib küll vaikida, kuid rääkides edastab usutavaid seiku ning tõiku.
Nii politseivärvides kui selleta operatiivautod jälgivad pidevalt liiklusvahendite numbreid. Aasta jooksul koguneb M-Kairi andmebaasi kuhi teavet teie teekondadest ja kohtadest, kus pargite. Lisatud joonise tegi üks mees korrakaitsja andmete põhjal. Kui Ekspressi töötaja küsis näha tema auto kohta aasta jooksul kogunenud andmeid, saabus eitav ja segane vastus. Umbes et "me ei tohi reeta oma patrullide asukohta".
Bürokraatia keerutamises ja infovarjamises pole midagi isiklikku, kaugeltki veel eestilikku. Bürokraatia salatseb, sest tahab võimul olla (nagu Tallinna linnapea salastas pikaks ajaks oma komandeeringud ega tunnista, kes talle Sotši taliolümpiamängude külastamiseks kutse saatis). Eesti Ekspress on Andmekaitse Inspektsiooni kaudu välja nõudnud president Arnold Rüütlile saabunud uusaastaõnnitlusi, mida kantselei salastada püüdis. Salastajad olid hästi makstud ja hästi söönud ametnikud, keda sõidutavad tumedad sedaanautod.
Elu parimas vormis ministrid teevad süsteemseid katseid majandusliku eliidi pättuste ja kuritegude info salastamiseks laiema avalikkuse eest. Justiitsministreid Rein Langi ja Hanno Pevkurit suisa segas, et rahvas liiga palju teada ja tänitada tahab.
Rein Langi päevil juhtus, et kõik Eesti suuremad ajalehed ilmusid valgete esikülgedega. Minister, kellele isegi võitluskaaslane, Riigikogu esimees Märt Rask heitis ette liigsete seaduseelnõude treimist, tõi lagedale mitme seaduse muudatuste paketi, mida tervikuna hakati nimetama “allikakaitse seaduseks”. See nägi ette ajakirjanike vangistamist absurdsetel põhjustel.
Ehmatuse peale tehti seadus mõistlikumaks, mis ei vähendanud selle mõttetust. Allika salajas hoidmisega pole ajakirjanikel probleeme olnud. On keegi üldse kuulnud mõnest kohtuasjast selle seaduse alusel?
Justiitsministeeriumi järgmisel juhil, reformierakondlasel Pevkuril tuli aga mõte kustutada kohtuotsustest enamiku kriminaalkurjategijate nimed. Et oleks võimalik kohtupaberitest lugeda vaid, et “teie autole sõitis otsa ja jäi süüdi teie tervise ja vara hävitamises kodanik XXX ZZZ”. Või “teie pensionifondi pistis taskusse investeerimiskelmist pankur CCC”. Nõnda ei hoiataks kohtuotsus avalikkust kelmi eest ja ta leiaks uusi ohvreid. See eelnõu õnneks nuditi Riigikogus tänu sotsiaaldemokraat Andres Anveltile ära.
Mida näitavad meile need Reformierakonna ministrite hirmutavalt järjekindlad katsed? Näitavad, et tippbürokraadi staatus pühib muidu liberaalsete inimeste peast tõsiasja, et nad EI OMA meie riiki, vaid on ajutiselt palgatud seda teenima. Nad unustavad, et nende kõrvaltänaval, äärelinnas ostukeskustes või hooldushaigla palatites asub nende tegelik valija. Rahvas, avalikkus. Seda peab neile meelde tuletama rahva ja võimu vahendaja, ajakirjandus.
Hoolimata edust, mida Eesti saavutab rahvusvahelises võrdluses võimu läbipaistvuse kohta, on meil järjest raskem oma võimu hambust infot välja tirida. Infot ennast on aga andmebaaside ajal järjest rohkem. 
Friday, January 1, 2016
Delfis kommentaariumi sulgemine oleks liiga elitaarne
Ekspress Grupi omanik Hans H Luik ütles täna kommentaariks Postimehe otsusele keelata anonüümne kommenteerimine, et sarnane samm oleks Delfi kui Eesti suurima uudiskeskkonna seisukohalt põhjendamatult elitaarne.
Luik selgitas, et nagu valimistel on hääl kõikidel , sealhulgas riiakatel või võimu vastu protestivatel valijatel, nii peab massimeedia demokraatlikult hääle andma erinevate lugejaskonna kihtide esindajatele. "Ühiskond on järk-järgult harjunud vahet tegema, mis on toimetatud ajakirjanduslik sisu ja mis on lihtsalt üksiku ütleja arvamus. Üksikute kodanike häält ei tohi summutada, kuid seda ei saa ka võtta suuremana kui see on," rääkis Luik.
Luik märkis ka, et kui kauaks Postimees selle otsuse jõusse jätab, pole veel teada. "Inimeste anonüümsete kommentaaride keelustamist on pooldanud nii peatoimetajad Anvar Samost kui Mart Luik, ent Postimees jätkas toona nagu varem," nentis ta.
Delfi peab tema sõnul kõige suuremaks probleemiks erakondade ja muude huvigruppide, sealhulgas ka demokraatiavastaste jõudude katseid avalikku debatti anonüümselt mõjutada. "Selle vältimiseks oleme juba 2007. aasta aprillisündmustest saadik aeg-ajalt, näiteks EKREga seotud avaliku debati moonutuste puhul, rakendanud täielikku tsensuuri ehk anonüümsete kommentaaride keelamist," märkis Luik.
Täielik tsensuur anonüümses kommeentaariumis on Luige sõnul aga erandjuhtum, mille Postimees omal valikul nüüd absoluutseks reegliks muudab. "Kommentaariumi anonüümsus on muuseas tinglik," lisas Luik. "Kui tegu on olnud seadusrikkkumistega, on õiguskaitseorganite abil olnud võimalik tuvastada kommentaariumis seaduserikkujad ning seadusrikkumisele menetlus anda."
Postimees teatas täna, et sulgeb alates 1. veebruarist anonüümse kommentaariumi ja lubab lugusid kommenteerima vaid registreeritud kasutajad.
Ilmus ÄRIPÄEV 30. detsember 2015, 21:06
Thursday, October 29, 2015
Rumalaid hindu ma maksta ei taha
Meediaärimees Hans H. Luik juhindub kulutuste planeerimisel ja kontrolli all hoidmisel maamehelikult lihtsast põhimõttest: rumalaid hindu pole mõtet maksta. Just selle põhimõtte tõttu ei lenda ta äriklassis, kuigi rahaliselt poleks ju mingi probleem seda endale lubada.
"Mul ei ole plaaniski lennata äriklassis, sest ega ma äriklassis istudes ei jõua ju kiiremini kohale kui tavalises turistiklassis," selgitab ta. Kulutusi jälgitakse Luige peres kindlasti ja kui mõnes kuus kulutused väga üle joone hüppavad, tuleb kaasadel sellest kindlasti juttu. "Samas näen ma Eestis umbes sama trendi, millest hiljuti New York Timesist lugesin ehk et väikelapse üleskasvatamise kulu läheneb juba tundengi ülevalpidamise kulule."
Luik ütleb, et tegelikult pole tal ettevõtjana suurt aega raha peale mõelda. "Oluline on, et mu ettevõtetest enamik (ent mitte kõik) peavad olema igal hetkel kasumlikud, sest muidu võistlejad sõidavad meist üle. Samas, ettevõtluse käigus juhtub aga apsakaid, mille mastaap tundub eraelu kulutustega võrreldes katastroofiline," ütleb Luik.
Näiteks toob ta hävingu, mis tuli vastu võtta sel kevadel Riias ja Vilniuses Titanicu näitust korraldades. Tallinna Lennusadamas külastasid inimesed Titanicu näitust usinasti ja see tõi ilusti raha sisse. Seevastu Riias, kus näitus korraldati kevadel, jäi külastajaid napiks. Selgus, et lätlased eelistavad ilusa ilmaga aega veeta hoopis aiamaal või looduses. "Võib-olla oli viga ka pileti hinnas või näituse asukohas, igatahes kaotasime koos Vilniuse näituse ärajätmise kuluga miljon eurot. See on võrdluses igasuguse eraelulise kuluga ju üüratu summa," ütleb Luik. "Ekspress Grupi põhitegevusega võrreldes ent siiski muidugi mitte, sest meie põhitegevusest oleme teeninud umbes 9 miljonit EBITDA kasumit (ärikasum enne amortisatsiooni arvestamist – toim.) aastas. Toon selle näite selleks, et näidata, kuidas ettevõtjal ei ole aega mõelda väikeste isiklike kulude peale. Pea on täis suuremaid pulki."
Lapsepõlv nagu enamikul
Nõukogude aega jäänud lapsepõlvest meenutatakse paljudes peredes, kuidas tühjad pudelid on väärtuslik kraam ning "taara viimine" lastele oluline sissetulekuallikas. "Meil oli samamoodi, tühjad pudelid olid arvel, et oleks raha toidu eest maksta," meenutab Luik. "Liha ei olnud laual sugugi nõnda palju, kui minu ja venna kasvav organism tahtnuks. Mäletan, kui poisikesena käisin klassivenna juures külas, ja ta palus, et ära söö palun külmkapist lihatükki ära, sest mulle siis ei jäägi."
Luige vanemate suhtumine rahasse oli üsna erinev. Muidugi märkas Luik, et isakodus asjad ei uuene – diivan on vana ja lohkus, käterätid karvutuks kulunud. Vanemate erinev suhtumine tuli veelgi enam välja, kui juba edukalt äri ajav poeg kummalegi neist viis miljonit krooni üle kandis. "Nägin, kuidas ema kulutas lahkel käel raha sugulaste laste peale, keda meil on palju. Isa aga on raha suures osas tallel hoidnud ja igasugu fondides hoopis kasvatanud. Sealt jagub siis ka suguvõsale kingitusi teha, aga ikkagi – tal on investeerides krooniarvestuses viiest miljonist juba kuus miljonit saanud. Eks nad nõnda kahtviisi mind kasvatasid. Muuseas, diivan isamaja elutoas on ikka seesama, vana ja lohkus."
Kui tänapäeva peetakse normiks ka täisealiseks saanud lapse õpingute toetamist, et laps saaks pühenduda täielikult õppimisele, siis veel mõnikümmend aastat tagasi tuli üliõpilastel enamasti ise hakkama saada. Luik sai ülikooli minnes isalt kaasa kümme rubla ja ei kopikatki rohkem. Kuna kodust rahalist tuge ei olnud, oli elementaarne õppida hästi – viitele. Sest viiemehed said stipendiumi 50 rubla 40 rubla asemel ning 10 rubla oli suur raha. Edaspidi võttis Luik veel ka Tartus Herne tänaval kojamehe koha, et veelgi lisaraha teenida.
Suvelgi ei löödud niisama lulli, vaid oldi malevas. Töö ja lõbu koos. "Tohutu vahe tänapäeva üliõpilastega oli tookordse elu lõbus kollektiivsus, just üliõpilasmalevas. Töötada ja ööbida poolvõõraste ja huvitavate noortega kaks ja pool kuud üheskoos – see oli nõukogude ajal üks suur Eestimaa fenomen. Mujal Nõukogude Liidus aeti lapsi lihtsalt klassikaupa maale tööle," räägib Luik. "Ehitusmalevas õpetasid tehniliste erialade üliõpilased mind tööl korralikult pingutama. Ja oligi väga hea, et sain filoloogide-lillelaste seast suvel minema, sest muidu oleksingi kogu suve Loomingu Raamatukogu lugenud."
Sügavale juurdunud naabrist-parem kompleks
Kindlasti leiab igaüks oma tutvusringkonnast mõne inimese, kellega juttu ajades sa muust ei kuule, kui vägevaid asju ta on ostnud ning kuidas tal on raudselt kõik naabrist parem – auto kiiskavam ja uuem, maja suurem, puhkusereisid eksootilisemad. "Eestlast lausa kurnab see pidev vajadus tõestada oma naabrile, et sa oled temast parem," märgib Luik. "Tallinnas näiteks on hulgaliselt müügis maju, mis on elamiseks lihtsalt liiga suured."
Tema sõnul paistab see painav kompleks kõige eredamalt silma autode pealt ja ega me ei ole 5-6 aasta tagusest majanduskriist oluliselt õppinud. Juba siis arvas Luik ühes Eesti Ekspressis ilmunud tarbimisteemalises loos, et ehk paneb jahtuv majandus inimesed mõistlikumalt ostma ja ehk hakatakse ostma ka kraad "lahjemaid" autosid kui Audi 8 või MBW maastur. "Pirita Selveri parkla on nagu Saksa Auto müügisalong. Kuid kõik need autoomanikud ei saa ju olla riigiettevõtete nõukogu liikmed või firmaomanikud? Inimesed teevad endile liisingutega liiga ja tulemuseks on see, et koolis ei ühine mõni laps kunstireisiga Pariisi, sest raha pole – vanematel on liisingud kaelas," kirjutas Luik tookord. "Aga näe – ma olen eksinud. Tarbimises on tagasi head ajad, kuid erinevalt itaallasest või soomlasest ostab vaene eestlane jälle endale ülejõu käiva sõiduauto. Eks see ole muidugi riikliku maksustamise küsimus ka."
Luik on ka ise autokire läbi põdenud, kuid see on jäänud selja taga. Ta on mõistnud, et odavamad autod sõidavad sama hästi punktist A punkti B nagu kallimad. Seevastu rõhuvad kallid sõiduautod oma kalliste varuosade ja kütusega Eesti impordi-ekspordi tasakaalu. "Olen ka näinud statistikat, mis näitab, kuidas viie aasta vanuste ja uuemate Land-Cruiserite, Porschede, Lexuste jne omanikud maksavad makse 1300-euroste palkade pealt," imestab Luik inimeste iha kalliste autode järele. Ta räägib, et on tuttavatelt Toyota-kaupmeestelt uurinud, miks Baltikumis ei müüda USA kõige popimat kogupere Toyota marki Camryt ja vastus olnud, et Toyota firma hindab baltlasi nõnda jõukateks, et meile on sobiv juba Lexuse tasemel auto. "Sobiv ehk mõnele rahaliselt küll, aga kas ka mõistlik? Tegin lausa jonni pärast spetsiaalse pingutuse ning leidsin endale Toyota Camry, kindlasti oma 20 000 eurot odavama kui sama suurusega Lexus. Võibolla peaks Toyota oma müügistrateegias baltlastele siiski halastama ja müüma meil Camryt, nagu ta müüb USA-s ja Venemaal..."
Oma laste pealt vaatab Luik, et nendel hakkab eestlaste "naabrist parem" kompleks justkui kaduma – auto ei olevat uuele põlvkonnale kuigi suur prestiiži objekt ja Luik loodab, et nii see ka jääb.
Kas võtame igamehe-variandi või korraliku?
Naistele soovitab Luik, et püüdku oma kaasadele aru pähe panna, kui need peaksid puhtalt võidujooksu tõttu liiga suurt autot või maja ihaldama. "Kes meist ei teaks neid automüüjate nippe näiteks katuseluugi või muu vidina müümise juures. Teame ju neid küsimusi, et "noo, kas võtame igamehe-variandi või ikka korraliku?"," muigab Luik ja lisab, et samamoodi müüdi mõnda aega tagasi ka vesivoodeid ja mullivanne. "Tunnistan, mul endalgi on üks kasutu mullivann majas. Ja veel on mul majas kaunis itaalia telekatool, mille seljatugi ei fikseeru. Maaletooja laiutas käsi, et tema parandama ei hakka...."
Oma koju tahaks kindlasti parimat, aga isegi kui rahalisi võimalusi on, soovitab Luik kriitiliselt hinnata kõiksugu müüjate nõuandeid. Vabalt võib olla nii, et sisekujundaja saab oma "siira" soovituse eest tasu ka mööbli- või ehitusmaterjalide müüjalt. Ja, hoidku veel selle eest, kui tellijal peaks olema jõuka inimese maine. Siis pidavat hinnad eriti kõrgusesse tõusma. Luigel on omast käest hea näide olemas: 2008ndal aastal hakkas ta taastama oma esivanemate talu Mulgimaal. Luik küsis pakkumisi ehitusprojektiks ja üks Tallinna tuntud arhitekt ütles ainuüksi projekti hinnaks ligi miljon krooni. "Ütlesin, et pidage nüüd, ma ju soovin ainult taastada talu sellisena nagu oli see enne venelaste tulekut," sõnab ta. Hilisem pakkumine aga tuli siiski viis korda odavam ja Luik on tulemusega üliväga rahul – Joona talu sai uue hingamise.
Neli rahapõhimõtet Hans H. Luigelt
• Ära kuluta lihtsalt uhkuse pärast, vaid mõtle, mis on kulutuse sisu. Kas ikka on mõtet lennata äriklassis, kui kiiresti jõuad sama kiiresti, kui turistiklassiga?
• Naabrist-parem kompleksist tuleks vabaneda. Ei ole mõtet osta autot vaid selle väljaelamiseks või soetada maja, mida üleval ei jaksa pidada.
• Hinda oma nõuandjaid ja soovitajaid kriitiliselt. Mõtle, kas nende hea, kuid väga tungiva soovituse taga võib olla siira soovi asemel võimalus lisa teenida.
• Midagi ei juhtu, kui sa ostmisega veidi ootad. Peaaegu kõigest tuleb varsti uus ja veelgi vaimustavam mudel.
Artikkel pärineb Anne & Stiili värskest eriväljaandest "Minu Tulud ja Kulud".
"Mul ei ole plaaniski lennata äriklassis, sest ega ma äriklassis istudes ei jõua ju kiiremini kohale kui tavalises turistiklassis," selgitab ta. Kulutusi jälgitakse Luige peres kindlasti ja kui mõnes kuus kulutused väga üle joone hüppavad, tuleb kaasadel sellest kindlasti juttu. "Samas näen ma Eestis umbes sama trendi, millest hiljuti New York Timesist lugesin ehk et väikelapse üleskasvatamise kulu läheneb juba tundengi ülevalpidamise kulule."
Luik ütleb, et tegelikult pole tal ettevõtjana suurt aega raha peale mõelda. "Oluline on, et mu ettevõtetest enamik (ent mitte kõik) peavad olema igal hetkel kasumlikud, sest muidu võistlejad sõidavad meist üle. Samas, ettevõtluse käigus juhtub aga apsakaid, mille mastaap tundub eraelu kulutustega võrreldes katastroofiline," ütleb Luik.
Näiteks toob ta hävingu, mis tuli vastu võtta sel kevadel Riias ja Vilniuses Titanicu näitust korraldades. Tallinna Lennusadamas külastasid inimesed Titanicu näitust usinasti ja see tõi ilusti raha sisse. Seevastu Riias, kus näitus korraldati kevadel, jäi külastajaid napiks. Selgus, et lätlased eelistavad ilusa ilmaga aega veeta hoopis aiamaal või looduses. "Võib-olla oli viga ka pileti hinnas või näituse asukohas, igatahes kaotasime koos Vilniuse näituse ärajätmise kuluga miljon eurot. See on võrdluses igasuguse eraelulise kuluga ju üüratu summa," ütleb Luik. "Ekspress Grupi põhitegevusega võrreldes ent siiski muidugi mitte, sest meie põhitegevusest oleme teeninud umbes 9 miljonit EBITDA kasumit (ärikasum enne amortisatsiooni arvestamist – toim.) aastas. Toon selle näite selleks, et näidata, kuidas ettevõtjal ei ole aega mõelda väikeste isiklike kulude peale. Pea on täis suuremaid pulki."
Lapsepõlv nagu enamikul
Nõukogude aega jäänud lapsepõlvest meenutatakse paljudes peredes, kuidas tühjad pudelid on väärtuslik kraam ning "taara viimine" lastele oluline sissetulekuallikas. "Meil oli samamoodi, tühjad pudelid olid arvel, et oleks raha toidu eest maksta," meenutab Luik. "Liha ei olnud laual sugugi nõnda palju, kui minu ja venna kasvav organism tahtnuks. Mäletan, kui poisikesena käisin klassivenna juures külas, ja ta palus, et ära söö palun külmkapist lihatükki ära, sest mulle siis ei jäägi."
Luige vanemate suhtumine rahasse oli üsna erinev. Muidugi märkas Luik, et isakodus asjad ei uuene – diivan on vana ja lohkus, käterätid karvutuks kulunud. Vanemate erinev suhtumine tuli veelgi enam välja, kui juba edukalt äri ajav poeg kummalegi neist viis miljonit krooni üle kandis. "Nägin, kuidas ema kulutas lahkel käel raha sugulaste laste peale, keda meil on palju. Isa aga on raha suures osas tallel hoidnud ja igasugu fondides hoopis kasvatanud. Sealt jagub siis ka suguvõsale kingitusi teha, aga ikkagi – tal on investeerides krooniarvestuses viiest miljonist juba kuus miljonit saanud. Eks nad nõnda kahtviisi mind kasvatasid. Muuseas, diivan isamaja elutoas on ikka seesama, vana ja lohkus."
Kui tänapäeva peetakse normiks ka täisealiseks saanud lapse õpingute toetamist, et laps saaks pühenduda täielikult õppimisele, siis veel mõnikümmend aastat tagasi tuli üliõpilastel enamasti ise hakkama saada. Luik sai ülikooli minnes isalt kaasa kümme rubla ja ei kopikatki rohkem. Kuna kodust rahalist tuge ei olnud, oli elementaarne õppida hästi – viitele. Sest viiemehed said stipendiumi 50 rubla 40 rubla asemel ning 10 rubla oli suur raha. Edaspidi võttis Luik veel ka Tartus Herne tänaval kojamehe koha, et veelgi lisaraha teenida.
Suvelgi ei löödud niisama lulli, vaid oldi malevas. Töö ja lõbu koos. "Tohutu vahe tänapäeva üliõpilastega oli tookordse elu lõbus kollektiivsus, just üliõpilasmalevas. Töötada ja ööbida poolvõõraste ja huvitavate noortega kaks ja pool kuud üheskoos – see oli nõukogude ajal üks suur Eestimaa fenomen. Mujal Nõukogude Liidus aeti lapsi lihtsalt klassikaupa maale tööle," räägib Luik. "Ehitusmalevas õpetasid tehniliste erialade üliõpilased mind tööl korralikult pingutama. Ja oligi väga hea, et sain filoloogide-lillelaste seast suvel minema, sest muidu oleksingi kogu suve Loomingu Raamatukogu lugenud."
Sügavale juurdunud naabrist-parem kompleks
Kindlasti leiab igaüks oma tutvusringkonnast mõne inimese, kellega juttu ajades sa muust ei kuule, kui vägevaid asju ta on ostnud ning kuidas tal on raudselt kõik naabrist parem – auto kiiskavam ja uuem, maja suurem, puhkusereisid eksootilisemad. "Eestlast lausa kurnab see pidev vajadus tõestada oma naabrile, et sa oled temast parem," märgib Luik. "Tallinnas näiteks on hulgaliselt müügis maju, mis on elamiseks lihtsalt liiga suured."
Tema sõnul paistab see painav kompleks kõige eredamalt silma autode pealt ja ega me ei ole 5-6 aasta tagusest majanduskriist oluliselt õppinud. Juba siis arvas Luik ühes Eesti Ekspressis ilmunud tarbimisteemalises loos, et ehk paneb jahtuv majandus inimesed mõistlikumalt ostma ja ehk hakatakse ostma ka kraad "lahjemaid" autosid kui Audi 8 või MBW maastur. "Pirita Selveri parkla on nagu Saksa Auto müügisalong. Kuid kõik need autoomanikud ei saa ju olla riigiettevõtete nõukogu liikmed või firmaomanikud? Inimesed teevad endile liisingutega liiga ja tulemuseks on see, et koolis ei ühine mõni laps kunstireisiga Pariisi, sest raha pole – vanematel on liisingud kaelas," kirjutas Luik tookord. "Aga näe – ma olen eksinud. Tarbimises on tagasi head ajad, kuid erinevalt itaallasest või soomlasest ostab vaene eestlane jälle endale ülejõu käiva sõiduauto. Eks see ole muidugi riikliku maksustamise küsimus ka."
Luik on ka ise autokire läbi põdenud, kuid see on jäänud selja taga. Ta on mõistnud, et odavamad autod sõidavad sama hästi punktist A punkti B nagu kallimad. Seevastu rõhuvad kallid sõiduautod oma kalliste varuosade ja kütusega Eesti impordi-ekspordi tasakaalu. "Olen ka näinud statistikat, mis näitab, kuidas viie aasta vanuste ja uuemate Land-Cruiserite, Porschede, Lexuste jne omanikud maksavad makse 1300-euroste palkade pealt," imestab Luik inimeste iha kalliste autode järele. Ta räägib, et on tuttavatelt Toyota-kaupmeestelt uurinud, miks Baltikumis ei müüda USA kõige popimat kogupere Toyota marki Camryt ja vastus olnud, et Toyota firma hindab baltlasi nõnda jõukateks, et meile on sobiv juba Lexuse tasemel auto. "Sobiv ehk mõnele rahaliselt küll, aga kas ka mõistlik? Tegin lausa jonni pärast spetsiaalse pingutuse ning leidsin endale Toyota Camry, kindlasti oma 20 000 eurot odavama kui sama suurusega Lexus. Võibolla peaks Toyota oma müügistrateegias baltlastele siiski halastama ja müüma meil Camryt, nagu ta müüb USA-s ja Venemaal..."
Oma laste pealt vaatab Luik, et nendel hakkab eestlaste "naabrist parem" kompleks justkui kaduma – auto ei olevat uuele põlvkonnale kuigi suur prestiiži objekt ja Luik loodab, et nii see ka jääb.
Kas võtame igamehe-variandi või korraliku?
Naistele soovitab Luik, et püüdku oma kaasadele aru pähe panna, kui need peaksid puhtalt võidujooksu tõttu liiga suurt autot või maja ihaldama. "Kes meist ei teaks neid automüüjate nippe näiteks katuseluugi või muu vidina müümise juures. Teame ju neid küsimusi, et "noo, kas võtame igamehe-variandi või ikka korraliku?"," muigab Luik ja lisab, et samamoodi müüdi mõnda aega tagasi ka vesivoodeid ja mullivanne. "Tunnistan, mul endalgi on üks kasutu mullivann majas. Ja veel on mul majas kaunis itaalia telekatool, mille seljatugi ei fikseeru. Maaletooja laiutas käsi, et tema parandama ei hakka...."
Oma koju tahaks kindlasti parimat, aga isegi kui rahalisi võimalusi on, soovitab Luik kriitiliselt hinnata kõiksugu müüjate nõuandeid. Vabalt võib olla nii, et sisekujundaja saab oma "siira" soovituse eest tasu ka mööbli- või ehitusmaterjalide müüjalt. Ja, hoidku veel selle eest, kui tellijal peaks olema jõuka inimese maine. Siis pidavat hinnad eriti kõrgusesse tõusma. Luigel on omast käest hea näide olemas: 2008ndal aastal hakkas ta taastama oma esivanemate talu Mulgimaal. Luik küsis pakkumisi ehitusprojektiks ja üks Tallinna tuntud arhitekt ütles ainuüksi projekti hinnaks ligi miljon krooni. "Ütlesin, et pidage nüüd, ma ju soovin ainult taastada talu sellisena nagu oli see enne venelaste tulekut," sõnab ta. Hilisem pakkumine aga tuli siiski viis korda odavam ja Luik on tulemusega üliväga rahul – Joona talu sai uue hingamise.
Neli rahapõhimõtet Hans H. Luigelt
• Ära kuluta lihtsalt uhkuse pärast, vaid mõtle, mis on kulutuse sisu. Kas ikka on mõtet lennata äriklassis, kui kiiresti jõuad sama kiiresti, kui turistiklassiga?
• Naabrist-parem kompleksist tuleks vabaneda. Ei ole mõtet osta autot vaid selle väljaelamiseks või soetada maja, mida üleval ei jaksa pidada.
• Hinda oma nõuandjaid ja soovitajaid kriitiliselt. Mõtle, kas nende hea, kuid väga tungiva soovituse taga võib olla siira soovi asemel võimalus lisa teenida.
• Midagi ei juhtu, kui sa ostmisega veidi ootad. Peaaegu kõigest tuleb varsti uus ja veelgi vaimustavam mudel.
Artikkel pärineb Anne & Stiili värskest eriväljaandest "Minu Tulud ja Kulud".
Sunday, October 19, 2014
Kes maksab Rail Balticu kinni?
Kas Rail Balticu mõte on kaubavedu?
On meeldiv kogeda optimismi ja idealismi ajal, mil Eesti üldiselt kipub stagneeruma. Idealistlikku puhangut tundsin Rail Balticu konverentsil möödunud nädala lõpus.
Suur uudis seisneb selles, et lõpuks ometi on kiirraudtee projekti hind langenud Balti riikide jaoks jõukohasele tasemele, 3,6 miljardi euroni. Niisuguse arvutuse esitas reedel Swissotelis analüüsifirma AECOM. Arvatavasti ei kata Euroopa Ühtsusfond sellest summast enam 85%, nagu eurovolinik Siim Kallas varem lootis. Kallase kabinetiülem Hendrik Hololei rääkis Swissotelis eurorahast 75% ulatuses, AECOM-i esindaja hoopis 60–65 protsendist. Mis võiks tähendada, et Läti pingul riigieelarvest omarahastust ei leitagi. Ja Eestilgi tuleks võib-olla järgmise põlevkivikatlaga oodata. Esialgu tundub Eesti maksumaksjale planeeritav summa, umbes 400 miljonit eurot (sedagi mitte kohe, vaid aastate jooksul) jõukohane.
Aga milles seisneb Rail Balticu idealism? Esiteks selles, et nii või teisiti toob Tallinn–Riia–Kaunase–Varssavi liin Eestisse uut dünaamikat, suuri ehitustellimusi, uut kaubavoogu. See on meie provintsis veel erutavam muutus kui Tallinna tasuta ühistransport, kuigi ka see on – olgem ausad – stagnatsiooniajal vähemalt huvitav eksperiment.
Teiseks aga seisneb idealism selles, et reisijad kiirraudtee opereerimist kuidagi kinni ei maksa. Sõitsin kuu aega tagasi 280 kilomeetrit tunnis Pariisi–Reims’i rongis. Kena, vaikne – ent kallis. Kardan, et Rail Balticu pilet ei ole jõukohane keskmisele palgateenijale, kes täna moodsast helesinisest vagunist unistab.
Jääb kaup. AECOM-i arvutuste järgi peaks kaupa uuel, eurolaiusega 1435-millimeetrisel raudteel liikuma järgmiselt:
Ainuüksi tänastel Eesti raudteedel liigub aastas üle 26 miljoni tonni, nõnda et uuele euroraudteele planeeritud maht ei tundu kättesaamatu. Vaid üks „aga”. Uus raudtee tuleb põhja-lõuna-suunaline. Senised Eesti ja Läti raudteede vood on idasuunalised. Pealegi on eriti Läti raudtee kõvasti Venemaa raudtee ja selle juhataja, Savisaare sõbra Jakunini mõju all. Läti ei saatnud Tallinna reedesele kohtumisele majandusministri kantsleritki, saatis asetäitja. Mis saab koostööst Lätiga, kui Dombrovskise valitsus kukub või kukutatakse?
Ja mis saab koostööst Leeduga, kui Rail Balticu teele ei planeerita pealinna Vilniust?
Kui Eesti Raudtee kuulus jänkidele, otsis põhiomanik Edward Burckhardt tikutulega veoseid, mida vedada lõunasse, Euroopasse. Ei leidnud. Ehk mängib Rail Baltic mõne uutlaadi kauba, näiteks Eesti fosforiidi peale? Mulle meeldis Hendrik Hololei optimism. Ajalugu on näidanud, et kui tekib moodne infrastruktuur, tekivad ka uued kaubavood ja reisijatesuunad, seletas Brüsseli optimist. Ilus.
Unistuste raudtee hakkab Tallinnast Leedu piirini läbi Pärnu, Riia, Panevėžysi ja Kaunase kulgema nõnda:
Jääb hulk lahtisi küsimusi: mitmes linnas nõuab peatust Läti? Kui kiiresti õnnestub omandada raudtee alla jäävad maad? Mitu kohtuvaidlust riigiga tekitavad ehitushankel meie oma Toomase-nimelised ehitajad ja nende Läti-Leedu kolleegid? Milliseid takistusi veeretavad teele Vene laiarööpmelise raudtee fännid?
Külm dušš
Eesti Raudtee juhataja Ahti Asmann kallas konverentsi üle külma dušiga. „See on poliitiline projekt,” lausus ta. Ja täiendas kohe: „Poliitiline ei tähenda tingimata halba!”
Võrreldes varasemate 7–8 miljardi euro suuruste arvutustega tundub Rail Balticu värske hinnaprognoos – 3,6 miljardit – väärt edasiarutamist. Avalikku, mitte nagu Tero Taskila tegi.
On meeldiv kogeda optimismi ja idealismi ajal, mil Eesti üldiselt kipub stagneeruma. Idealistlikku puhangut tundsin Rail Balticu konverentsil möödunud nädala lõpus.
Suur uudis seisneb selles, et lõpuks ometi on kiirraudtee projekti hind langenud Balti riikide jaoks jõukohasele tasemele, 3,6 miljardi euroni. Niisuguse arvutuse esitas reedel Swissotelis analüüsifirma AECOM. Arvatavasti ei kata Euroopa Ühtsusfond sellest summast enam 85%, nagu eurovolinik Siim Kallas varem lootis. Kallase kabinetiülem Hendrik Hololei rääkis Swissotelis eurorahast 75% ulatuses, AECOM-i esindaja hoopis 60–65 protsendist. Mis võiks tähendada, et Läti pingul riigieelarvest omarahastust ei leitagi. Ja Eestilgi tuleks võib-olla järgmise põlevkivikatlaga oodata. Esialgu tundub Eesti maksumaksjale planeeritav summa, umbes 400 miljonit eurot (sedagi mitte kohe, vaid aastate jooksul) jõukohane.
Aga milles seisneb Rail Balticu idealism? Esiteks selles, et nii või teisiti toob Tallinn–Riia–Kaunase–Varssavi liin Eestisse uut dünaamikat, suuri ehitustellimusi, uut kaubavoogu. See on meie provintsis veel erutavam muutus kui Tallinna tasuta ühistransport, kuigi ka see on – olgem ausad – stagnatsiooniajal vähemalt huvitav eksperiment.
Teiseks aga seisneb idealism selles, et reisijad kiirraudtee opereerimist kuidagi kinni ei maksa. Sõitsin kuu aega tagasi 280 kilomeetrit tunnis Pariisi–Reims’i rongis. Kena, vaikne – ent kallis. Kardan, et Rail Balticu pilet ei ole jõukohane keskmisele palgateenijale, kes täna moodsast helesinisest vagunist unistab.
Jääb kaup. AECOM-i arvutuste järgi peaks kaupa uuel, eurolaiusega 1435-millimeetrisel raudteel liikuma järgmiselt:
| 2020. a |
| 9,9 mln tonni |
| 2030. a |
| 12,9 mln tonni |
| 2040. a |
| 15,8 mln tonni |
Ainuüksi tänastel Eesti raudteedel liigub aastas üle 26 miljoni tonni, nõnda et uuele euroraudteele planeeritud maht ei tundu kättesaamatu. Vaid üks „aga”. Uus raudtee tuleb põhja-lõuna-suunaline. Senised Eesti ja Läti raudteede vood on idasuunalised. Pealegi on eriti Läti raudtee kõvasti Venemaa raudtee ja selle juhataja, Savisaare sõbra Jakunini mõju all. Läti ei saatnud Tallinna reedesele kohtumisele majandusministri kantsleritki, saatis asetäitja. Mis saab koostööst Lätiga, kui Dombrovskise valitsus kukub või kukutatakse?
Ja mis saab koostööst Leeduga, kui Rail Balticu teele ei planeerita pealinna Vilniust?
Kui Eesti Raudtee kuulus jänkidele, otsis põhiomanik Edward Burckhardt tikutulega veoseid, mida vedada lõunasse, Euroopasse. Ei leidnud. Ehk mängib Rail Baltic mõne uutlaadi kauba, näiteks Eesti fosforiidi peale? Mulle meeldis Hendrik Hololei optimism. Ajalugu on näidanud, et kui tekib moodne infrastruktuur, tekivad ka uued kaubavood ja reisijatesuunad, seletas Brüsseli optimist. Ilus.
Unistuste raudtee hakkab Tallinnast Leedu piirini läbi Pärnu, Riia, Panevėžysi ja Kaunase kulgema nõnda:
| reisijad | kaup | |
| vahemaa | 701 km | 708 km |
| sõiduaeg | 4 t 8 min | 10 t 23 min |
| keskmine kiirus | 170 km/h | 68 km/h |
Jääb hulk lahtisi küsimusi: mitmes linnas nõuab peatust Läti? Kui kiiresti õnnestub omandada raudtee alla jäävad maad? Mitu kohtuvaidlust riigiga tekitavad ehitushankel meie oma Toomase-nimelised ehitajad ja nende Läti-Leedu kolleegid? Milliseid takistusi veeretavad teele Vene laiarööpmelise raudtee fännid?
Külm dušš
Eesti Raudtee juhataja Ahti Asmann kallas konverentsi üle külma dušiga. „See on poliitiline projekt,” lausus ta. Ja täiendas kohe: „Poliitiline ei tähenda tingimata halba!”
Võrreldes varasemate 7–8 miljardi euro suuruste arvutustega tundub Rail Balticu värske hinnaprognoos – 3,6 miljardit – väärt edasiarutamist. Avalikku, mitte nagu Tero Taskila tegi.
USA sõjaõhutajad süüdistavad üksteist: kes Iraagi küsimuses maailma pettis?
Eesti poolt vaadates jääb USA presidendi Barack Obama välispoliitika nõrgaks – kurb on jälgida Gruusia ja Ukraina libisemist Vene mõjusfääri. Vabariiklase Mitt Romney juhatusel võiks Eesti tunda end kindlamalt, kuid siis tuleks meie poliitikutel nõustuda Romney sõjaka retoorikaga.
Reedel läksid USA sõjakamad poliitikud tülli küsimuses, kes vallandas 2003. aastal Iraagi verepulma. Asi algas sellest, et G. W. Bushi valitsuse välisminister Colin Powell hakkas toetama vabariiklaste vastasleeri, Obamat. Powell ründas Romneyt, kelle välispoliitilised seisukohad muutuvat pidevalt. „Ühel hetkel on ta kindlalt meie vägede Afganistani jäämise poolt, esmaspäeval aga nõustus vägede tagasitoomisega. Kuberner Romneyl on mõned väga-väga tugevad uuskonservatiivsed seisukohad, mida ma ei jaga.”
Senaator John McCain põrutas uuskonservatiivide leerist: „Powelli enda kõige kurvem poliitiline hetk oli see, kui ta läks ÜRO julgeolekunõukogu ette ja rääkis Iraagi kohta absoluutset valet. Nüüd kiidab Powell Obamat, et too tõi meid Iraagist välja. Kuid need olid Powelli enda julgeolekunõukogu ees esitatud väited, mis meid Iraagi sõtta viisid!”
Unustas ära
Tõsi ta on. Kindral Powell kandis julgeolekunõukogu ees ette mingeid katkendlikke iraaklaste telefonikõnesid ja näitas vanade veoautode pilte, väites, et Iraagil on kindlasti massihävitusrelv. Prantsuse ja Saksa riigijuhid väljendasid kindrali jutu peale suurt skepsist. (Hiljem sai selgeks, et massihävitusrelvi Iraagil tõesti polnud.) Ent Vietnami sõja veteran, senaator McCain unustas vanema mehena ära, et 2002. aastal kinnitas ka tema: „Igaüks teab, et Iraagil on massihävitusrelvad.”
McCain 2002. aastal
Iraagi ründamine algas 20. märtsil 2003. Saksamaa ja Prantsusmaa, kellel oli Iraagi kohta strateegilist informatsiooni, üritasid pidurdada uute EL-i kandidaatriikide kihku koos Ameerikaga verevalamisse tormata. Ka Bushi enda julgeolekunõunik Richard Clarke on raamatus „Kõigi vaenlaste vastu” kirjutanud, kuidas Iraagi ründamine vastukaaluks al-Qaida 9/11 terrorile tundus sama ogar kui „Mehhiko ründamine vastuseks sellele, et jaapanlased pommitasid Pearl Harbouri”.
Kuigi Prantsuse president Chirac manitses Ida-Euroopa maid mitte sekkuma asjasse, mille kohta neil ei ole strateegilist informatsiooni, ja pigem „kasutama võimalust vaikida”, kirjutasid kümme riiki, sealhulgas Eesti, alla nn Vilniuse kirjale. Eesti ühines Iraagi sõda õhutava kirjaga välisministeeriumi julgeolekupoliitika asekantsleri Harri Tiido allkirja kaudu. „Püüdsin kirja sõnastuses muuta kohta, kus räägiti USA poolt esitatud kindlatest tõenditest Iraagi massihävitusrelvade kohta, sest meile Powelli tõendid väga veenvad ei tundunud,” meenutab Tiido nüüd. Teksti ei muudetud.
Eesti Ekspressi küsimusele, kes kirja õigupoolest koostas, vastas Kristiina Ojulandi välisministeerium, et see polevat oluline. Herald Tribune paljastas aga, et kirja koostas suure tõenäosusega maailma suurima relvafirma, USA Lockheed Martini asepresident ja lobist Bruce Jackson.
Vilniuse kiri koostati Herald Tribune’i andmeil jaanuaris 2003, kui Bruce Jackson kutsuti USA Slovakkia saatkonda pidulikule lõunale. Koosviibimisel oli ka enamik kümne gruppi kuuluvate riikide Ameerika suursaadikuid. Kiri, millega Eesti Siim Kallase valitsuse ajal ühines, toetas USA Iraagi-poliitikat juba enne, kui Colin Powell ÜRO julgeolekunõukogu ees sõja õhutamiseks valefakte esitas. Hiljem on kindral rahvusvahelise avalikkuse petmise pärast vabandust palunud.
Sõda Iraagis viis Iraagi šiiitide võimu alla, ehkki vabade valimiste kaudu. Šiiidid on võimul ka Iraanis ja võtavad varsti tõenäoliselt üle Süüria.
Kuna USA ja Iisraeli järgmiseks sihtmärgiks võib saada Iraan, hakkab ilmselt kusagil valmima uue „agarate koalitsiooni” kiri (ameeriklaste coalition of the willing). Ja Prantsusmaa presidendiks on taas sotsialist. Loodame, et selleks ajaks on Eesti välispoliitika sedavõrd Euroopa tuumikriikidele lähenenud, et meiega jagatakse luureinformatsiooni.
On auasi teha vahet vältimatul sõjaolukorral ja kindralite provokatsioonil.
Reedel läksid USA sõjakamad poliitikud tülli küsimuses, kes vallandas 2003. aastal Iraagi verepulma. Asi algas sellest, et G. W. Bushi valitsuse välisminister Colin Powell hakkas toetama vabariiklaste vastasleeri, Obamat. Powell ründas Romneyt, kelle välispoliitilised seisukohad muutuvat pidevalt. „Ühel hetkel on ta kindlalt meie vägede Afganistani jäämise poolt, esmaspäeval aga nõustus vägede tagasitoomisega. Kuberner Romneyl on mõned väga-väga tugevad uuskonservatiivsed seisukohad, mida ma ei jaga.”
Senaator John McCain põrutas uuskonservatiivide leerist: „Powelli enda kõige kurvem poliitiline hetk oli see, kui ta läks ÜRO julgeolekunõukogu ette ja rääkis Iraagi kohta absoluutset valet. Nüüd kiidab Powell Obamat, et too tõi meid Iraagist välja. Kuid need olid Powelli enda julgeolekunõukogu ees esitatud väited, mis meid Iraagi sõtta viisid!”
Unustas ära
Tõsi ta on. Kindral Powell kandis julgeolekunõukogu ees ette mingeid katkendlikke iraaklaste telefonikõnesid ja näitas vanade veoautode pilte, väites, et Iraagil on kindlasti massihävitusrelv. Prantsuse ja Saksa riigijuhid väljendasid kindrali jutu peale suurt skepsist. (Hiljem sai selgeks, et massihävitusrelvi Iraagil tõesti polnud.) Ent Vietnami sõja veteran, senaator McCain unustas vanema mehena ära, et 2002. aastal kinnitas ka tema: „Igaüks teab, et Iraagil on massihävitusrelvad.”
McCain 2002. aastal
Iraagi ründamine algas 20. märtsil 2003. Saksamaa ja Prantsusmaa, kellel oli Iraagi kohta strateegilist informatsiooni, üritasid pidurdada uute EL-i kandidaatriikide kihku koos Ameerikaga verevalamisse tormata. Ka Bushi enda julgeolekunõunik Richard Clarke on raamatus „Kõigi vaenlaste vastu” kirjutanud, kuidas Iraagi ründamine vastukaaluks al-Qaida 9/11 terrorile tundus sama ogar kui „Mehhiko ründamine vastuseks sellele, et jaapanlased pommitasid Pearl Harbouri”.
Kuigi Prantsuse president Chirac manitses Ida-Euroopa maid mitte sekkuma asjasse, mille kohta neil ei ole strateegilist informatsiooni, ja pigem „kasutama võimalust vaikida”, kirjutasid kümme riiki, sealhulgas Eesti, alla nn Vilniuse kirjale. Eesti ühines Iraagi sõda õhutava kirjaga välisministeeriumi julgeolekupoliitika asekantsleri Harri Tiido allkirja kaudu. „Püüdsin kirja sõnastuses muuta kohta, kus räägiti USA poolt esitatud kindlatest tõenditest Iraagi massihävitusrelvade kohta, sest meile Powelli tõendid väga veenvad ei tundunud,” meenutab Tiido nüüd. Teksti ei muudetud.
Eesti Ekspressi küsimusele, kes kirja õigupoolest koostas, vastas Kristiina Ojulandi välisministeerium, et see polevat oluline. Herald Tribune paljastas aga, et kirja koostas suure tõenäosusega maailma suurima relvafirma, USA Lockheed Martini asepresident ja lobist Bruce Jackson.
Vilniuse kiri koostati Herald Tribune’i andmeil jaanuaris 2003, kui Bruce Jackson kutsuti USA Slovakkia saatkonda pidulikule lõunale. Koosviibimisel oli ka enamik kümne gruppi kuuluvate riikide Ameerika suursaadikuid. Kiri, millega Eesti Siim Kallase valitsuse ajal ühines, toetas USA Iraagi-poliitikat juba enne, kui Colin Powell ÜRO julgeolekunõukogu ees sõja õhutamiseks valefakte esitas. Hiljem on kindral rahvusvahelise avalikkuse petmise pärast vabandust palunud.
Sõda Iraagis viis Iraagi šiiitide võimu alla, ehkki vabade valimiste kaudu. Šiiidid on võimul ka Iraanis ja võtavad varsti tõenäoliselt üle Süüria.
Kuna USA ja Iisraeli järgmiseks sihtmärgiks võib saada Iraan, hakkab ilmselt kusagil valmima uue „agarate koalitsiooni” kiri (ameeriklaste coalition of the willing). Ja Prantsusmaa presidendiks on taas sotsialist. Loodame, et selleks ajaks on Eesti välispoliitika sedavõrd Euroopa tuumikriikidele lähenenud, et meiega jagatakse luureinformatsiooni.
On auasi teha vahet vältimatul sõjaolukorral ja kindralite provokatsioonil.
Väliskapital pageb Eestist (väljaanne RIIGIMASIN)
Norra, prantsuse ja saksa kapital pageb Eestist nagu Sinimägede alt. Kas eesti kapital jääb üksi rinnet hoidma, küsib Ekspress Grupi suuromanik Hans H. Luik täna Eesti Koostöö Kogu eriväljaandes Riigimasin ilmunud arvamusartiklis.
Esialgu tundus kõik rõõmus ja reibas. Kui Postimehe kirjastaja Schibsted asjad kokku pakkis ja meie turult kahjumiga lahkus, tehti Ekspress Grupi majas suisa väike rõõmutants. Esmalt seetõttu, et firmanimi Eesti Meedia täitus nüüd õige sisuga, Eesti ja Balti ajakirjandusturg ongi nüüd eesti meeste käes.
Kuid vaadakem asja teisest küljest. Kas me ikka loeme märke õigesti? Kas Skandinaavia ja kogu Euroopa nutikaima meediafirma lahkumine Baltikumist ongi üldse väärt juubeldamist? Sest võtkem teine lahkumine, Euroopa ühe suurima panga Unicredit minek Eestist. See jättis eestlased taas Skandinaavia pankade täielikku meelevalda. Isegi Eesti Panga nõukogu juhib mees, kes täiesti ametlikult on olnud palgal Swedbanki nõukogus.
Meie pankade nimed tõlkes on Taani Pank, Rootsi Pank ja Norra Pank (DnB tähendab Den Norske Bank). Oleme heas mõttes ümber piiratud. Kuid mis saab, kui Skandinaavia kuningriikide kinnisvaramull lõhkeb ja pangad peavad raha koju tooma? Taani pank Danske ongi Eestis bilansilt väikseks kuivanud.
Suured lahkuvad
Eesti Konkurentsiamet peab tänavu 20. aastapäeva, küllap võiks turul rohkem konkurentsi olla, mida valvata. Unicrediti lahkumise taga võisid olla emotsioonid, nagu usub peaminister Andrus Ansip. Ansip mainis, et Unicredit elas tõsiselt üle pettasaamist Werolisse antud 100 miljoni kroonise tööstuslaenuga. Hea on, et Unicrediti Eesti juht, suurepärase kogemuspagasiga Taavi Laur leidis kasutust EAS-i juhatajana. Halb aga on see, et tõenäoliselt ei olnud Unicrediti lahkumine Baltimaadest üldsegi nii emotsionaalne otsus, nagu oletas peaminister.
Unicredit oli Baltimaades kenas kasumis, aga ei näinud kasvu. Paigas, kus elanikkond vananeb ja rändesaldo on negatiivne, ei ole pangandusel tulevikus muud turgu peale inimeste pensionifondide paigutamise. Ja seegi töö usaldatakse võib-olla tulevikus suurematele välismaistele tegijatele, kelle kulud on väiksemad ja tulud paremad kui kohalikel harjutajatel.
Samamoodi võis kaine arvutuse teha ka prantslaste hiigelkontsern Dalkia, kes lahkus Eestimaa pealinna kütteturult. Võib küll tunduda, et kui käes on Tallinna katlamajad ja küttetrassid + Väo soojuselektrijaam, siis jätkub monopoolset tulu kogu eluks. Liiatigi oli Eesti Dalkia oma emakontserni Veolia üks kasumlikumaid pärleid. Lihtsalt Tallinna elanikkond ei saa kunagi võistlema oma sissetulekutelt Marseille, Viini või Kopenhaageniga.
Tunneme muidugi rahvuslikku uhkust Kristjan Rahu, uue eesti suurinvestori üle, kellele puhul erialane ettevalmistus ja oskus õigel hetkel õiges kohas olla andsid suurepärase positsiooni. Tallinna Kütte ülevõtmiseks. Põhjamaade provints jäi aga taas ilma ühest suurest lääne investorist.
Möödunud nädalal teatas Saksa energeetikagigant E.ON soovist hüljata Eesti gaasiturg. Eesti Gaasi aktsionär E.ON ei näe mõtet osaleda Eesti Gaasi tegevuses, sest Eesti riik soovib energiajulgeolekule viidates neilt võõrandada gaasi jaotustrassid. Olgugi et sakslaste sammu taga võib näha ka katset Eestit poliitiliselt survestada, on sündmuste muster jällegi sama: optimistlikult kauge Eesti turule tulnud lääne gigantfirma lahkub, sest ei näe siinolekust endale piisavat tulu tõusmas.
Väga loogiline tundub, et samast Eesti Gaasist võib lahkuda ka Soome Fortum, jättes meid siia kallilt ostetud gaasitorustiku otsa istuma ja nautima energiajulgeolekut. Olgugi, et torudes voolav gaas on ikka seesama Vene maagaas, sest odavamat ei paista kusagilt.
(Kõrvalpõikena. Seesama Fortum ja seesama E.ON teevad suure kasumliku äri otse meie kõrvalt, Venemaalt. E.ON on üks gaasijuhtme Nord Stream asutajaid. Nord Stream omakorda on firma, millest kasumit on saanud eelkõige sakslased, kuna Saksa terasetootjatele läks lõviosa merealuste terastorude tellimustest. See kasum on juba käes; kas ja kui palju torudes gaasi hakkab voolama, polegi enam niiväga sakslaste mure.)
Eesti kapitali esiletõus
Ent tagasi lahkujate juurde. Meedia vallas pole raske märgata, et soomlaste Kirjakauppa loobus Eesti tuntud raamatuketist Apollo, ning jällegi sai rõõmsaks omanikuks firma Eesti juhatus. Sanoma korporatsioon, mis ju Eestit tunneb nagu oma kodu, on loobunud Tallinnas CC Plaza Forumi kinodest ning jaemüügifirmast R-kiosk.
Suvel lahkus Rootsi kapital Bauhofist ja MyFitnessist. Skandinaavia suurimale, 160 hotelliga ketile Scandic ei sobinud Eesti turg, kuigi hotell Palace asub ju pealinna keskväljakul. Ja veelkord: palju õnne Vello Kunmanile jt. Palace'i värsketele eesti omanikele! Riias müüs oma aktsiad maha Rupert Murdochi firmale kuuluv telekanal, samuti lahkus ettenägelikult juba viis aastat tagasi Läti ajaleheärist lõplikult Rootsi Bonnier. Müügiga oli sedavõrd kiire, et suurema päeva- ja ärilehe aktsiad müüdi vahendaja kaudu Riia kaubasadama oligarhidele, millega Rootsi vana kirjastus paljude arvates reetis sõltumatu ajakirjanduse aate.
Päevalehe Diena kollektiiv, eesotsas eesti juurtega toimetaja Pauls Raudsepsiga, pages välja andma sõltumatut nädalalehte IR. Jah, loomulikult tuleb Eestisse ja Baltimaadesse ka uusi firmasid. H&M, Hilton hotell ja Poola suur kindlustusfirma PZU on selle sügise sisenejad. Kuid meilt on lahkunud tõeliselt suured, teadmisterikkad firmad, ja lahkunud pealtnäha väga headelt positsioonidelt, nagu Tallinna kütteturu kuninga troon, Tallinna ja Eesti kinoturu liider, Eesti leheturu suurim tegija.
Kui väike riik loeks suurte firmade signaale Norra, prantsuse ja saksa kapital pageb Eestist nagu Sinimägede alt. Kas eesti kapital jääb üksi rinnet hoidma? Minek on olnud kiire, hinna üle pole olnud mahti eriti tingida ega enampakkumist korraldada. Selline pagemine toob meelde Kurt Vonneguti romaani „Komejant", kus Hiina suursaadik järsku ilmub USA presidendi juurde, öeldes, et Hiina areng on USAst nüüd juba põlvkonna jagu ees. Ameerika ei huvita enam hiinlasi, ja sellega seoses on suursaadikul au teatada Hiina saatkonna sulgemisest USAs.
Oma sõnade kinnituseks ja tehnilise üleoleku näitamiseks moondab suursaadik end sealsamas presidendi kabinetis põlvepikkuseks ning hüppab kaminale, et ulatada pidulik lahkumiskiri. Mida peaksime tegema, et Eesti liiga palju lahkumiskirju ei saaks? Või kogu Baltikum? Kuidas veenda meile tulema uusi suurfirmasid, kasvõi selleks, et eesti mänedžerid nende tegevuse kümne aasta pärast jälle saaksid uhkelt üle võtta?
Mitmetel loengutel paarikümne aasta jooksul olen reklaamiklientidele või üliõpilastele rääkinud hoogsalt Balti turust kui ühtekasvavast turust koos sarnaste kaubanduskettide, ketistunud advokaadibüroode, automüügi- ja reklaamifirmadega. Olen rääkinud 8 miljoni inimesega turust.
Ent 8 miljoni unistus tuleb unustada. Läti ja Leedu viimased rahvaloendused näitasid, et Leedus pole enam kolmegi ja Lätis kahtegi miljonit elanikku. Usun, et on õige välja kuulutada hädaolukord. Intervjuus ajalehele Süddeutsche Zeitung ütles Eesti Panga president Ardo Hansson, et Eesti riigirahandus on säilitanud laenuvõime halbade aegade puhuks.
Kasutame oma tugevusi
Hiljuti Ardo Hanssonit Eesti Päevalehe tarbeks usutledes küsisin, kas hädaolukord on rahvastiku vähenemise tõttu nüüd käes. President vastas, et rahanduslikus mõttes oli kriisiaeg siiski aasta 2009, mille oleme edukalt ületanud. Tõsi ta on, rahanduslikus mõttes. Aga kui pikalt on ühelt rahvalt võimalik loota kahaneva demograafia juures ikka kasvavat SKPd?
Minu arvates on just sellise lootuse absurdsust tajudes meie juures suured välisfirmad hakanud otsi koomale tõmbama. Näen veel ühte või paari ettevõtet, kes ettevaatlikult oma opereerimist Eestis vähendavad, laenusid emamaale tagasi maksavad ja peakontorist väikest, hääleõiguseta esindust kujundavad. Kas peaksime lootma, et suurfirmad eksivad ja alahindavad Eestimaa võimekust? Kas tõesti on need firmad suureks kasvanud, toetudes vildakale analüüsile?
Kaldun kahjuks arvama, et Schibsted, E.ON, Dalkia, Bonnier, Rupert Murdoch ja Sanoma korporatsioon oskavad oma tegevuse keskkonda väga hästi planeerida. Järelikult on meil, kes me siin edasi kavatseme tegutseda, ja kes me võõrfirmade taandudes oleme viivuks jäänud eestlastena ise majandusrinnet püsti hoidma, tarvis viivuks hüljata eelarveline konservatiivsus. Võtta Eesti riigile laenu ning luua selle abil noortele töökohti siinsamas, Eestis.
Peame avama huvilistele Eesti parimate ettevõtete uksed, kutsuma hakkajaid noori firmadesse stažeerima, makstes selle eest ka palka ning toetades esimestel aastatel eriala täiendõpet. Muuseas, isegi muidu vabaturumeelse Äripäeva kirjastuse juht Igor Rõtov on sarnase mõtte avaldanud. Eesti majandusel ei ole paljuga uhkustada peale riigi laenuvõime. Seda tulebki kasutada, et noored Eesti kodanikud, eriti sünnitusealised naised, saaksid Eestisse jääda.
Esmalt on tarvis investeerida õpetajate palkadesse.
Siis tuleks välja mõelda rahvalikud investeerimistalgud, et luua töökohti.
Maanteed, korterid, tunnel Soome- otsustamise küsimus.
Investeerimistalgutest räägib praegu Saksamaa, jutt on rahva säästude kaasamisest Põhja-Lõuna energiakiirteesse.
Eestlaste hoiused seisavad midagi teenimata Skandinaavia pankade arvetel. Neid on rohkem kui eales varem. Ideid pole, ja tõtt-öelda ei julge paljud ka raha liigutada, kui riik teatud tagatist ei anna. Eesti riik võiks vabalt laenu võtta ka oma kodanike käest.
Eesti majandusel ei ole paljuga uhkustada peale riigi laenuvõime. Seda tulebki kasutada, et noored Eesti kodanikud, eriti sünnitusealised naised, saaksid Eestisse jääda.
Esialgu tundus kõik rõõmus ja reibas. Kui Postimehe kirjastaja Schibsted asjad kokku pakkis ja meie turult kahjumiga lahkus, tehti Ekspress Grupi majas suisa väike rõõmutants. Esmalt seetõttu, et firmanimi Eesti Meedia täitus nüüd õige sisuga, Eesti ja Balti ajakirjandusturg ongi nüüd eesti meeste käes.
Kuid vaadakem asja teisest küljest. Kas me ikka loeme märke õigesti? Kas Skandinaavia ja kogu Euroopa nutikaima meediafirma lahkumine Baltikumist ongi üldse väärt juubeldamist? Sest võtkem teine lahkumine, Euroopa ühe suurima panga Unicredit minek Eestist. See jättis eestlased taas Skandinaavia pankade täielikku meelevalda. Isegi Eesti Panga nõukogu juhib mees, kes täiesti ametlikult on olnud palgal Swedbanki nõukogus.
Meie pankade nimed tõlkes on Taani Pank, Rootsi Pank ja Norra Pank (DnB tähendab Den Norske Bank). Oleme heas mõttes ümber piiratud. Kuid mis saab, kui Skandinaavia kuningriikide kinnisvaramull lõhkeb ja pangad peavad raha koju tooma? Taani pank Danske ongi Eestis bilansilt väikseks kuivanud.
Suured lahkuvad
Eesti Konkurentsiamet peab tänavu 20. aastapäeva, küllap võiks turul rohkem konkurentsi olla, mida valvata. Unicrediti lahkumise taga võisid olla emotsioonid, nagu usub peaminister Andrus Ansip. Ansip mainis, et Unicredit elas tõsiselt üle pettasaamist Werolisse antud 100 miljoni kroonise tööstuslaenuga. Hea on, et Unicrediti Eesti juht, suurepärase kogemuspagasiga Taavi Laur leidis kasutust EAS-i juhatajana. Halb aga on see, et tõenäoliselt ei olnud Unicrediti lahkumine Baltimaadest üldsegi nii emotsionaalne otsus, nagu oletas peaminister.
Unicredit oli Baltimaades kenas kasumis, aga ei näinud kasvu. Paigas, kus elanikkond vananeb ja rändesaldo on negatiivne, ei ole pangandusel tulevikus muud turgu peale inimeste pensionifondide paigutamise. Ja seegi töö usaldatakse võib-olla tulevikus suurematele välismaistele tegijatele, kelle kulud on väiksemad ja tulud paremad kui kohalikel harjutajatel.
Samamoodi võis kaine arvutuse teha ka prantslaste hiigelkontsern Dalkia, kes lahkus Eestimaa pealinna kütteturult. Võib küll tunduda, et kui käes on Tallinna katlamajad ja küttetrassid + Väo soojuselektrijaam, siis jätkub monopoolset tulu kogu eluks. Liiatigi oli Eesti Dalkia oma emakontserni Veolia üks kasumlikumaid pärleid. Lihtsalt Tallinna elanikkond ei saa kunagi võistlema oma sissetulekutelt Marseille, Viini või Kopenhaageniga.
Tunneme muidugi rahvuslikku uhkust Kristjan Rahu, uue eesti suurinvestori üle, kellele puhul erialane ettevalmistus ja oskus õigel hetkel õiges kohas olla andsid suurepärase positsiooni. Tallinna Kütte ülevõtmiseks. Põhjamaade provints jäi aga taas ilma ühest suurest lääne investorist.
Möödunud nädalal teatas Saksa energeetikagigant E.ON soovist hüljata Eesti gaasiturg. Eesti Gaasi aktsionär E.ON ei näe mõtet osaleda Eesti Gaasi tegevuses, sest Eesti riik soovib energiajulgeolekule viidates neilt võõrandada gaasi jaotustrassid. Olgugi et sakslaste sammu taga võib näha ka katset Eestit poliitiliselt survestada, on sündmuste muster jällegi sama: optimistlikult kauge Eesti turule tulnud lääne gigantfirma lahkub, sest ei näe siinolekust endale piisavat tulu tõusmas.
Väga loogiline tundub, et samast Eesti Gaasist võib lahkuda ka Soome Fortum, jättes meid siia kallilt ostetud gaasitorustiku otsa istuma ja nautima energiajulgeolekut. Olgugi, et torudes voolav gaas on ikka seesama Vene maagaas, sest odavamat ei paista kusagilt.
(Kõrvalpõikena. Seesama Fortum ja seesama E.ON teevad suure kasumliku äri otse meie kõrvalt, Venemaalt. E.ON on üks gaasijuhtme Nord Stream asutajaid. Nord Stream omakorda on firma, millest kasumit on saanud eelkõige sakslased, kuna Saksa terasetootjatele läks lõviosa merealuste terastorude tellimustest. See kasum on juba käes; kas ja kui palju torudes gaasi hakkab voolama, polegi enam niiväga sakslaste mure.)
Eesti kapitali esiletõus
Ent tagasi lahkujate juurde. Meedia vallas pole raske märgata, et soomlaste Kirjakauppa loobus Eesti tuntud raamatuketist Apollo, ning jällegi sai rõõmsaks omanikuks firma Eesti juhatus. Sanoma korporatsioon, mis ju Eestit tunneb nagu oma kodu, on loobunud Tallinnas CC Plaza Forumi kinodest ning jaemüügifirmast R-kiosk.
Suvel lahkus Rootsi kapital Bauhofist ja MyFitnessist. Skandinaavia suurimale, 160 hotelliga ketile Scandic ei sobinud Eesti turg, kuigi hotell Palace asub ju pealinna keskväljakul. Ja veelkord: palju õnne Vello Kunmanile jt. Palace'i värsketele eesti omanikele! Riias müüs oma aktsiad maha Rupert Murdochi firmale kuuluv telekanal, samuti lahkus ettenägelikult juba viis aastat tagasi Läti ajaleheärist lõplikult Rootsi Bonnier. Müügiga oli sedavõrd kiire, et suurema päeva- ja ärilehe aktsiad müüdi vahendaja kaudu Riia kaubasadama oligarhidele, millega Rootsi vana kirjastus paljude arvates reetis sõltumatu ajakirjanduse aate.
Päevalehe Diena kollektiiv, eesotsas eesti juurtega toimetaja Pauls Raudsepsiga, pages välja andma sõltumatut nädalalehte IR. Jah, loomulikult tuleb Eestisse ja Baltimaadesse ka uusi firmasid. H&M, Hilton hotell ja Poola suur kindlustusfirma PZU on selle sügise sisenejad. Kuid meilt on lahkunud tõeliselt suured, teadmisterikkad firmad, ja lahkunud pealtnäha väga headelt positsioonidelt, nagu Tallinna kütteturu kuninga troon, Tallinna ja Eesti kinoturu liider, Eesti leheturu suurim tegija.
Kui väike riik loeks suurte firmade signaale Norra, prantsuse ja saksa kapital pageb Eestist nagu Sinimägede alt. Kas eesti kapital jääb üksi rinnet hoidma? Minek on olnud kiire, hinna üle pole olnud mahti eriti tingida ega enampakkumist korraldada. Selline pagemine toob meelde Kurt Vonneguti romaani „Komejant", kus Hiina suursaadik järsku ilmub USA presidendi juurde, öeldes, et Hiina areng on USAst nüüd juba põlvkonna jagu ees. Ameerika ei huvita enam hiinlasi, ja sellega seoses on suursaadikul au teatada Hiina saatkonna sulgemisest USAs.
Oma sõnade kinnituseks ja tehnilise üleoleku näitamiseks moondab suursaadik end sealsamas presidendi kabinetis põlvepikkuseks ning hüppab kaminale, et ulatada pidulik lahkumiskiri. Mida peaksime tegema, et Eesti liiga palju lahkumiskirju ei saaks? Või kogu Baltikum? Kuidas veenda meile tulema uusi suurfirmasid, kasvõi selleks, et eesti mänedžerid nende tegevuse kümne aasta pärast jälle saaksid uhkelt üle võtta?
Mitmetel loengutel paarikümne aasta jooksul olen reklaamiklientidele või üliõpilastele rääkinud hoogsalt Balti turust kui ühtekasvavast turust koos sarnaste kaubanduskettide, ketistunud advokaadibüroode, automüügi- ja reklaamifirmadega. Olen rääkinud 8 miljoni inimesega turust.
Ent 8 miljoni unistus tuleb unustada. Läti ja Leedu viimased rahvaloendused näitasid, et Leedus pole enam kolmegi ja Lätis kahtegi miljonit elanikku. Usun, et on õige välja kuulutada hädaolukord. Intervjuus ajalehele Süddeutsche Zeitung ütles Eesti Panga president Ardo Hansson, et Eesti riigirahandus on säilitanud laenuvõime halbade aegade puhuks.
Kasutame oma tugevusi
Hiljuti Ardo Hanssonit Eesti Päevalehe tarbeks usutledes küsisin, kas hädaolukord on rahvastiku vähenemise tõttu nüüd käes. President vastas, et rahanduslikus mõttes oli kriisiaeg siiski aasta 2009, mille oleme edukalt ületanud. Tõsi ta on, rahanduslikus mõttes. Aga kui pikalt on ühelt rahvalt võimalik loota kahaneva demograafia juures ikka kasvavat SKPd?
Minu arvates on just sellise lootuse absurdsust tajudes meie juures suured välisfirmad hakanud otsi koomale tõmbama. Näen veel ühte või paari ettevõtet, kes ettevaatlikult oma opereerimist Eestis vähendavad, laenusid emamaale tagasi maksavad ja peakontorist väikest, hääleõiguseta esindust kujundavad. Kas peaksime lootma, et suurfirmad eksivad ja alahindavad Eestimaa võimekust? Kas tõesti on need firmad suureks kasvanud, toetudes vildakale analüüsile?
Kaldun kahjuks arvama, et Schibsted, E.ON, Dalkia, Bonnier, Rupert Murdoch ja Sanoma korporatsioon oskavad oma tegevuse keskkonda väga hästi planeerida. Järelikult on meil, kes me siin edasi kavatseme tegutseda, ja kes me võõrfirmade taandudes oleme viivuks jäänud eestlastena ise majandusrinnet püsti hoidma, tarvis viivuks hüljata eelarveline konservatiivsus. Võtta Eesti riigile laenu ning luua selle abil noortele töökohti siinsamas, Eestis.
Peame avama huvilistele Eesti parimate ettevõtete uksed, kutsuma hakkajaid noori firmadesse stažeerima, makstes selle eest ka palka ning toetades esimestel aastatel eriala täiendõpet. Muuseas, isegi muidu vabaturumeelse Äripäeva kirjastuse juht Igor Rõtov on sarnase mõtte avaldanud. Eesti majandusel ei ole paljuga uhkustada peale riigi laenuvõime. Seda tulebki kasutada, et noored Eesti kodanikud, eriti sünnitusealised naised, saaksid Eestisse jääda.
Esmalt on tarvis investeerida õpetajate palkadesse.
Siis tuleks välja mõelda rahvalikud investeerimistalgud, et luua töökohti.
Maanteed, korterid, tunnel Soome- otsustamise küsimus.
Investeerimistalgutest räägib praegu Saksamaa, jutt on rahva säästude kaasamisest Põhja-Lõuna energiakiirteesse.
Eestlaste hoiused seisavad midagi teenimata Skandinaavia pankade arvetel. Neid on rohkem kui eales varem. Ideid pole, ja tõtt-öelda ei julge paljud ka raha liigutada, kui riik teatud tagatist ei anna. Eesti riik võiks vabalt laenu võtta ka oma kodanike käest.
Eesti majandusel ei ole paljuga uhkustada peale riigi laenuvõime. Seda tulebki kasutada, et noored Eesti kodanikud, eriti sünnitusealised naised, saaksid Eestisse jääda.
etendus "Gizzelle"
Hans H. Luik peab Linnateatri tantsuetendust Linnahalli vääriliseks.
“Gizzelle”
Lavastaja Aleksandr Pepeljajev. Mängivad EMTA lavakunstikooli 25. lennu üliõpilased.
Mängitakse Linnateatri Hobuveskis.
Olen end juba kümmekond korda leidnud tantsuetendustelt. Nende üks ühine joon on ande pillamine. Vaimustavaid etendusi, näiteks Fine5 või Linnateatri omi, mängitakse näotult väikestele auditooriumidele. Linnateatri “Gizzelle” etendub Hobuveskis, vääriks aga Linnahalli (ma tean küll, et linnavõim selle sulges).
Lavakate iga uus lend tuleb kui nooruse palang, kuid 25. lennu sporditeatrist pritsib seda mahla suisa ülearu, sisu ei jõua järele. “Sporditeater” on vanema teatrirahva pilkav nimi nende lavastuste kohta, kus trimmis kõhtudega noored ilma higistamata ja hingeldamata lavalist liikumist teevad. Sportlikud on NO99 trupp ja värske Viljandi lavakunstikursus oma “12 Karamazoviga”.
Nn Nüganeni kursuse “Gizzelle’i” sisu on aga nooruslik “ütlen-korraga-maailmale-kõik-näkku” nagu “12 Karamazovit” Von Krahlis, ainult et ilma ängita. Viinajoomist kah polnud! Sülitamist samuti mitte!
Oli tõsine ettevalmistus, andunud tants, mõnes etteastes isegi peaaegu veatu ja korralikult sünkroonis (kuigi ka Estonia ballett ei tantsi enam täiesti sünkroonis). Niisugune ime, et lavakunsti lõpetajad suisa tund ja nelikümmend tantsu löövad, oli möödunud sajandil suisa võimatu. Mäletan, kuidas Ülo Vilimaa 80ndatel Rakvere teatris üritas puiseid näitlejaid West Side’i lugu tantsima panna ja naba paigast pingutas.
Pepeljajev on “Gizzelle’i” lavastanud ilma peategelaseta, kõik naised on Giselle’id ja kõik mehed printsid.
Esimest korda, mil ma mäletan peategelasi paljunevat, oli see Komissarovi lavastatud “Hamletis”, kus Artur Talvik ja Mart Nurk mängisid Claudiust ning Merle Jääger ja Toomas Vooglaid Hamletit.
Kui poleks peategelaste paljusust olnud, võrrelnuksin ma “Gizzelle’i” NO99 “Periklesega”. Seiklus, allilm, tants ja tahakeeramine, kirst ja merelained. “Periklesesest” erinevalt skandeerivad “Gizzelle’i” noored teksti saksa keeles, sellises pehmes, nagu tallipoisid seda Eestis rääkisid. NO99 trupis on ka vähem naisi.
Aga noori ilusaid naisi “Gizzelle’is” on. Seal on võrratu vallatute jalakeste stseen, kus tüdrukud lamavad pappkarpides, jalad väljas. On poisid-hobused ja poisid-keppivkoerad. On füüsiline teater, kuni surnukstantsimiseni, sest Heinrich Heine üleskirjutatud Giselle’i-müüdis ilmuvad noormeestele armastuse kätte surnud tüdrukute zombid ning tantsutavad noormehed surnuks. Paljud arhetüüpilised hetked on 25. lennu etenduses niisiis sees. Heas, totaalses lavakate lõpuetenduses ongi alati vist olnud.
Teatriteadlane Karin Kask ütles kord, et suur osa keskealisest naispublikust tulebki saali noori meesnäitlejaid vaatama ning vastupidi. Lihaliku pilguga vaadates jagunesid etenduses ilusad, uhked, linnalikud tantsijannad ja pastoraalsed, klassikalisest mallist erinevad tantsijannad pooleks. Meeste hulgas jäi silma kaksikutepaar (Priit ja Märt Pius), nagu Matt Damonid. Milline on teine Kalmet (vennad Henrik ja Karl-Andreas), jäigi mul aru saamata. Kindlasti pean vendade stand-up-etenduse ära vaatama. Üks Kalmet, kes Giselle’i kirstu paneb ja merelainetele lükkab, oli ilusti äratuntav. Oma isa taoline auahne möllumees.
Tema isal, nagu professor Reet Neimar ütles, oli lavaka alguses mingi “tubli pioneeri sündroom” olnud, aga lavakas istutas sisse “küsimuse” (et mitte öelda “ängi”) ja temast ehk Madis Kalmetist sai väga intrigeeriv näitleja (viimane eneseirooniline roll filmis “Umbkotid”).
Väikese saali etendusi pole mingi kunst omavahel võrrelda, sest keegi kurat pole neid ju näinud. Ainult Vormsi Ennu kohtan igal Kanuti show’l. Ma ju ütlen, et energilistel ja ühtaegu peentel lavastustel pole publikut. Igatahes iraanlase Homayun Ghanizadehi hiljutine esietendus “Kuningas sureb” on võrreldes “Gizzelle’iga” nagu malemäng. Noorte autorite “Premiere” ent enam-vähem sama temperatuuriga. “12 Karamazovit” von Krahlis sisaldas seda läppunud tanksaabaste lõhna, seda soome pussi või kitarriga õhus vehkimist, mida seal majas ju juba küllalt on tehtud ja mis vananeb nagu kormoranide nahkpükste rock.
Aga kui noored Toompea lavakad on äraütlemata füüsilised, siis Viljandi lavakunsti lõpetajad, Mari Pokineniga eesotsas, on muidugi ülimusikaalsed. Kuulsin, et juba sissepääsemisel pidid kaht pilli valdama, kolmas õpetati koolis.
“Gizzelle”
Lavastaja Aleksandr Pepeljajev. Mängivad EMTA lavakunstikooli 25. lennu üliõpilased.
Mängitakse Linnateatri Hobuveskis.
Olen end juba kümmekond korda leidnud tantsuetendustelt. Nende üks ühine joon on ande pillamine. Vaimustavaid etendusi, näiteks Fine5 või Linnateatri omi, mängitakse näotult väikestele auditooriumidele. Linnateatri “Gizzelle” etendub Hobuveskis, vääriks aga Linnahalli (ma tean küll, et linnavõim selle sulges).
Lavakate iga uus lend tuleb kui nooruse palang, kuid 25. lennu sporditeatrist pritsib seda mahla suisa ülearu, sisu ei jõua järele. “Sporditeater” on vanema teatrirahva pilkav nimi nende lavastuste kohta, kus trimmis kõhtudega noored ilma higistamata ja hingeldamata lavalist liikumist teevad. Sportlikud on NO99 trupp ja värske Viljandi lavakunstikursus oma “12 Karamazoviga”.
Nn Nüganeni kursuse “Gizzelle’i” sisu on aga nooruslik “ütlen-korraga-maailmale-kõik-näkku” nagu “12 Karamazovit” Von Krahlis, ainult et ilma ängita. Viinajoomist kah polnud! Sülitamist samuti mitte!
Oli tõsine ettevalmistus, andunud tants, mõnes etteastes isegi peaaegu veatu ja korralikult sünkroonis (kuigi ka Estonia ballett ei tantsi enam täiesti sünkroonis). Niisugune ime, et lavakunsti lõpetajad suisa tund ja nelikümmend tantsu löövad, oli möödunud sajandil suisa võimatu. Mäletan, kuidas Ülo Vilimaa 80ndatel Rakvere teatris üritas puiseid näitlejaid West Side’i lugu tantsima panna ja naba paigast pingutas.
Pepeljajev on “Gizzelle’i” lavastanud ilma peategelaseta, kõik naised on Giselle’id ja kõik mehed printsid.
Esimest korda, mil ma mäletan peategelasi paljunevat, oli see Komissarovi lavastatud “Hamletis”, kus Artur Talvik ja Mart Nurk mängisid Claudiust ning Merle Jääger ja Toomas Vooglaid Hamletit.
Kui poleks peategelaste paljusust olnud, võrrelnuksin ma “Gizzelle’i” NO99 “Periklesega”. Seiklus, allilm, tants ja tahakeeramine, kirst ja merelained. “Periklesesest” erinevalt skandeerivad “Gizzelle’i” noored teksti saksa keeles, sellises pehmes, nagu tallipoisid seda Eestis rääkisid. NO99 trupis on ka vähem naisi.
Aga noori ilusaid naisi “Gizzelle’is” on. Seal on võrratu vallatute jalakeste stseen, kus tüdrukud lamavad pappkarpides, jalad väljas. On poisid-hobused ja poisid-keppivkoerad. On füüsiline teater, kuni surnukstantsimiseni, sest Heinrich Heine üleskirjutatud Giselle’i-müüdis ilmuvad noormeestele armastuse kätte surnud tüdrukute zombid ning tantsutavad noormehed surnuks. Paljud arhetüüpilised hetked on 25. lennu etenduses niisiis sees. Heas, totaalses lavakate lõpuetenduses ongi alati vist olnud.
Teatriteadlane Karin Kask ütles kord, et suur osa keskealisest naispublikust tulebki saali noori meesnäitlejaid vaatama ning vastupidi. Lihaliku pilguga vaadates jagunesid etenduses ilusad, uhked, linnalikud tantsijannad ja pastoraalsed, klassikalisest mallist erinevad tantsijannad pooleks. Meeste hulgas jäi silma kaksikutepaar (Priit ja Märt Pius), nagu Matt Damonid. Milline on teine Kalmet (vennad Henrik ja Karl-Andreas), jäigi mul aru saamata. Kindlasti pean vendade stand-up-etenduse ära vaatama. Üks Kalmet, kes Giselle’i kirstu paneb ja merelainetele lükkab, oli ilusti äratuntav. Oma isa taoline auahne möllumees.
Tema isal, nagu professor Reet Neimar ütles, oli lavaka alguses mingi “tubli pioneeri sündroom” olnud, aga lavakas istutas sisse “küsimuse” (et mitte öelda “ängi”) ja temast ehk Madis Kalmetist sai väga intrigeeriv näitleja (viimane eneseirooniline roll filmis “Umbkotid”).
Väikese saali etendusi pole mingi kunst omavahel võrrelda, sest keegi kurat pole neid ju näinud. Ainult Vormsi Ennu kohtan igal Kanuti show’l. Ma ju ütlen, et energilistel ja ühtaegu peentel lavastustel pole publikut. Igatahes iraanlase Homayun Ghanizadehi hiljutine esietendus “Kuningas sureb” on võrreldes “Gizzelle’iga” nagu malemäng. Noorte autorite “Premiere” ent enam-vähem sama temperatuuriga. “12 Karamazovit” von Krahlis sisaldas seda läppunud tanksaabaste lõhna, seda soome pussi või kitarriga õhus vehkimist, mida seal majas ju juba küllalt on tehtud ja mis vananeb nagu kormoranide nahkpükste rock.
Aga kui noored Toompea lavakad on äraütlemata füüsilised, siis Viljandi lavakunsti lõpetajad, Mari Pokineniga eesotsas, on muidugi ülimusikaalsed. Kuulsin, et juba sissepääsemisel pidid kaht pilli valdama, kolmas õpetati koolis.
intervjuu Urmas Viilma
Toomkiriku 40aastane õpetaja Urmas Viilma pole abitu köstri tüüp. Ta on diplomaat, hallanud kiriku kinnisvara, muutustega ei kiirusta.
Mustkuued räägivad isekeskis, et toomkiriku õpetaja Urmas on end vabastanud uuteks väljakutseteks Jumala ees. 2011. aastal astus ta välja vabamüürlaste loožist, 2013 oktoobris ka IRList.
Urmas Viilma esindab Eesti kirikut Kirikute Maailmanõukogus. Tavaliselt on Eestit esindanud peapiiskop. Selles nähakse vihjet, et kirikukogu võib järgmisel aastal Eesti peapiiskopiks kinnitada Viilma. Võib ka mitte – Eesti kirikus pole kõige selgemad ajad. Õpetuskomisjon langetas vabamüürlikke pastoreid tauniva otsuse. Valga, saarte ja Pärnu praostid ei osalenud viimasel kirikukogul.
Isa Urmas, kas Eesti luteri kirik vajab reformi? Rahvaloendusel selgus esimest korda, et enamik Eesti usklikke ei nimeta end mitte luterlasteks, vaid hoopis õigeusklikeks. Ütlesite seepeale, et lasku siis Eesti valitsus endale jõulumissa pidada Nevski katedraalis.
Kindlasti vajab uuendusi ka kirik, kuid seda peab tegema nii, et me ei hülgaks piibellikke põhiväärtusi. Eriti olukorras, kus me õpetame uusi asju, kuid unustame vanad. Eesti Vabariigis on üles kasvanud 22aastased noored inimesed, lõpetanud edukalt koolid, ilma et oleks kuulnudki võrdlevat religioonilugu. Kes on budistid? Kes on juudid, kes sunniidid ja kes koptid?
Kuidas sa mõistad moodsa maailma paradokse, teadmata, milliseid jumalaid eri riikide valitsused kummardavad. Noori pole piisavalt haritud.
Seaduslik valikaine usundiõpetus ei ole jõudnud kõikidesse koolidesse. Eesti on minu andmetel ainus riik Euroopas, kus kogu see teema on lahendatud nii liberaalselt. Saadame tuhanded noored laia ilma nagu džunglisse ilma kaardita.
Assessor Joel Luhamets kirjutas, et eestlased elavad jälle keset paganlikku vaimsust. Üks mu sõber ütleb, et eestlase usk on pohhuistlik hedonism. Kas asi on nii hull?
On küll. Laadin just samateemalist jutlust Toomkoguduse kodulehele. Töötasin 20 aastat gümnaasiumis religiooniõpetuse õpetajana. Näen kurbusega, et Eesti koolide lõpetajad ei tunne piisavalt omaenda maa 800aastast kristlikku ajalugu. Tuli hakata kristlikke erakoole rajama.
Taastasime kolme aasta eest Eesti vanima õppeasutuse, Tallinna Toomkooli. Leidus innukaid lapsevanemaid, kes oskavad soovida lastele traditsioonilist õpetust; minu abikaasa Egle nõustus kooli juhtima, head inimesed leidsid maja Raeapteegi taga – ja Toomkooli sisse astuda soovijaid on nüüd rohkem kui kohti. Kui tekib konkurentsi moment, siis eelistame Toomkoguduse liikmete lapsi.
Meil õpib ka baptisti ning õigeusu koguduse vaimulike lapsi. Toomkooli taasasutasid üheskoos Toomkirik ja konsistoorium ehk kirikuvalitsus. Mõelge: kristlik kirikuvalitsus koos kirikuga on Eestis ainus üheksandat sajandit järjepannu tegutsev institutsioon.
Märkame noort põlvkonda vaimulikke. Baptist Meego Remmel, metodistide superintendent Taavi Hollman ja Usuteaduse Instituudi juht Ove Sander näiteks. Kas moodsal vaimulikul on ka teistmoodi vaated Jeesus Kristuse loole? Näiteks, kui tõsiselt soovitate jõulude ajal suhtuda Kristuse neitsistsündimise fakti? Pean tunnistama, et raske on tõsiselt võtta apostel Pauluse juttu, sest võrreldes teiste apostlitega pole tema ju elavat Õnnistegijat näinud-kuulnud. Pauluse nägemusi on sama raske aduda kui füüsikute juttu, et meie eksistents on vaid ruumikõverus.
On olemas teadmine ja on olemas usk. Need lüngad maailma mõistmises, mida me veel ei tea – mitte ükski inimene ega aparaat ei ulatu teadma –, on võimalik täita usuga. Kui see on olemas. Minu küsimus on, millega täidavad mitteusklikud need lüngad.
Mu usk on nii tugev küll, et usun neitsistsündi. Usun ka, et Jumal on sedavõrd suur, et oleks oma pojal vabalt võinud lasta sündida ka mitteneitsi läbi. Piibel ütleb, et kõigeväeline Jumal võib Aabrahamile lapsi sünnitada isegi kividest.
Kirikuõpetaja õpetab seda, kuidas Piiblit kontekstis mõista. Piibliarheoloogia on väga arenev ja erutav teadus. Näiteks on oluline mõista, miks juudi ülikud ja variserid andsid Jeesuse roomlaste kätte ristilöömiseks.
Juudid olid okupeeritud, nagu ENSV, ja ootasid vabastajat. Aga nad olid ainus rahvas Rooma impeeriumis, kes võis teenida oma Jumalat. Seda privileegi ei tahtnud juudi ülikud mingi rändjutlustaja nimel kaotada, neil ei olnud tarvis “jama”, nagu kommunistidel ENSVs ei olnud tarvis mingeid rahvarahutusi. Kokkuvõttes kaotasid juudid aastal 70 ikkagi kõik.
Küsite noore põlvkonna kohta Eesti kirikutes. Tõsi, vanuse teema on kirikus kogu aeg üleval olnud. Kui olin 19, esitati minu nimel avaldus ja mind kutsuti preestrieksamile. Tegin selle ära, ent ikkagi leiti, et päris preestriks ma vanuse tõttu ei sobi, ja mind pühitseti diakoniks. Kui minu ette on seatud ülesandeid, milleks ma ühtede arvates sobin, siis on ikka keegi kõrvalt öelnud, et olen liiga noor...
Kas siis kandideerite Eesti noorimaks peapiiskopiks järgmisel aastal?
Aimasin, et meil sellest juttu tuleb, ent ma pole tahtnud olla avapaugu andja. Tõsi on, et kirikuvalitsuse otsusel korraldatakse 2014. aasta novembrikuu kirikukogul peapiiskopi valimised ja 1. juuliks peaks kandidaadid olema esitatud. Kandidaate esitavad 12 praostkonda.
Thomas-Andreas Põder kirjutas koguni, et kui nii noor kui 40aastane inimene peaks saama peapiiskopiks, siis peaks talle panema piirangu, et ta ei valitseks, kuni 65aastaseks saab. Kellest Põder rääkis?
40aastaste ring on päris lai, aga on veel üks tingimus, mille peapiiskop peab täitma: peab olema 15 aastat preestrina teeninud. Preestrina, mitte diakonina. Kui kirikuseadusse on juba number 40 sisse kirjutatud, siis ju on vanuse teema tookord ka läbi vaieldud. Küsimus on, kas keegi noortest tahab seda ametit võtta. Kui olla lähedal probleemidele, millega EELK peapiiskop peab tegelema, siis romantikat on seal vähe. Pehmelt öeldes, see ei ole amet, kus saab aasta vabaks võtta.
Mina teenin kirikut, nagu kaitseväelane. Kui mind esitatakse, siis ametivanne kohustab mind teenima. Ise ei liiguta ma kõrge ameti nimel sugugi, ja olen tänulik nendegi ametite eest, kus praegu teenin.
Kui pikalt peapiiskop võiks ametis olla? Piiskop Einar Soone on olnud ametis 20 aastat ning jätkab. Läti peapiiskop oli noorem kui 40, kui ta valiti, ja on tänaseks ametis olnud 20 aastat.
Läti peapiiskop on hea näide. Miks meie vaimulikud ei võiks tõsta ühiskondliku moraali teemasid nagu tema? Läti peapiiskop korraldas oligarhide valitsuse ajal sellise protesti, et jättis korruptantidele jõulumissa pidamata. Eesti jutlustajad – ja teil on suurepäraseid kõnemehi! – aga ei reageeri ühiskonna jaoks olulistele teemadele. Aasta tagasi hõõgus riigis usalduskriis, ent kirikutes tsiteeriti Pauluse kirja korintlastele “võim ei kanna ilmaasjata mõõka, ole kuulekas” jne. Selgus, et EELK kinnitab jutluse teemad kolmeks aastaks ette...
Mitte ainult luteri kirik, vaid ristikirik üldse on Piibli sõnumi aasta peale pühapäevade kaupa ära jaganud. Minu enda seisukoht on, et kirik olgu reeglina selle maailma probleemide ülene. Äsja advendivastuvõtul oli peapiiskop Põder minu meelest piisavalt kriitiline ja ka tunnustav jõupingutuste suhtes.
Ikkagi on jumalateenistus Eestis vähekütkestav. Need 18. sajandi saksa laulud... Mõni Ruja viis tunduks hulga innustavam. Kas jumalateenistust ei peaks kiiresti muutma, et kirik päris tühjaks ei jääks?
On tõesti ka Eestis kirikuid, kus jumalateenistusel keskendub tähelepanu ühel hetkel lauljale, kes hüüab mitu korda ja südamest “Jeesus!”. Meie keskendume Kristusele, kes on kohal armulaualeivas ja armulauaveinis. Ma küsin ka nii: kas väheste palvetajatega pühakojas on vähem Jumala Vaimu?
20 aastaga valmistati ette uus liturgiaraamat neljas köites, mis ilmus üle-eelmisel aastal. Lauluraamat on meil, jah, aastast 1991. Iseenesest lisandub ka uusi laule, ent see ei tähenda, et vanu välja visataks. Vana pole veel halb.
Te ei taotle siis sugugi reforme? Utsitan: kui arukas on moodsal ajal ristida imikuid, kel pole veel aru peas, et usku valida? Baptistid nõnda ei tee.
Ristimine ei ole inimese tegu, vaid see on Jumala tegu iga ristitava juures. Võib-olla peaksid need, kes lapsi ei risti – rida vabakirikuid –, mõtlema, kas mitte oma toiminguid muuta, sest Jeesus ütles: minge tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa, Poja ja Püha Vaimu nimesse. Vanad kirikud, kelle hulka ka 500aastast luteri kirikut loetakse, on rahva hulka arvanud nii täiskasvanud kui imikud. Meil Toomkoguduses aga näiteks on pooled leerikursusele tulijad ristimata.
Toomkirik on üldse eriline. Tundub, et teil käib seal rohkem mehi kui keskmiselt kirikutes.
Nagu Eesti Ekspress kirjutas, pargivad pühapäeviti Toompeal koguduse liikmete uhked autod. Tõepoolest, 500 meetri raadiuses on veel viis kirikut, ent meie kirik on ainus, milleni ei pääse trammi ega bussiga. Tulijad sõidavad kaugemalt, Tallinna äärelinnadest kohale autoga.
Linnarahvas märkas, et kevadel tõstsite Toomkiriku nõukogu liikmete arvu 20ni, kuigi kogudus pole Jaani või Kaarli kirikuga võrreldes just suur. Kas ilmikuid lisati nõukogusse, sest vabamüürlasi oli (ja on tänini) üle poole kiriku nõukogust?
Kas vabamüürlasi on pool või vähem, seda mina ei tea (naerab). Nad toovad tegelikult kirikusse just mehi juurde. Entusiastlikke inimesi, kes koguduses silma paistavad, edutatakse ikka nõukogusse, ja ega kedagi sealt tingimata lahkuma ei pea sundima. Nõukogus võib olla kuni 30 inimest. Toomkirik on siiski traditsiooniliselt Eesti piiskopi kirik.
Kevadel kogunes EELK õpetuskomisjon, et arutada, kas vabamüürlasel sobib kantslist kogudust õpetada. Ma ei leia avalikest allikatest õpetuskomisjoni otsust. Müstika: kahe tuhande aastane kirik tegi salajase otsuse tuhandeaastase salaühingu suhtes... Milles üldse on küsimus: kas kardetakse, et salaühingud salaja ikkagi ei tunnista Jeesuse õpetust? Lepite ehk ära?
Õpetuskomisjoni otsus oli üsna range, nimelt ei soovitatud kirikul pühitseda preestriteks salaloožide liikmeid. Raskus on selles, et väljaspool vabamüürlikku liikumist on kellelgi võimatu hinnata, kuivõrd salaõpetus on kooskõlas kiriku sõnumiga – seda saavad hinnata vabamüürlased ise. Kuid õpetuskomisjon on Piiskopliku Nõukogu nõuandev organ, ja Piiskoplik Nõukogu ise langetas pehmema otsuse.
Täna ei ole administratiivselt keelatud vabamüürlastel kuuluda vaimulike hulka. Mina isiklikult ei näinud selle enam võimaliku olevat. Vabamüürlus toetab iga mehe püüdlusi oma isikliku usu ja valguse juurde liikumisel. Nõnda aitab see kindlasti kaasa meeste sisemisele kasvamisele ja paremaks saamisele.
Valgus, mida otsitakse, võib olla kristlik Jumal, kuid ei pruugi. Mulle isiklikult ei sobinud selline mitmetähenduslikkus. Piibel õpetab, et maailma Valgus on ainult Kristus.
Olete olnud Kiriku Varahaldus OÜ juhataja. Praegu juhib neid märkimisväärseid varasid Mati Maanas, enne teid juhatas kirikuvara osakonda aga Raido Rüütel. Seega on kiriku kinnisvara pikalt olnud tublide vabamüürlaste juhatamise all. Vaeva on vist palju? On ka arendusi, näiteks Kentmanni tänavas värske Merko ehitatud hoone. Kuid mida teha pühakodadega, mis neelavad koguduste vähest raha, mida samas vaestehoolekandele ei jätku? Hollandis otsustati tuhat pühakoda lammutada või kasutada muuks otstarbeks.
Kirikute võrk Eestis ei ole ehitatud nagu Kesk-Euroopas. See, et Tallinna vanalinnas on kirikuid palju, ei tähenda, et neid oleks palju Nõmmel ja Mustamäel, rääkimata kihelkondadest.
Luterlikud kirikud on ainulaadne võrk, millega on kaetud kogu Eesti ja mille tihedust ei saa Hollandiga võrrelda. Mõnel juhul on vahe 20–30 kilomeetrit. Mida me võidaksime, kui mõne kihelkonnakiriku suleksime? Kahe kiriku vahele jääks siis 60kilomeetrine lünk. Viiksime võtme kultuuriministeeriumisse, ja mis edasi saaks? Basiilika ei sobi ju kõrtsiks või hotelliks.
Meie kodumaa on ühtlaselt kaetud 167 kogudusega, ja neid tuleb elus hoida.
Kui vaadata Elvat, siis baptisti kirikus kogu aeg toimub midagi, luteri kirikus on vaikus. Üldse, ka Toompea nelipühi kirik on pungil täis, eriti kui Janek Mäggi jutlustab. Ütlen ausalt, mul närib hinge, et kristlike rüütlite vägevad kirikud jäävad tühjaks. Eriti tühjaks just meestest. Samal ajal muslimid palvetavad Moskvas, täites terved tänavad, sest nad ei mahu palvelasse ära. Kas võiks jõulusooviks soovida, et ristikirik end kokku võtaks?
Legendaarne vaimulik Harri Haamer ütles KGB-le, kui need irvitasid, et kirikus ju puha vanad naised: “Teadaolevalt vanad naised ei saa iialgi otsa!”
Iga noor saab kunagi vanaks ja otsib juuri ning traditsioone. Luteri kirikus on need olemas. Mis teie jõulusoovi puutub, siis luterlik kirik teeb teiste kirikutega tihedat koostööd, et täita Kristuse misjonikäsku kõiki rahvaid, sh ka eestlasi, ristides ja õpetades.
Minu jõulusoov on teadvustada, et Eesti on olnud 800 aastat kristlik maa, ning et me ei häbeneks oma usku ja juuri.
Kristlus levib
Haridusministeerium on menetlenud üheksa kristliku erakooli luba.
Allikas: haridus- ja teadusministeerium
Mustkuued räägivad isekeskis, et toomkiriku õpetaja Urmas on end vabastanud uuteks väljakutseteks Jumala ees. 2011. aastal astus ta välja vabamüürlaste loožist, 2013 oktoobris ka IRList.
Urmas Viilma esindab Eesti kirikut Kirikute Maailmanõukogus. Tavaliselt on Eestit esindanud peapiiskop. Selles nähakse vihjet, et kirikukogu võib järgmisel aastal Eesti peapiiskopiks kinnitada Viilma. Võib ka mitte – Eesti kirikus pole kõige selgemad ajad. Õpetuskomisjon langetas vabamüürlikke pastoreid tauniva otsuse. Valga, saarte ja Pärnu praostid ei osalenud viimasel kirikukogul.
Isa Urmas, kas Eesti luteri kirik vajab reformi? Rahvaloendusel selgus esimest korda, et enamik Eesti usklikke ei nimeta end mitte luterlasteks, vaid hoopis õigeusklikeks. Ütlesite seepeale, et lasku siis Eesti valitsus endale jõulumissa pidada Nevski katedraalis.
Kindlasti vajab uuendusi ka kirik, kuid seda peab tegema nii, et me ei hülgaks piibellikke põhiväärtusi. Eriti olukorras, kus me õpetame uusi asju, kuid unustame vanad. Eesti Vabariigis on üles kasvanud 22aastased noored inimesed, lõpetanud edukalt koolid, ilma et oleks kuulnudki võrdlevat religioonilugu. Kes on budistid? Kes on juudid, kes sunniidid ja kes koptid?
Kuidas sa mõistad moodsa maailma paradokse, teadmata, milliseid jumalaid eri riikide valitsused kummardavad. Noori pole piisavalt haritud.
Seaduslik valikaine usundiõpetus ei ole jõudnud kõikidesse koolidesse. Eesti on minu andmetel ainus riik Euroopas, kus kogu see teema on lahendatud nii liberaalselt. Saadame tuhanded noored laia ilma nagu džunglisse ilma kaardita.
Assessor Joel Luhamets kirjutas, et eestlased elavad jälle keset paganlikku vaimsust. Üks mu sõber ütleb, et eestlase usk on pohhuistlik hedonism. Kas asi on nii hull?
On küll. Laadin just samateemalist jutlust Toomkoguduse kodulehele. Töötasin 20 aastat gümnaasiumis religiooniõpetuse õpetajana. Näen kurbusega, et Eesti koolide lõpetajad ei tunne piisavalt omaenda maa 800aastast kristlikku ajalugu. Tuli hakata kristlikke erakoole rajama.
Taastasime kolme aasta eest Eesti vanima õppeasutuse, Tallinna Toomkooli. Leidus innukaid lapsevanemaid, kes oskavad soovida lastele traditsioonilist õpetust; minu abikaasa Egle nõustus kooli juhtima, head inimesed leidsid maja Raeapteegi taga – ja Toomkooli sisse astuda soovijaid on nüüd rohkem kui kohti. Kui tekib konkurentsi moment, siis eelistame Toomkoguduse liikmete lapsi.
Meil õpib ka baptisti ning õigeusu koguduse vaimulike lapsi. Toomkooli taasasutasid üheskoos Toomkirik ja konsistoorium ehk kirikuvalitsus. Mõelge: kristlik kirikuvalitsus koos kirikuga on Eestis ainus üheksandat sajandit järjepannu tegutsev institutsioon.
Märkame noort põlvkonda vaimulikke. Baptist Meego Remmel, metodistide superintendent Taavi Hollman ja Usuteaduse Instituudi juht Ove Sander näiteks. Kas moodsal vaimulikul on ka teistmoodi vaated Jeesus Kristuse loole? Näiteks, kui tõsiselt soovitate jõulude ajal suhtuda Kristuse neitsistsündimise fakti? Pean tunnistama, et raske on tõsiselt võtta apostel Pauluse juttu, sest võrreldes teiste apostlitega pole tema ju elavat Õnnistegijat näinud-kuulnud. Pauluse nägemusi on sama raske aduda kui füüsikute juttu, et meie eksistents on vaid ruumikõverus.
On olemas teadmine ja on olemas usk. Need lüngad maailma mõistmises, mida me veel ei tea – mitte ükski inimene ega aparaat ei ulatu teadma –, on võimalik täita usuga. Kui see on olemas. Minu küsimus on, millega täidavad mitteusklikud need lüngad.
Mu usk on nii tugev küll, et usun neitsistsündi. Usun ka, et Jumal on sedavõrd suur, et oleks oma pojal vabalt võinud lasta sündida ka mitteneitsi läbi. Piibel ütleb, et kõigeväeline Jumal võib Aabrahamile lapsi sünnitada isegi kividest.
Kirikuõpetaja õpetab seda, kuidas Piiblit kontekstis mõista. Piibliarheoloogia on väga arenev ja erutav teadus. Näiteks on oluline mõista, miks juudi ülikud ja variserid andsid Jeesuse roomlaste kätte ristilöömiseks.
Juudid olid okupeeritud, nagu ENSV, ja ootasid vabastajat. Aga nad olid ainus rahvas Rooma impeeriumis, kes võis teenida oma Jumalat. Seda privileegi ei tahtnud juudi ülikud mingi rändjutlustaja nimel kaotada, neil ei olnud tarvis “jama”, nagu kommunistidel ENSVs ei olnud tarvis mingeid rahvarahutusi. Kokkuvõttes kaotasid juudid aastal 70 ikkagi kõik.
Küsite noore põlvkonna kohta Eesti kirikutes. Tõsi, vanuse teema on kirikus kogu aeg üleval olnud. Kui olin 19, esitati minu nimel avaldus ja mind kutsuti preestrieksamile. Tegin selle ära, ent ikkagi leiti, et päris preestriks ma vanuse tõttu ei sobi, ja mind pühitseti diakoniks. Kui minu ette on seatud ülesandeid, milleks ma ühtede arvates sobin, siis on ikka keegi kõrvalt öelnud, et olen liiga noor...
Kas siis kandideerite Eesti noorimaks peapiiskopiks järgmisel aastal?
Aimasin, et meil sellest juttu tuleb, ent ma pole tahtnud olla avapaugu andja. Tõsi on, et kirikuvalitsuse otsusel korraldatakse 2014. aasta novembrikuu kirikukogul peapiiskopi valimised ja 1. juuliks peaks kandidaadid olema esitatud. Kandidaate esitavad 12 praostkonda.
Thomas-Andreas Põder kirjutas koguni, et kui nii noor kui 40aastane inimene peaks saama peapiiskopiks, siis peaks talle panema piirangu, et ta ei valitseks, kuni 65aastaseks saab. Kellest Põder rääkis?
40aastaste ring on päris lai, aga on veel üks tingimus, mille peapiiskop peab täitma: peab olema 15 aastat preestrina teeninud. Preestrina, mitte diakonina. Kui kirikuseadusse on juba number 40 sisse kirjutatud, siis ju on vanuse teema tookord ka läbi vaieldud. Küsimus on, kas keegi noortest tahab seda ametit võtta. Kui olla lähedal probleemidele, millega EELK peapiiskop peab tegelema, siis romantikat on seal vähe. Pehmelt öeldes, see ei ole amet, kus saab aasta vabaks võtta.
Mina teenin kirikut, nagu kaitseväelane. Kui mind esitatakse, siis ametivanne kohustab mind teenima. Ise ei liiguta ma kõrge ameti nimel sugugi, ja olen tänulik nendegi ametite eest, kus praegu teenin.
Kui pikalt peapiiskop võiks ametis olla? Piiskop Einar Soone on olnud ametis 20 aastat ning jätkab. Läti peapiiskop oli noorem kui 40, kui ta valiti, ja on tänaseks ametis olnud 20 aastat.
Läti peapiiskop on hea näide. Miks meie vaimulikud ei võiks tõsta ühiskondliku moraali teemasid nagu tema? Läti peapiiskop korraldas oligarhide valitsuse ajal sellise protesti, et jättis korruptantidele jõulumissa pidamata. Eesti jutlustajad – ja teil on suurepäraseid kõnemehi! – aga ei reageeri ühiskonna jaoks olulistele teemadele. Aasta tagasi hõõgus riigis usalduskriis, ent kirikutes tsiteeriti Pauluse kirja korintlastele “võim ei kanna ilmaasjata mõõka, ole kuulekas” jne. Selgus, et EELK kinnitab jutluse teemad kolmeks aastaks ette...
Mitte ainult luteri kirik, vaid ristikirik üldse on Piibli sõnumi aasta peale pühapäevade kaupa ära jaganud. Minu enda seisukoht on, et kirik olgu reeglina selle maailma probleemide ülene. Äsja advendivastuvõtul oli peapiiskop Põder minu meelest piisavalt kriitiline ja ka tunnustav jõupingutuste suhtes.
Ikkagi on jumalateenistus Eestis vähekütkestav. Need 18. sajandi saksa laulud... Mõni Ruja viis tunduks hulga innustavam. Kas jumalateenistust ei peaks kiiresti muutma, et kirik päris tühjaks ei jääks?
On tõesti ka Eestis kirikuid, kus jumalateenistusel keskendub tähelepanu ühel hetkel lauljale, kes hüüab mitu korda ja südamest “Jeesus!”. Meie keskendume Kristusele, kes on kohal armulaualeivas ja armulauaveinis. Ma küsin ka nii: kas väheste palvetajatega pühakojas on vähem Jumala Vaimu?
20 aastaga valmistati ette uus liturgiaraamat neljas köites, mis ilmus üle-eelmisel aastal. Lauluraamat on meil, jah, aastast 1991. Iseenesest lisandub ka uusi laule, ent see ei tähenda, et vanu välja visataks. Vana pole veel halb.
Te ei taotle siis sugugi reforme? Utsitan: kui arukas on moodsal ajal ristida imikuid, kel pole veel aru peas, et usku valida? Baptistid nõnda ei tee.
Ristimine ei ole inimese tegu, vaid see on Jumala tegu iga ristitava juures. Võib-olla peaksid need, kes lapsi ei risti – rida vabakirikuid –, mõtlema, kas mitte oma toiminguid muuta, sest Jeesus ütles: minge tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa, Poja ja Püha Vaimu nimesse. Vanad kirikud, kelle hulka ka 500aastast luteri kirikut loetakse, on rahva hulka arvanud nii täiskasvanud kui imikud. Meil Toomkoguduses aga näiteks on pooled leerikursusele tulijad ristimata.
Toomkirik on üldse eriline. Tundub, et teil käib seal rohkem mehi kui keskmiselt kirikutes.
Nagu Eesti Ekspress kirjutas, pargivad pühapäeviti Toompeal koguduse liikmete uhked autod. Tõepoolest, 500 meetri raadiuses on veel viis kirikut, ent meie kirik on ainus, milleni ei pääse trammi ega bussiga. Tulijad sõidavad kaugemalt, Tallinna äärelinnadest kohale autoga.
Linnarahvas märkas, et kevadel tõstsite Toomkiriku nõukogu liikmete arvu 20ni, kuigi kogudus pole Jaani või Kaarli kirikuga võrreldes just suur. Kas ilmikuid lisati nõukogusse, sest vabamüürlasi oli (ja on tänini) üle poole kiriku nõukogust?
Kas vabamüürlasi on pool või vähem, seda mina ei tea (naerab). Nad toovad tegelikult kirikusse just mehi juurde. Entusiastlikke inimesi, kes koguduses silma paistavad, edutatakse ikka nõukogusse, ja ega kedagi sealt tingimata lahkuma ei pea sundima. Nõukogus võib olla kuni 30 inimest. Toomkirik on siiski traditsiooniliselt Eesti piiskopi kirik.
Kevadel kogunes EELK õpetuskomisjon, et arutada, kas vabamüürlasel sobib kantslist kogudust õpetada. Ma ei leia avalikest allikatest õpetuskomisjoni otsust. Müstika: kahe tuhande aastane kirik tegi salajase otsuse tuhandeaastase salaühingu suhtes... Milles üldse on küsimus: kas kardetakse, et salaühingud salaja ikkagi ei tunnista Jeesuse õpetust? Lepite ehk ära?
Õpetuskomisjoni otsus oli üsna range, nimelt ei soovitatud kirikul pühitseda preestriteks salaloožide liikmeid. Raskus on selles, et väljaspool vabamüürlikku liikumist on kellelgi võimatu hinnata, kuivõrd salaõpetus on kooskõlas kiriku sõnumiga – seda saavad hinnata vabamüürlased ise. Kuid õpetuskomisjon on Piiskopliku Nõukogu nõuandev organ, ja Piiskoplik Nõukogu ise langetas pehmema otsuse.
Täna ei ole administratiivselt keelatud vabamüürlastel kuuluda vaimulike hulka. Mina isiklikult ei näinud selle enam võimaliku olevat. Vabamüürlus toetab iga mehe püüdlusi oma isikliku usu ja valguse juurde liikumisel. Nõnda aitab see kindlasti kaasa meeste sisemisele kasvamisele ja paremaks saamisele.
Valgus, mida otsitakse, võib olla kristlik Jumal, kuid ei pruugi. Mulle isiklikult ei sobinud selline mitmetähenduslikkus. Piibel õpetab, et maailma Valgus on ainult Kristus.
Olete olnud Kiriku Varahaldus OÜ juhataja. Praegu juhib neid märkimisväärseid varasid Mati Maanas, enne teid juhatas kirikuvara osakonda aga Raido Rüütel. Seega on kiriku kinnisvara pikalt olnud tublide vabamüürlaste juhatamise all. Vaeva on vist palju? On ka arendusi, näiteks Kentmanni tänavas värske Merko ehitatud hoone. Kuid mida teha pühakodadega, mis neelavad koguduste vähest raha, mida samas vaestehoolekandele ei jätku? Hollandis otsustati tuhat pühakoda lammutada või kasutada muuks otstarbeks.
Kirikute võrk Eestis ei ole ehitatud nagu Kesk-Euroopas. See, et Tallinna vanalinnas on kirikuid palju, ei tähenda, et neid oleks palju Nõmmel ja Mustamäel, rääkimata kihelkondadest.
Luterlikud kirikud on ainulaadne võrk, millega on kaetud kogu Eesti ja mille tihedust ei saa Hollandiga võrrelda. Mõnel juhul on vahe 20–30 kilomeetrit. Mida me võidaksime, kui mõne kihelkonnakiriku suleksime? Kahe kiriku vahele jääks siis 60kilomeetrine lünk. Viiksime võtme kultuuriministeeriumisse, ja mis edasi saaks? Basiilika ei sobi ju kõrtsiks või hotelliks.
Meie kodumaa on ühtlaselt kaetud 167 kogudusega, ja neid tuleb elus hoida.
Kui vaadata Elvat, siis baptisti kirikus kogu aeg toimub midagi, luteri kirikus on vaikus. Üldse, ka Toompea nelipühi kirik on pungil täis, eriti kui Janek Mäggi jutlustab. Ütlen ausalt, mul närib hinge, et kristlike rüütlite vägevad kirikud jäävad tühjaks. Eriti tühjaks just meestest. Samal ajal muslimid palvetavad Moskvas, täites terved tänavad, sest nad ei mahu palvelasse ära. Kas võiks jõulusooviks soovida, et ristikirik end kokku võtaks?
Legendaarne vaimulik Harri Haamer ütles KGB-le, kui need irvitasid, et kirikus ju puha vanad naised: “Teadaolevalt vanad naised ei saa iialgi otsa!”
Iga noor saab kunagi vanaks ja otsib juuri ning traditsioone. Luteri kirikus on need olemas. Mis teie jõulusoovi puutub, siis luterlik kirik teeb teiste kirikutega tihedat koostööd, et täita Kristuse misjonikäsku kõiki rahvaid, sh ka eestlasi, ristides ja õpetades.
Minu jõulusoov on teadvustada, et Eesti on olnud 800 aastat kristlik maa, ning et me ei häbeneks oma usku ja juuri.
Kristlus levib
Haridusministeerium on menetlenud üheksa kristliku erakooli luba.
- Tartu Kristlik Põhikool
- Püha Miikaeli Kool (Tallinn)
- Püha Miikaeli Kool (Kohila)
- Püha Johannese Kool (Tallinn)
- Kaarli Kool (Tallinn)
- Narva Õigeusu Humanitaarkool
- Tartu Katoliku Hariduskeskus
- Tartu Luterlik Peetri Kool
- Tallinna Toomkool
Allikas: haridus- ja teadusministeerium
Kommentaarium artikkel
Internetikommentaarid ja säutsud sotsiaalmeedias on paljudele igapäevane asi, ühiskonnale tervikuna aga siiski veel šokk. Mõniteist aastat tagasi ei olnud seda nähtust veel: massid ei saanud kuidagi suhelda massidega ilma vahendajata. Netikommentaarid lõid selle võimaluse.
Kuid kommentaarides ja sotsiaalmeedias satub inimene kaosesse nimega „tänav”. Tänav mõjub segadusse ajavalt, sest seal on kõike: sinu sõpru, pätte, sinu vaenlasi, usuhulle, võimuhulle. Internetis, nagu tänavalgi, peab tihti rääkimise asemel karjuma, sest kogu ümbruskond on lärmakas, melu ei juhi otseselt keegi, tuleb loota väljakujunenud reeglite peale. Internetis, nagu tänaval, ei ole võimalik igale sülitajale politseid tellida või vältida lõbusaid momente, kui mõni daam on seelikuääre kogemata sukkpükstesse toppinud või keegi endale Adolfi vuntsid teinud.
Olen enda jaoks leidnud sellise kujundi. Linnakodanik teab, mida turult otsib. Ta suundub teda huvitava teabe (ütleme, et tuttava hapukapsamüüja) juurde. Teel näeb kodanik kirevaid ahvatlusi; keegi kerjab ja sõimab, kui talle raha ei annetata. Inimene võib kuulata muusikat; kiirendada sammu, kui keegi stripiklubisse kutsub. Linnakodanik ei kaota ennast, kuni ta ei jää turule sihitult töllerdama. Ent suur oht on sattuda ebasobivasse, isegi alandavasse keskkonda.
Sellele uuele "tänavale" ehk internetikommentaaridesse, säutsudesse, Facebooki jäävad inimesed kondama nii kauaks, kuni arvutite ülemaailmne võrk püsti püsib. Läbi lusti, läbi ehmatuste ja shoki kohanevad miljardid inimesed interneti selle osaga, mille nimi on rahva poolt ilma toimetajateta loodud sisu.
Kohaneb ka ühiskonna täidesaatev ning kohtuvõim.
"Lasen õhku, tapan maha!"
Segadusse ajab see, et netikommentaarium näeb kirjapildis välja nagu toimetatud ajakirjanduslik sisu. Ent ta ei ole seda. Twitteris või Delfi kommentaarides välja paisatud tähed näevad välja nagu tõsine, ametlik ütlus (statement), ent võib olla hoopis midagi vile, karje või haugatuse sarnast.
Seda vahet õpib ka Londoni kohus. Alles Lord Chief Justice suutis hiljuti peatada Palu Chambersi süüdimõistmise, kes jäi ühel lennuväljal lumevangi ning saatis oma tüdrukule ning laiemale sõpraderingile säutsu "Lasen õhku selle kuradima lennujaama".
Tegelikult ei teinud Paul tõsist ähvardust, vaid ärajäänud lend, mille eest teda keegi ei hoiatanud, vallandas temas psühho-füüsilise reaktsiooni. Nõnda näiteks näitame meid poriga pritsinud autojuhile rusikat, kuigi suur vaevalt et kõik sel hetkel kakelda tahavad. Paul Chambers mõisteti mitmes kohtuastmes süüdi, kuni ülemkohtunik suutis vahet teha reaalse ähvarduse ning uuel interneti-tänaval leviva emotsioonipuhangu vahel.
Kodumaine näide: Põhja prefektuur otsustas kohtu ette mitte saata isikut, kes märtsikuus Delfisse kirjutas "eSStonskije prostitutki! Streljati etih suk nado!!!". Delfi ise andis kommentaari menetleda, võideldes arvamusplatsi puhtuse eest. Veel mõne aasta eest, arvan, oleks kirjutaja pidanud kohtu ees aru andma, keda ta maha tahaks lasta. Ent, on see shokeeriv või mitte, ühiskond hakkab harjuma sellega, et suhtlusvõrgud ja kommentaarid ongi "tänav", ja mitte kontor või salong.
Milleks seda tarvis on?
Jah, miks laovad usinad näpud näiteks Delfisse 300 000 kommentaari kuus, lisaks säutsuvad mujal sotsiaalmeedias? Mitte kõik ei kommenteeri - kuni 10% lugejatest kirjutab ning alla 50% lugejatest loeb kommentaare.
Miks meedia ise kommentaare vajab?
Esiteks, uudisele konteksti loomine – uudislood kogu meedias lühenevad. Üks korralikult toimetatud uudisjupp ajalehes või TV-s ei suuda kunagi kajastada kogu sündmuse tähendust, juhtumis leiduvat seost, nalja, vastuolulisust, ajalugu. Ajakirjanik pole enam kuningas.
Teine põhjus on uudise täpsustamine – lugejad korrigeerivad uudist ja vaba kommentaarium võimaldab uudisel ajas areneda. Eriti praktiliseks on kommentaarium osutunud kadunud noorukite otsingul, kommentaatorid lisavad fakte kohapeal märgatud sõidukite jms kohta. Näiteks Viljandi kuulsa politseinike peksmise uudise juurde kirjutasid inimesed, et Viljandis saab huligaanide vastu abi kaitseliidu valvetelefonilt. Oluline utilitaarne info.
Miks ei jäta lugeja säutsumist?
Kõige algelise vajadus on psühhofüüsiline väljendus: vau! vaat kus raisk! Imeline! jne. Elu24 ja Õhtuleht avaldavad näiteks tihti „nädala tüdruku” või muud sellist rubriiki. Kohe, kui pilt üles riputatakse, liigub hulk lakitud ja lakkimata küüsi klaviatuuridele ning hakkab tippima – mida? Konkurendid-suguõed leiavad, et nädala tüdruku lõug on liiga lai ja keha pole proportsioonis, meesisendid aga hooplevad, mida nad kena vastassugupoole esindajaga varsti peale hakkavad või on juba hakanud. Provotseeritud kommunikatsioon tõenäoliselt jääb inimkonnaga kaasas käima. Kui rikas peaks riik olema, et siin kohut mõistma hakata? Hõise või röhatus ei ole tõsine statement.
Lihtne vajadus on ka kambavaimu tekitamine ja rõhutamine. „Mina” hakkab end määratlema süsteemis ümberringi olevate väärtusstruktuuridega. Me kinnitame oma grupi hinnanguid ning arvustame teiste omi. Tihti on teisteks valitud „tiblad”, valitsejad, kelle tooni siis tehakse veidraks ja pilatakse. Inimesed kasutavad tähtsa eurojutu pilamiseks näiteks setu keelt ja küsivad ametniku pika mulina peale „möh?”.
Mida pikemaks vaidlused suhtlusvõrgus venivad, seda täpsemalt sunnitakse inimene oma seisukohta määratlema. Kommentaarium aitab iseennast peegeldada.
Lõpuks keerutavad tuhanded suhtlejad Facebookis, Delfis, Postimehes ja Twitteris üles omaenda kujutletava maailma, kus möllavad klišeed, „kesikud”, „rikkurid”, eurobürokraadid ja neile vastanduv „talupojatarkus”. Kogu see hoiakute ja liialduste kogu hõljub tegelikkuse kohal omaette sõnateona. Eelarvamused ja alateadvuslikud kujud saavad tänu tehnikale igal hetkel sõnaks!
Kommentaariumi ühiskondlikke funktsioone
Kommentaariumi funktsioon on esiteks loomulikult informeerimine. Nagu lihtsate inimeste kirjutatud „Eesti elulood” mitmes köites said raamatulettidel hitiks, nii annavad värsket ja vahendamata kogemust iga rahvuse rahvalikud kommentaariumid. Milline traditsiooniline meedia leiaks mahtu näiteks Eestist ära läinud arstide Soome või Norra kogemuste kirjeldamiseks, nagu tegid arstide streigi ajal anonüümsed doktorid kommentaariumis? Võimatu on laiade hulkade elus osaleda rohkem kui internetiavalikkuses. Informatsiooni hulka kuuluvad pikad Perefoorumi nõuande kommentaariküljed, auto24 konkreetsete kogemuste laviin elektriautode kasutamisest külmas Eestis jne.
Informatsioonifunktsioon, nagu meediateoorias ikka, jaguneb omakorda operatiivse informatsiooni, utilitaarse, korrastatud analüütilise jne vahel.
Kommentaariumi otsest uudisfunktsiooni esindab Delfi „top kommentaarid”, kus publiku saadetud tekstid tõusevad uudise staatusesse. Kogu „Rahva hääle” rubriik on näide tarbija enda loodud meediast, mis on võimalikuks saanud ainult sel sajandil.
Demokraatia elluviimine, ühiskondliku tagasiside ülevalhoidmise funktsioon – just selle funktsiooni elulisuse nimel olen nõus kommentaaride anonüümsusele ja „nüümsusele” tegema mööndusi. Kohe, kui justiitsministeerium oma kodulehelt kaotas anonüümse kommentaari võimaluse, kadus sealt erialane ja huvitav kommentaar üldse. Miks? Tõenäoliselt ei tunne väikeses, parteistatud riigiametis end keegi turvaliselt, kui kritiseerib tööandjat oma nime all.
Sellesama avaliku arvamuse funktsiooni tõttu kutsun kõiki reguleerimishuvilisi tegema rahvalikule keelekasutusele allahindlust. Meenutan enda kogemust aastast 1989, Eesti Ekspressi asutamise ajast. Just mitteformaalidel, „karvastel”, tahumatutel võib olla õigus. Pole võimalik ette kirjutada keelenorme, millega näiteks noor põlvkond peaks väljendama oma arvamust, et valitsemise iganenud vormid vahetataks välja.
Ei saa jätta tähelepanuta, et valitsuse jutt „kodukulude vähendamisest” võib soliidsusest hoolimata olla vale. Tuleb välja, et netisõim on justkui rahva omakaitse. Näiteks kui Jürgen Ligi debatis Kuku raadios väitis, et Kreeka riigieelarve saab tasakaalu aastatel 2013–2014, võib kodanik roppusi karjatada, sest „analüüsi” toel kannab valitsus üle Eesti kodanike maksuraha!
Veel üks funktsioon on ajakirjanduse professionaalse piiratuse lõhkumine. TV ja lehed otsivad uudiseid tihti ikka Toompealt või erakondadest, rahva igapäevane elu kulgeb teisi radu mööda. Tartu ülikooli uurimus näitas, et lehefotodest 80% kajastavad mehi. Elu pole selline!
Sotsiaalmeedia tasakaalustab
Võim kasutab kommentaariumi ka avalikkuse võltsimiseks. Seda teeb täitevvõim, seda teevad anonüümselt erakondade staabid – Priit Kutser, Jelena Kalbina ja teised. Seda teevad palgalised PR-firmad ning staare ja sõpru upitavad üksikisikud. Kõik need on seespool Eesti piire.
Kuid avalikkuse võltsimist Eesti Vabariigi üheplaanilise halvustamise näol tehakse, eriti vene kommentaariumis (ja paralleelselt täpselt samal viisil ka Lätis ning Leedus) ka väga professionaalse kiirusega muutuvatelt IP-aadressidelt välismaal. Ikka on nii eestlased kui lätlased ühed õnnetud fašistidest kartulisööjad, kelle oma riik on ajutine naljanumber. Mõistagi, et taolise nähtuse monitoorimisega tegelevad peale Delfi ka maksumaksja palgal olevad kompetentsed organid.
Avaliku arvamuse võltsija tüübiks sobib Priit Kutser, kes ei eitanud Keskerakonna kasuks 1600 kommentaari kirjutamist. Varem nimetati sellist tegevust mikserdamiseks, kuna Sven Mikseri riigikogu arvutist postitati portaali Mega ühele küsitlusele 500 vastust „Savisaarel on õigus!”.
Ühiskonna sotsiaalpsühholoogia mõttes kannab kommentaarium ka pinge mahalaadimise, neoliitilise protesti, uuenduste vastustamise funktsiooni endiste võimulolijate, uue ajaga kohanematute jaoks.
Kuid kommentaarides ja sotsiaalmeedias satub inimene kaosesse nimega „tänav”. Tänav mõjub segadusse ajavalt, sest seal on kõike: sinu sõpru, pätte, sinu vaenlasi, usuhulle, võimuhulle. Internetis, nagu tänavalgi, peab tihti rääkimise asemel karjuma, sest kogu ümbruskond on lärmakas, melu ei juhi otseselt keegi, tuleb loota väljakujunenud reeglite peale. Internetis, nagu tänaval, ei ole võimalik igale sülitajale politseid tellida või vältida lõbusaid momente, kui mõni daam on seelikuääre kogemata sukkpükstesse toppinud või keegi endale Adolfi vuntsid teinud.
Olen enda jaoks leidnud sellise kujundi. Linnakodanik teab, mida turult otsib. Ta suundub teda huvitava teabe (ütleme, et tuttava hapukapsamüüja) juurde. Teel näeb kodanik kirevaid ahvatlusi; keegi kerjab ja sõimab, kui talle raha ei annetata. Inimene võib kuulata muusikat; kiirendada sammu, kui keegi stripiklubisse kutsub. Linnakodanik ei kaota ennast, kuni ta ei jää turule sihitult töllerdama. Ent suur oht on sattuda ebasobivasse, isegi alandavasse keskkonda.
Sellele uuele "tänavale" ehk internetikommentaaridesse, säutsudesse, Facebooki jäävad inimesed kondama nii kauaks, kuni arvutite ülemaailmne võrk püsti püsib. Läbi lusti, läbi ehmatuste ja shoki kohanevad miljardid inimesed interneti selle osaga, mille nimi on rahva poolt ilma toimetajateta loodud sisu.
Kohaneb ka ühiskonna täidesaatev ning kohtuvõim.
"Lasen õhku, tapan maha!"
Segadusse ajab see, et netikommentaarium näeb kirjapildis välja nagu toimetatud ajakirjanduslik sisu. Ent ta ei ole seda. Twitteris või Delfi kommentaarides välja paisatud tähed näevad välja nagu tõsine, ametlik ütlus (statement), ent võib olla hoopis midagi vile, karje või haugatuse sarnast.
Seda vahet õpib ka Londoni kohus. Alles Lord Chief Justice suutis hiljuti peatada Palu Chambersi süüdimõistmise, kes jäi ühel lennuväljal lumevangi ning saatis oma tüdrukule ning laiemale sõpraderingile säutsu "Lasen õhku selle kuradima lennujaama".
Tegelikult ei teinud Paul tõsist ähvardust, vaid ärajäänud lend, mille eest teda keegi ei hoiatanud, vallandas temas psühho-füüsilise reaktsiooni. Nõnda näiteks näitame meid poriga pritsinud autojuhile rusikat, kuigi suur vaevalt et kõik sel hetkel kakelda tahavad. Paul Chambers mõisteti mitmes kohtuastmes süüdi, kuni ülemkohtunik suutis vahet teha reaalse ähvarduse ning uuel interneti-tänaval leviva emotsioonipuhangu vahel.
Kodumaine näide: Põhja prefektuur otsustas kohtu ette mitte saata isikut, kes märtsikuus Delfisse kirjutas "eSStonskije prostitutki! Streljati etih suk nado!!!". Delfi ise andis kommentaari menetleda, võideldes arvamusplatsi puhtuse eest. Veel mõne aasta eest, arvan, oleks kirjutaja pidanud kohtu ees aru andma, keda ta maha tahaks lasta. Ent, on see shokeeriv või mitte, ühiskond hakkab harjuma sellega, et suhtlusvõrgud ja kommentaarid ongi "tänav", ja mitte kontor või salong.
Milleks seda tarvis on?
Jah, miks laovad usinad näpud näiteks Delfisse 300 000 kommentaari kuus, lisaks säutsuvad mujal sotsiaalmeedias? Mitte kõik ei kommenteeri - kuni 10% lugejatest kirjutab ning alla 50% lugejatest loeb kommentaare.
Miks meedia ise kommentaare vajab?
Esiteks, uudisele konteksti loomine – uudislood kogu meedias lühenevad. Üks korralikult toimetatud uudisjupp ajalehes või TV-s ei suuda kunagi kajastada kogu sündmuse tähendust, juhtumis leiduvat seost, nalja, vastuolulisust, ajalugu. Ajakirjanik pole enam kuningas.
Teine põhjus on uudise täpsustamine – lugejad korrigeerivad uudist ja vaba kommentaarium võimaldab uudisel ajas areneda. Eriti praktiliseks on kommentaarium osutunud kadunud noorukite otsingul, kommentaatorid lisavad fakte kohapeal märgatud sõidukite jms kohta. Näiteks Viljandi kuulsa politseinike peksmise uudise juurde kirjutasid inimesed, et Viljandis saab huligaanide vastu abi kaitseliidu valvetelefonilt. Oluline utilitaarne info.
Miks ei jäta lugeja säutsumist?
Kõige algelise vajadus on psühhofüüsiline väljendus: vau! vaat kus raisk! Imeline! jne. Elu24 ja Õhtuleht avaldavad näiteks tihti „nädala tüdruku” või muud sellist rubriiki. Kohe, kui pilt üles riputatakse, liigub hulk lakitud ja lakkimata küüsi klaviatuuridele ning hakkab tippima – mida? Konkurendid-suguõed leiavad, et nädala tüdruku lõug on liiga lai ja keha pole proportsioonis, meesisendid aga hooplevad, mida nad kena vastassugupoole esindajaga varsti peale hakkavad või on juba hakanud. Provotseeritud kommunikatsioon tõenäoliselt jääb inimkonnaga kaasas käima. Kui rikas peaks riik olema, et siin kohut mõistma hakata? Hõise või röhatus ei ole tõsine statement.
Lihtne vajadus on ka kambavaimu tekitamine ja rõhutamine. „Mina” hakkab end määratlema süsteemis ümberringi olevate väärtusstruktuuridega. Me kinnitame oma grupi hinnanguid ning arvustame teiste omi. Tihti on teisteks valitud „tiblad”, valitsejad, kelle tooni siis tehakse veidraks ja pilatakse. Inimesed kasutavad tähtsa eurojutu pilamiseks näiteks setu keelt ja küsivad ametniku pika mulina peale „möh?”.
Mida pikemaks vaidlused suhtlusvõrgus venivad, seda täpsemalt sunnitakse inimene oma seisukohta määratlema. Kommentaarium aitab iseennast peegeldada.
Lõpuks keerutavad tuhanded suhtlejad Facebookis, Delfis, Postimehes ja Twitteris üles omaenda kujutletava maailma, kus möllavad klišeed, „kesikud”, „rikkurid”, eurobürokraadid ja neile vastanduv „talupojatarkus”. Kogu see hoiakute ja liialduste kogu hõljub tegelikkuse kohal omaette sõnateona. Eelarvamused ja alateadvuslikud kujud saavad tänu tehnikale igal hetkel sõnaks!
Kommentaariumi ühiskondlikke funktsioone
Kommentaariumi funktsioon on esiteks loomulikult informeerimine. Nagu lihtsate inimeste kirjutatud „Eesti elulood” mitmes köites said raamatulettidel hitiks, nii annavad värsket ja vahendamata kogemust iga rahvuse rahvalikud kommentaariumid. Milline traditsiooniline meedia leiaks mahtu näiteks Eestist ära läinud arstide Soome või Norra kogemuste kirjeldamiseks, nagu tegid arstide streigi ajal anonüümsed doktorid kommentaariumis? Võimatu on laiade hulkade elus osaleda rohkem kui internetiavalikkuses. Informatsiooni hulka kuuluvad pikad Perefoorumi nõuande kommentaariküljed, auto24 konkreetsete kogemuste laviin elektriautode kasutamisest külmas Eestis jne.
Informatsioonifunktsioon, nagu meediateoorias ikka, jaguneb omakorda operatiivse informatsiooni, utilitaarse, korrastatud analüütilise jne vahel.
Kommentaariumi otsest uudisfunktsiooni esindab Delfi „top kommentaarid”, kus publiku saadetud tekstid tõusevad uudise staatusesse. Kogu „Rahva hääle” rubriik on näide tarbija enda loodud meediast, mis on võimalikuks saanud ainult sel sajandil.
Demokraatia elluviimine, ühiskondliku tagasiside ülevalhoidmise funktsioon – just selle funktsiooni elulisuse nimel olen nõus kommentaaride anonüümsusele ja „nüümsusele” tegema mööndusi. Kohe, kui justiitsministeerium oma kodulehelt kaotas anonüümse kommentaari võimaluse, kadus sealt erialane ja huvitav kommentaar üldse. Miks? Tõenäoliselt ei tunne väikeses, parteistatud riigiametis end keegi turvaliselt, kui kritiseerib tööandjat oma nime all.
Sellesama avaliku arvamuse funktsiooni tõttu kutsun kõiki reguleerimishuvilisi tegema rahvalikule keelekasutusele allahindlust. Meenutan enda kogemust aastast 1989, Eesti Ekspressi asutamise ajast. Just mitteformaalidel, „karvastel”, tahumatutel võib olla õigus. Pole võimalik ette kirjutada keelenorme, millega näiteks noor põlvkond peaks väljendama oma arvamust, et valitsemise iganenud vormid vahetataks välja.
Ei saa jätta tähelepanuta, et valitsuse jutt „kodukulude vähendamisest” võib soliidsusest hoolimata olla vale. Tuleb välja, et netisõim on justkui rahva omakaitse. Näiteks kui Jürgen Ligi debatis Kuku raadios väitis, et Kreeka riigieelarve saab tasakaalu aastatel 2013–2014, võib kodanik roppusi karjatada, sest „analüüsi” toel kannab valitsus üle Eesti kodanike maksuraha!
Veel üks funktsioon on ajakirjanduse professionaalse piiratuse lõhkumine. TV ja lehed otsivad uudiseid tihti ikka Toompealt või erakondadest, rahva igapäevane elu kulgeb teisi radu mööda. Tartu ülikooli uurimus näitas, et lehefotodest 80% kajastavad mehi. Elu pole selline!
Sotsiaalmeedia tasakaalustab
Võim kasutab kommentaariumi ka avalikkuse võltsimiseks. Seda teeb täitevvõim, seda teevad anonüümselt erakondade staabid – Priit Kutser, Jelena Kalbina ja teised. Seda teevad palgalised PR-firmad ning staare ja sõpru upitavad üksikisikud. Kõik need on seespool Eesti piire.
Kuid avalikkuse võltsimist Eesti Vabariigi üheplaanilise halvustamise näol tehakse, eriti vene kommentaariumis (ja paralleelselt täpselt samal viisil ka Lätis ning Leedus) ka väga professionaalse kiirusega muutuvatelt IP-aadressidelt välismaal. Ikka on nii eestlased kui lätlased ühed õnnetud fašistidest kartulisööjad, kelle oma riik on ajutine naljanumber. Mõistagi, et taolise nähtuse monitoorimisega tegelevad peale Delfi ka maksumaksja palgal olevad kompetentsed organid.
Avaliku arvamuse võltsija tüübiks sobib Priit Kutser, kes ei eitanud Keskerakonna kasuks 1600 kommentaari kirjutamist. Varem nimetati sellist tegevust mikserdamiseks, kuna Sven Mikseri riigikogu arvutist postitati portaali Mega ühele küsitlusele 500 vastust „Savisaarel on õigus!”.
Ühiskonna sotsiaalpsühholoogia mõttes kannab kommentaarium ka pinge mahalaadimise, neoliitilise protesti, uuenduste vastustamise funktsiooni endiste võimulolijate, uue ajaga kohanematute jaoks.
intervjuu Valdis Dombrovskis
Läti ekspeaminister Valdis Dombrovskis tundub mõtlevat kiiremini kui räägib. Ta on tüüp, kes sekkub väitlusse, kui rusikatega vehkimine on lõppenud, ja osutab, kus on kompromiss.
Lätis on sama külm kui Eestis, ent lund pole. Tont teab, kuidas see taimedele mõjub. Lätist võiks üldse rääkida haletsusega, sest 2,7 miljonist elanikust on järel napilt üle kahe miljoni. Suur osa elanikke tegeleb kavaldamisega: rahvas petab oma riiki maksudega. Suurärimehed aga varjavad oma osalusi Riia kaubasadamas, ajalehtedes ja Air Balticu kohtuprotsessides. Valitsus esitab statistilisi arve ilusast majanduskasvust, kuigi Läti tammub kindlalt Euroopa nelja vaesema riigi hulgas, nagu kurdab Läti Kaubanduskoja president. NATO ühises kaitses lubab Läti oma lubadusi täitma hakata alles aastal 2020.
Riia linnapeaks on tõusnud populistlik venelane Ušakovs, ja kes teab, kas pealinna juhtimine kunagi veel lätlaste kätte satub. Nirud lood on sealpool sood.
Ent ma ei lähe lätlastele külla nende hädasid nina alla hõõruma. Otsustan 42-aastasele Valdis Dombrovskisele korraldada hoopis mängu „Uhke Läti üle!”. Pärast paari sissejuhatavat küsimust endine peaminister nõustubki.
27. novembril läksite president Bērziņši juurde lahkumisavaldusega ja väljusite tema kabinetist niiskete silmadega. Minu läti sõbrad ei saanud aru: millest see emotsioon?
Maxima tragöödia oma 54 hukkunuga tegi tagasiastumise hetke emotsionaalseks. Võimust loobumine aga on asi, mis minuga tõenäoliselt juhtub üks kord elus. Arvan ka, et tagasiastumisega vähenesid minu šansid liikuda edasi kõrgele kohale Euroopa Komisjonis. Nagu kuulnud olete, räägitakse mõnes ringkonnas minust isegi kui Euroopa Komisjoni presidendi kandidaadist Barroso järel. Ma ei võta seda tõsiselt.
(Olen küll kuulnud. Sel nädalal esitas Euroopa Parlamendi suurim fraktsioon, Rahvapartei, oma nelja kandidaadi hulgas presidendi kohale Valdis Dombrovskise ja Soome peaminister Jyrki Kataineni. Tublid naabrid!)
Härra Dombrovskis, mul on ettepanek väikseks mänguks. Olen Lätis äriasjus käinud 20 aastat ja tahaksin teiega kordamööda nimetada asju, mille üle Läti võib uhke olla.
Mul on hiiglaslik hulk selliseid näiteid. Ja kui kaua me neid niiviisi nimetame?
Nimetaks tosina, kui sobib. Alustan: lätlastele on loodus kinkinud poorse liivakivi Inčukalnsis, mis on hiiglaslik looduslik gaasimahuti. Võite suvel gaasi koguda ja ei pea külmal ajal närvitsema, kas jätkub või ei. Kõik Euroopa gaasihoidlad kokku on sama suured kui teie Inčukalns.
Ma olen üldse uhke Läti looduse peale. Oleme Šveitsi järel maailma rohelisim riik. Läti toodab Euroopas ühe inimese kohta kõige vähem CO2 heitmeid.
Olen uhke lätlaste rahvusliku internetisuhtlusvõrgu Draugiem üle, sest olete Euroopas vist ainsad vaprad, kes pole oma suhtlust koos sellega käiva reklaamirahaga loovutanud Facebookile. Meie rate.ee tüürib põhja, leedukate one.lt, Poola Nasza Klasa ja kõik Hollandi, Taani, Rootsi, Soome sõpruskonnad on Facebooki kolinud.
Tõsi või? Ma olen uhke meie laulupeotraditsiooni üle. See liidab nagu ei miski muu.
Laul „Päike, äike, Daugava” on väga võitluslik. Lätlastel on ka oma rahvuslik toidukett Lido, mis on Tallinnagi jõudnud.
Riia on Baltimaade ainus suurlinn.
Mu tuttavad räägivad, et elu polegi vene linnavalitsuse all hull. Nurgapoodides käib jälle elu, mitte nagu varem, kui linn n-ö peedistas kaubanduslubadega ja võttis altkäemaksu. Ehitatud on jalgrattateid, linlastele langetati ühistranspordi hinda. Linnapea pakkus ka naljaka „suurepärase Riia kraanivee” pudelisse paneku ja müügi projekti.
See kõik on üks populaarsuse suurendamise mäng. Riia ekspordib jälle tugevalt ja linna tulud suurenevad, on, mida kulutada. Nende eelarve kipub minema samasse kohta, kuhu Läti riigieelarve peaminister Kalvītise ajal. Ütleksin, et läheb kiireminigi.
Nurgakaupluste ja muude kaubanduspindade reegleid lihtsustas majanduskriisi ajal valitsus, mitte linn. Linn sai ainult väheke kaasa rääkida.
Riia plaan on priisata, mitte kusagilt kokku hoida, ja siis tulla käraga riigilt raha küsima. Selline asi lõpeb pisaratega.
Mul ei ole Nils Ušakovsi Koosmeele Keskusesse usku. Kui parlamendis oli vanadel oligarhidel oma taskuparteidele toetust vaja, oli Koosmeele Keskus, Putini Ühtse Venemaa sõsarpartei, kohe käepärast. Rahvas tuli tänavatele, president Zatlers saatis parlamendi 2011. aastal laiali , sest raha surve poliitikas oli juba sedavõrd suur, et parlament takistas uurimisorganitel endise majandusministri Ainārs Šlesersi kontorit läbi otsida ja keeldus ülemkohtusse nimetamast kohtunikku, kes Ventspilsi linnapea Aivars Lembergsi koduaresti pani. Rahvas hääletas kaks oligarhide kolmest parteist seimist välja. Nüüd on korruptsioon kolinud Riia linnavalitsusse.
Politsei on mõned ahnemad tegelased kätte saanud, mõned ootavad veel tabamist.
Ei tea, kas Riias nii külma kõhuga ametnikke on, kui meil Tallinnas? Meie omad teadsid juba, et politsei kuulab neid pealt, ja seetõttu rääkisid oma kabinetis sularaha asemel „raamatutest”, öeldes, et „seda raamatut olen ehitusfirmalt juba ammu oodanud”. Aga politsei paigaldas peale mikrofonide ka kaamerad. Pilt ja heli ei läinud kokku. Kohtus näidati filmi, kus saamamees loeb kabinetis sularaha ja kiidab, et oli „huvitav raamat”.
Ja seda lindistati kaameraga? (Naerab lõbusalt.)
Mina oleksin uhke Läti kaubatransiidi üle. Kuidagi on Riia sadamad Tallinnalt ära tõmmanud Vene vedelkütuse, konteinerid, meie söesadam seisab tühjalt. Kardetakse, et Riia tõmbab meilt ka väetise ära. Teie kaubasadama omanikud, kes kuuldavasti olevat mõned Läti endised ministrid, on Vene väetisehiiglastega hea diili teinud. Kui Venemaa tundmine on võistlus, siis teie jooksete ees. Oli aeg, mil ees jooksis Tallinna sadam.
Meil on uhke ooper ning muusika- ja kunstihariduse süsteem. Valmis sai Valguse Palee – keskraamatukogu. See näitab end tänavu, kui Riia saab Euroopa kultuuripealinnaks.
Küllap siis saab Air Baltic käivet. Kui palju Eestis ka ei ennustatud, et Air Baltic lõpetab pankrotiga! Tegelikult istume hoopis meie, targad ja kokkuhoidlikud, nüüd oma mõne lennuki otsas, ja teil on suurfirma. Puhastasite Air Balticu ära ka juhataja Flickist ja igasugu „puukidest”, kes siiani varifirmade taha varjudes Läti riigi vastu kohut käivad. Dotatsioon tõmbab puuke ligi.
Eelmisel aastal oli Air Baltic plussis, kui laene mitte arvestada. Okei, las ma mõtlen – Läti tööstusest tõstan esile meie metsatööstust. Mullu saime puitu sissevedavaks maaks, sest meil on töötlemisvõimsust rohkem, kui metsa raiuda tahame. Peale majanduskriisi sai tootmise hinnastruktuur paika. Pool Lätist on siiski ju mets, ja seda kasvab juurde.
Katari telejaam Al Jazeera tegi uudise, et Läti lõikab oma metsad maha ja müüb Saksamaale.
Ma ei tea, miks nad sellist juttu levitavad. Metsad on meil sertifitseeritud, osa neist raiume, teised kasvavad peale...
Ma üritan nüüd nalja teha, palun mitte solvuda. Tahaks uhke olla Läti riigiametnike patriotismi üle. Läti ametiasutustes pole avastatud ühtegi Vene agenti, samal ajal kui Eestis on kinni kukkunud kolm riigireeturit, kaitseministeeriumis ja kaitsepolitseis.
Võib-olla siis tõesti on lätlased patrioodid. Tegelikult toimusid 2000-ndate alguses meie Põhiseaduse Kaitse Büroos SAB tõsised kaadrimuudatused ning neil oli ka põhjus. Sellest saadik juhtis SAB-i endine Briti ohvitser Jānis Kažociņš ja tegi tõesti head tööd.
Kažociņš peksti üleeile (eelmise nädala kolmapäeval – toim) Riia tänaval läbi. Kurb kuulda, kui niisugust hulka infot valdav inimene kaitseta jääb.
Esimese mulje kohaselt jääb mulje, et see pole juhuslik huligaansus. Röövimise eesmärki ei tundunud seal olevat.
Kas venelastele, kasahhidele ja hiinlastele investeeringute vastu elamislubade jagamisest on Lätile kasu tõusnud? Eesti poliitikud lõpetasid selle ära. Selgus, et algul lasksime sisse kõiki, ilma kontrollita, hiljem aga hirmuga keerasime kraani üldse kinni. Läti ja Tšehhi saavad rikkad immigrandid nüüd endale. Läti ajakirjanikult kuulsin, et Cēsisesse on investeerinud ja elamisloa saanud 56 hiinlast, kes õpivad usinalt läti keelt.
Kokku oleme andnud peaaegu 8000 elamisluba investeeringute vastu, mida on olnud 700 miljonit eurot. Sellest 556 miljonit on läinud kinnisvarasse. Mõnikord ütleme taotlejale ka ära, ent suuri julgeolekuprobleeme pole leidnud. Kuulsaim äraütlemine oli Moskva endisele meerile Juri Lužkovile.
Elamislubade andmine oli parlamendi idee. Saame juurde inimesi, saame majanduslikku impulssi. Tundub, et see oli hea mõte.
Teil on nüüd suur jõukuse vahe Riia magalarajoonide vahel, kus korterite hinnad on isegi madalamad kui Tartus samasuguses rajoonis, ja Riia nn vaikse keskuse ning Jūrmala vahel, kus venemaalased on hinnad lakke löönud. Nägin kesklinnas poolteiseliitrisel veepudelil isegi hinnasilti 4,50 eurot.
Ebavõrdsuse tõus on üks etteheide tõesti, miks osa poliitikuid ei taha elamislubade „müümisest” midagi kuulda. Aga Läti vajab sisserändajaid. Et ärid saaksid korralikke töötajaid palgata, kehtestasime sotsiaalmaksu lae. Vastne valitsus ei jõua rohkem ära teha, aga oktoobris valitav uus valitsus peab jälle midagi välja mõtlema.
Ega elamislubadega venelasi vist ei rõõmusta teie Isamaaliidu (Tēvzemei un Brīvībai) ettepanek kõik riigi lasteaiad lätikeelseteks teha? Läti viis gümnaasiumid riigikeelele enne Eestit, kuid kas lasteaedade lätistamiseks on jõudu? Riias, Daugavpilsis, Ventspilsis ja Liepājas elab ju venelasi rohkem.
Selles vaidluses tekivad äärmused. Mõned tahavad, et igal pool oleks ainult läti keel, teised ei pea riigikeelt millekski. Kuna vaidlus läheb emotsionaalseks, tuleb asi jätta ekspertidele ja usaldada nende arvamust. Rahvusvähemuste noored peavad Lätis kooli lõpetades valdama läti keelt, riigi asi on see tagada. Kui vanalt oleks parem alustada, peame küsima ekspertidelt.
Kas see oli pettumus, et pidite ikkagi valitsemise üle andma teistesse kätesse, ja varsti ostavad oligarhid endale taas tee riigivalitsemise juurde?
Lätis on mõned rahamehed, kes enda äri kaitseks ja konkurentsi vältimiseks ostsid endale pääsu poliitikasse. 2002. aastal asutasime erakonna Uus Aeg, et vähendada poliitikas raha rolli. Ega konkreetsed inimesed ju kusagile ei kao, ent süsteemi oleme suutnud ära lõhkuda. Presidendivõimu, kohtu- ja täitevvõimu müüdavust nii, nagu see toimus aastal 2002, enam ei ole. Ainult Riia linnas mängitakse veel korruptiivsete reeglitega. Kui härradel Andris Šķēlel, Aivars Lembergsil ja Ainārs Šlesersil jäi omal ajal meie Uue Aja võimult tõrjumiseks hääli väheks, laenas neid Koosmeele Keskus.
Maxima katastroofi ajaks hakkas minu valitsus juba lagunema. Isamaaline tiib mässiti mingitesse mängudesse. Meil avastati pankrotihaldurite ja kohtunike kokkumäng. Nad aitasid võlgu olevaid firmasid „kustutada” kiiresti kusagil maakohtutes ja jagasid firma varad omavahel ära. Võlausaldajatele, tarnijatele, maksuametile ei jäänud ühtegi latti. Kui Isamaaliidu justiitsminister seda korralagedust lõpetada tahtis, tahtis Isamaaliit ministri millegipärast tagasi kutsuda. Jõudsime seaduseparanduse siiski parlamenti saata.
Meie valitsusliit Ühtsus aga juhib praegu Läti valitsust. Kolm esimest peaministri kandidaati lükkas president tagasi, siis aga leidsime sobiva. Veensime Laimdota Straujumat hakkama Läti esimeseks naispeaministriks. Kaks aastat tagasi veensime teda põllumajandusministriks hakkama. Maa on heades kätes.
Kuuldavasti elate ülimalt tagasihoidlikus korteris Riia Teika rajoonis? (umbes samasugune rajoon kui Mustamäe – toim) Kas jagate nende seisukohta, kes ütlevad: parimad asjad elus on tasuta?
Elan kolmetoalises korteris nõukogudeaegses majas ning, jah, raha ei saa kuidagi olla eesmärk omaette.
Millist muusikat te parema meelega kuulate, kas AC/DC-d või Rammsteini?
Arvan, et te teate vastust. Rammstein on minu teema.
Läti rängal kriisiajal sobis teile peaministrina täpselt teie kaastundlik-asjalik, ütleksin – eestilik olek.
Mu vanaema oligi eestlanna.
Läti eestlanna?
Ei, päris Eestist, Haapsalu linnast pärit Herta Saar. Minu vanaisa oli laevakapten ja nii ta siis Haapsalust naise leidis.
Kuulsast Kristjan Valdemarsi kaptenite koolist?
Jah. Dombrovskise nime kohta ma täpselt ei tea, kust see pärineb, ent ema poolt on mul teadaolevalt poola verd küll.
Kui Euroopa Komisjoni ametitest rääkida, siis millise voliniku ametipost teile sobiks?
Vahetevahel kerkib mu nimi üles isegi võimalikust komisjoni presidendi ametist rääkides. Arvan, et mu võimalused on kasinad, ja peale mu valitsuse tagasiastumist veel kasinamad kui enne seda. Saame näha. Majanduse, rahanduse ja eelarvete vallas tunnen end hästi.
Siis olete ju Euroopas konkurent meie Andrus Ansipile. Olete füüsik, meie valitsusjuht on keemik. Kuidas teie „omavaheline keemia” sobib?
Ütleksin, et nüüdseks oleme sõbrad.
Füüsikaga jätkates – mis mõte on CERN-i edasi pidada, miljardid kuluvad, kuigi Higgsi boson on justkui ära nähtud? Teadus on selline asi, et teadlased muudkui uuriksid lõpmatuseni oma lõpmatult hargnevaid teemasid, anna aga vahendeid.
Jah, universumi mikroosakesi on veel küllalt avastada, samuti kosmose seaduspärasusi. Saame füüsikateadmisi juurde, saame neid ka võib-olla kuidagi rakendada. Ilma teadmiste juurdevooluta kaob innovatsioon 10–20 aasta jooksul.
Kas füüsikat sügavuti õppides tekib küsimus, kes on osanud need struktuurid luua?
On täiesti loomulik, et tekib küsimus, miks asjad juhtuvad just nii, nagu nad juhtuvad.
On maailm siis ise selliseks arenenud või loodud?
See ongi asi, mida me ei tea, ja seetõttu ongi tarvis uurimist jätkata. Avastame end kogu aeg järgmistelt keerukuse astmetelt, mis lükkavad ümber eelmised teadmised. Praktilisel tasemel aitab meile Newtoni mehaanikast küll. Siis avastame, et suurematel kiirustel see enam ei kehti, kiirusega suureneb mass jne. Mikroosakestest rääkides: kui lõikate tüki jääd ja panete jää peale libisema, see libiseb ilusti. Lõigake aga tükk klaasi ja libistage teise klaasi peal – hakkab kinni. Ometi on klaas ju hoopis siledam pind kui jää. Vahe on molekulaarsel tasemel.
Siin oleks Andrus Ansip teie jaoks partner.
Valdis Dombrovskis ennistas oma viimasel peaministri tööpäeval tööle eduka korruptsiooniuurija
Kümme aastat tagasi lõi värske partei Uus Aeg valimisliit Lätis korruptsioonivastase uurimisbüroo KNAB. Selle ülemaks taheti panna Juta Strīķe, ent oligarhide parteide häältega langetati teine otsus. Juta Strīķest sai KNAB-i uurimisosakonna juht, ülema asetäitja, kuid mitte ülem.
Kogu Valdis Dombrovskise valitsusaja kestis KNAB-i ülema Jaroslav Streltšonoki ja tema asetäitja Juta Strīķe vaheline võitlus selle pärast, kas uurimisosakond peab uurimisest ja jälitamisest „kõrgemale poole” ette kandma või mitte. Strīķe kogutud materjal näitas, et ärimehed on ministeeriumides, Ventspilsis ja Jūrmalas riigi varale „pähe istunud”.
Kaks korda suutis Streltšonok oma tööka alluva vallandada, viimati jõulude ajal. Jaanuaris, oma viimasel tööpäeval, ennistas peaminister Dombrovskis Juta Strīķe taas ametisse.
Korruptsiooniuurija tülika töö tõttu ja kartes Vene salakaubavedajate ohtu Juta Strīķe elule, on Läti riik ta isegi korra välismaale pakku viinud ja talle turvameeskonna palganud.
Lätis on sama külm kui Eestis, ent lund pole. Tont teab, kuidas see taimedele mõjub. Lätist võiks üldse rääkida haletsusega, sest 2,7 miljonist elanikust on järel napilt üle kahe miljoni. Suur osa elanikke tegeleb kavaldamisega: rahvas petab oma riiki maksudega. Suurärimehed aga varjavad oma osalusi Riia kaubasadamas, ajalehtedes ja Air Balticu kohtuprotsessides. Valitsus esitab statistilisi arve ilusast majanduskasvust, kuigi Läti tammub kindlalt Euroopa nelja vaesema riigi hulgas, nagu kurdab Läti Kaubanduskoja president. NATO ühises kaitses lubab Läti oma lubadusi täitma hakata alles aastal 2020.
Riia linnapeaks on tõusnud populistlik venelane Ušakovs, ja kes teab, kas pealinna juhtimine kunagi veel lätlaste kätte satub. Nirud lood on sealpool sood.
Ent ma ei lähe lätlastele külla nende hädasid nina alla hõõruma. Otsustan 42-aastasele Valdis Dombrovskisele korraldada hoopis mängu „Uhke Läti üle!”. Pärast paari sissejuhatavat küsimust endine peaminister nõustubki.
27. novembril läksite president Bērziņši juurde lahkumisavaldusega ja väljusite tema kabinetist niiskete silmadega. Minu läti sõbrad ei saanud aru: millest see emotsioon?
Maxima tragöödia oma 54 hukkunuga tegi tagasiastumise hetke emotsionaalseks. Võimust loobumine aga on asi, mis minuga tõenäoliselt juhtub üks kord elus. Arvan ka, et tagasiastumisega vähenesid minu šansid liikuda edasi kõrgele kohale Euroopa Komisjonis. Nagu kuulnud olete, räägitakse mõnes ringkonnas minust isegi kui Euroopa Komisjoni presidendi kandidaadist Barroso järel. Ma ei võta seda tõsiselt.
(Olen küll kuulnud. Sel nädalal esitas Euroopa Parlamendi suurim fraktsioon, Rahvapartei, oma nelja kandidaadi hulgas presidendi kohale Valdis Dombrovskise ja Soome peaminister Jyrki Kataineni. Tublid naabrid!)
Härra Dombrovskis, mul on ettepanek väikseks mänguks. Olen Lätis äriasjus käinud 20 aastat ja tahaksin teiega kordamööda nimetada asju, mille üle Läti võib uhke olla.
Mul on hiiglaslik hulk selliseid näiteid. Ja kui kaua me neid niiviisi nimetame?
Nimetaks tosina, kui sobib. Alustan: lätlastele on loodus kinkinud poorse liivakivi Inčukalnsis, mis on hiiglaslik looduslik gaasimahuti. Võite suvel gaasi koguda ja ei pea külmal ajal närvitsema, kas jätkub või ei. Kõik Euroopa gaasihoidlad kokku on sama suured kui teie Inčukalns.
Ma olen üldse uhke Läti looduse peale. Oleme Šveitsi järel maailma rohelisim riik. Läti toodab Euroopas ühe inimese kohta kõige vähem CO2 heitmeid.
Olen uhke lätlaste rahvusliku internetisuhtlusvõrgu Draugiem üle, sest olete Euroopas vist ainsad vaprad, kes pole oma suhtlust koos sellega käiva reklaamirahaga loovutanud Facebookile. Meie rate.ee tüürib põhja, leedukate one.lt, Poola Nasza Klasa ja kõik Hollandi, Taani, Rootsi, Soome sõpruskonnad on Facebooki kolinud.
Tõsi või? Ma olen uhke meie laulupeotraditsiooni üle. See liidab nagu ei miski muu.
Laul „Päike, äike, Daugava” on väga võitluslik. Lätlastel on ka oma rahvuslik toidukett Lido, mis on Tallinnagi jõudnud.
Riia on Baltimaade ainus suurlinn.
Mu tuttavad räägivad, et elu polegi vene linnavalitsuse all hull. Nurgapoodides käib jälle elu, mitte nagu varem, kui linn n-ö peedistas kaubanduslubadega ja võttis altkäemaksu. Ehitatud on jalgrattateid, linlastele langetati ühistranspordi hinda. Linnapea pakkus ka naljaka „suurepärase Riia kraanivee” pudelisse paneku ja müügi projekti.
See kõik on üks populaarsuse suurendamise mäng. Riia ekspordib jälle tugevalt ja linna tulud suurenevad, on, mida kulutada. Nende eelarve kipub minema samasse kohta, kuhu Läti riigieelarve peaminister Kalvītise ajal. Ütleksin, et läheb kiireminigi.
Nurgakaupluste ja muude kaubanduspindade reegleid lihtsustas majanduskriisi ajal valitsus, mitte linn. Linn sai ainult väheke kaasa rääkida.
Riia plaan on priisata, mitte kusagilt kokku hoida, ja siis tulla käraga riigilt raha küsima. Selline asi lõpeb pisaratega.
Mul ei ole Nils Ušakovsi Koosmeele Keskusesse usku. Kui parlamendis oli vanadel oligarhidel oma taskuparteidele toetust vaja, oli Koosmeele Keskus, Putini Ühtse Venemaa sõsarpartei, kohe käepärast. Rahvas tuli tänavatele, president Zatlers saatis parlamendi 2011. aastal laiali , sest raha surve poliitikas oli juba sedavõrd suur, et parlament takistas uurimisorganitel endise majandusministri Ainārs Šlesersi kontorit läbi otsida ja keeldus ülemkohtusse nimetamast kohtunikku, kes Ventspilsi linnapea Aivars Lembergsi koduaresti pani. Rahvas hääletas kaks oligarhide kolmest parteist seimist välja. Nüüd on korruptsioon kolinud Riia linnavalitsusse.
Politsei on mõned ahnemad tegelased kätte saanud, mõned ootavad veel tabamist.
Ei tea, kas Riias nii külma kõhuga ametnikke on, kui meil Tallinnas? Meie omad teadsid juba, et politsei kuulab neid pealt, ja seetõttu rääkisid oma kabinetis sularaha asemel „raamatutest”, öeldes, et „seda raamatut olen ehitusfirmalt juba ammu oodanud”. Aga politsei paigaldas peale mikrofonide ka kaamerad. Pilt ja heli ei läinud kokku. Kohtus näidati filmi, kus saamamees loeb kabinetis sularaha ja kiidab, et oli „huvitav raamat”.
Ja seda lindistati kaameraga? (Naerab lõbusalt.)
Mina oleksin uhke Läti kaubatransiidi üle. Kuidagi on Riia sadamad Tallinnalt ära tõmmanud Vene vedelkütuse, konteinerid, meie söesadam seisab tühjalt. Kardetakse, et Riia tõmbab meilt ka väetise ära. Teie kaubasadama omanikud, kes kuuldavasti olevat mõned Läti endised ministrid, on Vene väetisehiiglastega hea diili teinud. Kui Venemaa tundmine on võistlus, siis teie jooksete ees. Oli aeg, mil ees jooksis Tallinna sadam.
Meil on uhke ooper ning muusika- ja kunstihariduse süsteem. Valmis sai Valguse Palee – keskraamatukogu. See näitab end tänavu, kui Riia saab Euroopa kultuuripealinnaks.
Küllap siis saab Air Baltic käivet. Kui palju Eestis ka ei ennustatud, et Air Baltic lõpetab pankrotiga! Tegelikult istume hoopis meie, targad ja kokkuhoidlikud, nüüd oma mõne lennuki otsas, ja teil on suurfirma. Puhastasite Air Balticu ära ka juhataja Flickist ja igasugu „puukidest”, kes siiani varifirmade taha varjudes Läti riigi vastu kohut käivad. Dotatsioon tõmbab puuke ligi.
Eelmisel aastal oli Air Baltic plussis, kui laene mitte arvestada. Okei, las ma mõtlen – Läti tööstusest tõstan esile meie metsatööstust. Mullu saime puitu sissevedavaks maaks, sest meil on töötlemisvõimsust rohkem, kui metsa raiuda tahame. Peale majanduskriisi sai tootmise hinnastruktuur paika. Pool Lätist on siiski ju mets, ja seda kasvab juurde.
Katari telejaam Al Jazeera tegi uudise, et Läti lõikab oma metsad maha ja müüb Saksamaale.
Ma ei tea, miks nad sellist juttu levitavad. Metsad on meil sertifitseeritud, osa neist raiume, teised kasvavad peale...
Ma üritan nüüd nalja teha, palun mitte solvuda. Tahaks uhke olla Läti riigiametnike patriotismi üle. Läti ametiasutustes pole avastatud ühtegi Vene agenti, samal ajal kui Eestis on kinni kukkunud kolm riigireeturit, kaitseministeeriumis ja kaitsepolitseis.
Võib-olla siis tõesti on lätlased patrioodid. Tegelikult toimusid 2000-ndate alguses meie Põhiseaduse Kaitse Büroos SAB tõsised kaadrimuudatused ning neil oli ka põhjus. Sellest saadik juhtis SAB-i endine Briti ohvitser Jānis Kažociņš ja tegi tõesti head tööd.
Kažociņš peksti üleeile (eelmise nädala kolmapäeval – toim) Riia tänaval läbi. Kurb kuulda, kui niisugust hulka infot valdav inimene kaitseta jääb.
Esimese mulje kohaselt jääb mulje, et see pole juhuslik huligaansus. Röövimise eesmärki ei tundunud seal olevat.
Kas venelastele, kasahhidele ja hiinlastele investeeringute vastu elamislubade jagamisest on Lätile kasu tõusnud? Eesti poliitikud lõpetasid selle ära. Selgus, et algul lasksime sisse kõiki, ilma kontrollita, hiljem aga hirmuga keerasime kraani üldse kinni. Läti ja Tšehhi saavad rikkad immigrandid nüüd endale. Läti ajakirjanikult kuulsin, et Cēsisesse on investeerinud ja elamisloa saanud 56 hiinlast, kes õpivad usinalt läti keelt.
Kokku oleme andnud peaaegu 8000 elamisluba investeeringute vastu, mida on olnud 700 miljonit eurot. Sellest 556 miljonit on läinud kinnisvarasse. Mõnikord ütleme taotlejale ka ära, ent suuri julgeolekuprobleeme pole leidnud. Kuulsaim äraütlemine oli Moskva endisele meerile Juri Lužkovile.
Elamislubade andmine oli parlamendi idee. Saame juurde inimesi, saame majanduslikku impulssi. Tundub, et see oli hea mõte.
Teil on nüüd suur jõukuse vahe Riia magalarajoonide vahel, kus korterite hinnad on isegi madalamad kui Tartus samasuguses rajoonis, ja Riia nn vaikse keskuse ning Jūrmala vahel, kus venemaalased on hinnad lakke löönud. Nägin kesklinnas poolteiseliitrisel veepudelil isegi hinnasilti 4,50 eurot.
Ebavõrdsuse tõus on üks etteheide tõesti, miks osa poliitikuid ei taha elamislubade „müümisest” midagi kuulda. Aga Läti vajab sisserändajaid. Et ärid saaksid korralikke töötajaid palgata, kehtestasime sotsiaalmaksu lae. Vastne valitsus ei jõua rohkem ära teha, aga oktoobris valitav uus valitsus peab jälle midagi välja mõtlema.
Ega elamislubadega venelasi vist ei rõõmusta teie Isamaaliidu (Tēvzemei un Brīvībai) ettepanek kõik riigi lasteaiad lätikeelseteks teha? Läti viis gümnaasiumid riigikeelele enne Eestit, kuid kas lasteaedade lätistamiseks on jõudu? Riias, Daugavpilsis, Ventspilsis ja Liepājas elab ju venelasi rohkem.
Selles vaidluses tekivad äärmused. Mõned tahavad, et igal pool oleks ainult läti keel, teised ei pea riigikeelt millekski. Kuna vaidlus läheb emotsionaalseks, tuleb asi jätta ekspertidele ja usaldada nende arvamust. Rahvusvähemuste noored peavad Lätis kooli lõpetades valdama läti keelt, riigi asi on see tagada. Kui vanalt oleks parem alustada, peame küsima ekspertidelt.
Kas see oli pettumus, et pidite ikkagi valitsemise üle andma teistesse kätesse, ja varsti ostavad oligarhid endale taas tee riigivalitsemise juurde?
Lätis on mõned rahamehed, kes enda äri kaitseks ja konkurentsi vältimiseks ostsid endale pääsu poliitikasse. 2002. aastal asutasime erakonna Uus Aeg, et vähendada poliitikas raha rolli. Ega konkreetsed inimesed ju kusagile ei kao, ent süsteemi oleme suutnud ära lõhkuda. Presidendivõimu, kohtu- ja täitevvõimu müüdavust nii, nagu see toimus aastal 2002, enam ei ole. Ainult Riia linnas mängitakse veel korruptiivsete reeglitega. Kui härradel Andris Šķēlel, Aivars Lembergsil ja Ainārs Šlesersil jäi omal ajal meie Uue Aja võimult tõrjumiseks hääli väheks, laenas neid Koosmeele Keskus.
Maxima katastroofi ajaks hakkas minu valitsus juba lagunema. Isamaaline tiib mässiti mingitesse mängudesse. Meil avastati pankrotihaldurite ja kohtunike kokkumäng. Nad aitasid võlgu olevaid firmasid „kustutada” kiiresti kusagil maakohtutes ja jagasid firma varad omavahel ära. Võlausaldajatele, tarnijatele, maksuametile ei jäänud ühtegi latti. Kui Isamaaliidu justiitsminister seda korralagedust lõpetada tahtis, tahtis Isamaaliit ministri millegipärast tagasi kutsuda. Jõudsime seaduseparanduse siiski parlamenti saata.
Meie valitsusliit Ühtsus aga juhib praegu Läti valitsust. Kolm esimest peaministri kandidaati lükkas president tagasi, siis aga leidsime sobiva. Veensime Laimdota Straujumat hakkama Läti esimeseks naispeaministriks. Kaks aastat tagasi veensime teda põllumajandusministriks hakkama. Maa on heades kätes.
Kuuldavasti elate ülimalt tagasihoidlikus korteris Riia Teika rajoonis? (umbes samasugune rajoon kui Mustamäe – toim) Kas jagate nende seisukohta, kes ütlevad: parimad asjad elus on tasuta?
Elan kolmetoalises korteris nõukogudeaegses majas ning, jah, raha ei saa kuidagi olla eesmärk omaette.
Millist muusikat te parema meelega kuulate, kas AC/DC-d või Rammsteini?
Arvan, et te teate vastust. Rammstein on minu teema.
Läti rängal kriisiajal sobis teile peaministrina täpselt teie kaastundlik-asjalik, ütleksin – eestilik olek.
Mu vanaema oligi eestlanna.
Läti eestlanna?
Ei, päris Eestist, Haapsalu linnast pärit Herta Saar. Minu vanaisa oli laevakapten ja nii ta siis Haapsalust naise leidis.
Kuulsast Kristjan Valdemarsi kaptenite koolist?
Jah. Dombrovskise nime kohta ma täpselt ei tea, kust see pärineb, ent ema poolt on mul teadaolevalt poola verd küll.
Kui Euroopa Komisjoni ametitest rääkida, siis millise voliniku ametipost teile sobiks?
Vahetevahel kerkib mu nimi üles isegi võimalikust komisjoni presidendi ametist rääkides. Arvan, et mu võimalused on kasinad, ja peale mu valitsuse tagasiastumist veel kasinamad kui enne seda. Saame näha. Majanduse, rahanduse ja eelarvete vallas tunnen end hästi.
Siis olete ju Euroopas konkurent meie Andrus Ansipile. Olete füüsik, meie valitsusjuht on keemik. Kuidas teie „omavaheline keemia” sobib?
Ütleksin, et nüüdseks oleme sõbrad.
Füüsikaga jätkates – mis mõte on CERN-i edasi pidada, miljardid kuluvad, kuigi Higgsi boson on justkui ära nähtud? Teadus on selline asi, et teadlased muudkui uuriksid lõpmatuseni oma lõpmatult hargnevaid teemasid, anna aga vahendeid.
Jah, universumi mikroosakesi on veel küllalt avastada, samuti kosmose seaduspärasusi. Saame füüsikateadmisi juurde, saame neid ka võib-olla kuidagi rakendada. Ilma teadmiste juurdevooluta kaob innovatsioon 10–20 aasta jooksul.
Kas füüsikat sügavuti õppides tekib küsimus, kes on osanud need struktuurid luua?
On täiesti loomulik, et tekib küsimus, miks asjad juhtuvad just nii, nagu nad juhtuvad.
On maailm siis ise selliseks arenenud või loodud?
See ongi asi, mida me ei tea, ja seetõttu ongi tarvis uurimist jätkata. Avastame end kogu aeg järgmistelt keerukuse astmetelt, mis lükkavad ümber eelmised teadmised. Praktilisel tasemel aitab meile Newtoni mehaanikast küll. Siis avastame, et suurematel kiirustel see enam ei kehti, kiirusega suureneb mass jne. Mikroosakestest rääkides: kui lõikate tüki jääd ja panete jää peale libisema, see libiseb ilusti. Lõigake aga tükk klaasi ja libistage teise klaasi peal – hakkab kinni. Ometi on klaas ju hoopis siledam pind kui jää. Vahe on molekulaarsel tasemel.
Siin oleks Andrus Ansip teie jaoks partner.
Valdis Dombrovskis ennistas oma viimasel peaministri tööpäeval tööle eduka korruptsiooniuurija
Kümme aastat tagasi lõi värske partei Uus Aeg valimisliit Lätis korruptsioonivastase uurimisbüroo KNAB. Selle ülemaks taheti panna Juta Strīķe, ent oligarhide parteide häältega langetati teine otsus. Juta Strīķest sai KNAB-i uurimisosakonna juht, ülema asetäitja, kuid mitte ülem.
Kogu Valdis Dombrovskise valitsusaja kestis KNAB-i ülema Jaroslav Streltšonoki ja tema asetäitja Juta Strīķe vaheline võitlus selle pärast, kas uurimisosakond peab uurimisest ja jälitamisest „kõrgemale poole” ette kandma või mitte. Strīķe kogutud materjal näitas, et ärimehed on ministeeriumides, Ventspilsis ja Jūrmalas riigi varale „pähe istunud”.
Kaks korda suutis Streltšonok oma tööka alluva vallandada, viimati jõulude ajal. Jaanuaris, oma viimasel tööpäeval, ennistas peaminister Dombrovskis Juta Strīķe taas ametisse.
Korruptsiooniuurija tülika töö tõttu ja kartes Vene salakaubavedajate ohtu Juta Strīķe elule, on Läti riik ta isegi korra välismaale pakku viinud ja talle turvameeskonna palganud.
intervjuu Riho Terras
Kaitsejõudude ülem Riho Terras avalikustab, et venelased katsetasid Eesti piiri taga esimest korda Iskanderi raketti. Kas peaksime kartma?
Arutasime teie juurde tulles, et kumbki meist ei tea, kuhu oma kodudest rünnakuhäire puhul peaksime tormama. Levib selline nali: Soome ei nori venelastega, aga ehitab elumajade alla varjendid. Eesti norib venelastega, aga varjendeid ei ehita.
Kaitseministeeriumis algatasin just selle valdkonna väljaarendamise. Tsiviilelanikkonna kaitse on kirjade järgi siseministeeriumi ülesanne. Teise näitena peab sotsiaalministeerium sõja oludes tagama inimeste ravi haiglates.
Programm ei ole ehk juurdunud sellise kiirusega, mida sooviks. Inimestel oleks tõesti vajalik teada, kuhu sõja ajal liikuda ja varjuda.
Kas meie mehed on õppinud midagi ka taliibide vastupanust Afganistanis? Talibani varjuv taktika võiks olla meie metsavendadele või Kaitseliidule eeskujuks, Süürias aga peetakse linnalahinguid, kus valitsuse pool ründab Vene raskerelvade ja tankidega. Kumb olukord võib tekkida Eesti kaitsmisel: metsad või linnalahingud?
Täieulatusliku sõja puhul ei pääse me kummastki. Linnalahingu puhuks peaks rahulik elanikkond olema linnast ära toimetatud.
Riigid, kellel on ebasõbralik naaber, näiteks Lõuna-Korea või Taiwan, kasutavad piiril kaitserajatisi. Eestil selliseid pole.
Kindlustused on sõjapidamise üleeilne päev. Peame liikuma ja oma maastikku hästi tundma. Mets ja Peipsi järv on looduslikud kaitserajatised.
Ometi on nii Vahipataljonis kui Kuperjanovi pataljonis linnavõitluse õppekeskus. Muide, kas korrusmajast eelistaksite vaenlast välja lüüa rünnakuga katuselt alla või altkorruselt üles?
Ülevalt alla.
Eesti kaitsejõud on linnalahinguteks valmis. Meie ohvitserid ja sõdurid suudavad intensiivse tule all otsuseid teha ja üksusi juhtida kiiremini kui vastased. Oleme seda õppinud sõjaolukorras, mitte lihtsalt õppustel.
Miks pärast venelaste õppust “Zapad” on hääled nii ärevaks läinud? Eesti vastuluure räägib ju igal aastal, et venelane suurendab sõjalist aktiivsust. Kas nüüd on tõsi taga? Ja kas on õige, et rootslased on oma tankid Gotlandi saarele toonud?
Jah, nii see on. Tänavu kevadel said rootslased aru, et õndsa rahu pendel on 2000. aastast liikunud liiga kaugele. Ei saa nii, et muudkui käid ekspeditsioonidel ja oma kodu ei kaitse üldse. Äratussignaalina lendasid suurel reedel Rootsi piirile Vene pommitajad, kuid Rootsi hävituslennukid ei suutnud nende kontrolliks õhku tõusta (meie NATO omad suutsid).
Teiseks sõitis Vene luurelaev läbi Gotlandi ja Rootsi mandri vahelise piirkonna, mis viimati juhtus külma sõja ajal. Rahvusvaheline kokkulepe küll lubab sõjalaevadel sealt sõita, kuid hea tavana ei ole seda tehtud. Loodan, et Vene tegevust märkasid ka Holland, Taani ja Belgia. Ka nemad on olnud pikka aega justkui Lumivalgukese unes, võrreldes näiteks Norra või Türgi ärksusega.
Venelased korraldasid tänavu laiaulatusliku lahinguvalmiduse proovi, mis ulatus Põhja-Jäämere ja Arktika dimensioonini. “Zapad” oli kõigest üks osa sellest. Esimest korda pärast külma sõda mobiliseeriti sellises mahus inimesi. Oblastites ja külades tehti kaitseharjutusi tsiviilstruktuuridele (Kaitseliitu venelastel ei ole). Inimeste ja firmade masinaid rekvireeriti. Suured väeüksused paiknesid ümber ilma suuremate prohmakateta. Moskvas anti häire mitmele siseväeosale ja eriüksusele. Jalule aeti kuni 100 000 meest. NATO-le aga öeldi 13 000 kuni 15 000.
Õhuvägi tegutses meie piiridele väga lähedal, aga jällegi ilma provokatsioonideta. Eesti riigipiiri “juhuslikke” rikkumisi endale ei lubatud. Aga esimest korda juhtus, et Eesti piiri taga lasti Iskanderi ründeraketti.
Heldeke. Sellel on ju 900kilone lõhkepea ja lendab 500 kilomeetri kaugusele – ehk Saaremaale välja. Rootsil aga pole üldse rakette. Ameeriklased kirjutavad koguni, et Iskander lendab kuni 700 km ehk üle Soome lahe. Kuidas saab ühe ja sama raketi lennuulatust erinevalt hinnata?
(Huumoriga) Hea ilmaga lendavad kaugemale, aga tegelik laskeulatus on siiski 500 km. Aga ärevuseks pole põhjust – venelastel ei ole valmidust ega vajadust kedagi rünnata.
“Zapad” oli kärsitu musklidemonstratsioon, umbes et “ma võin, kui ma tahan”.
Venemaa on Balti riikide piiride äärde toonud kutselisi sõjaväelasi ajateenijate asemel. Raha juurde andnud, Pihkva polgu tühjad ametikohad täitnud. Aga nad on aru saanud, et ei suuda jõuliselt arendada uusi relvi, ka näiteks tanke T-90. Selle asemel panevad nad vanematele T-72 tankidele moodsad arvutijuhtimissüsteemid. Meile on see kindlasti ohu märk, sest nad püüavad olemasolevat selliselt moderniseerida, et see oleks kasutatav tänapäeval.
Gruusia sõjas üllatasid vene soomusväed maailma sellega, et neil polnud öönägemisseadmeid. Grusiinidel aga oli. Kas Pihkva dessantnike soomustatud džiipidel ja Smolenski ründehelikopteritel on öise nägemise võime? Millal venelased ükskord omaenda sidesatelliidi valmis saavad, et mitte sõltuda jänkide GPSist?
Naabri looderingkonna vägedele on hangitud võimsad juhtimissüsteemid. GLONASS pole veel tööle hakanud, kuid esimesed märgid on olemas, et see lähiajal võib juhtuda, ja sellega peame arvestama. Venelased suudavad moodsaid helikopteriprojekte või moodsaid tehnikaprojekte üksiku eksemplarina teha, aga mitte laialdaselt juurutada.
Rohkem muret tekitavad meie piiri äärde tekkinud ründehelikopteriüksused, lisaks veel transpordihelikopterid.
Läti piiril Ostrovis on mingi kopteripolk...
Vastab tõele.
Smolenskis ootavad ründekopterid Mi-35, digitaalse tulejuhtimisega. Vladimirski laager on ehitatud, seda varem polnud. 4000 inimest, raketid ja suurtükid; uus “katjuša” nimega Uragan, mis künnab maad 70 kilomeetri kauguselt. Lisaks ehitas Prantsusmaa venelastele kaks dessantlaeva Mistral, mille kohta Ansip kunagi ütles, et see on bluff, neid laevu ei tule. Kas peaks Prantsuse saatkonna ette protestima minema?
Need pehme kerega ja ilma kaitsesüsteemita laevad seisavad minu teada alles dokis ja Balti riike nende eeldatav dessantvõimekus ei puuduta, sest meid saab soovi korral hõlpsalt rünnata maapiirilt.
Minu arvates on venelaste vägede keskendamise ja jõunäitamise taga Balti regioonis oma tegelike kaitseprobleemide varjamine. Tõelised sõjalised väljakutsed varitsevad Venemaad Hiina piiril ja Kaukaasias. Siit, Eestist-Lätist-Leedust on neil vähe võita, kui üldse.
Ka nemad teavad, et sõja võidab see, kel on rohkem sõpru. Ja kes valitseb õhus, kus NATO-le ei ole vastast.
Meie suudame oma Mistral lühimaarakettidega toetada ühe liikuva brigaadi tegevust. Rakette meil jätkub. Meie radarid kiikavad sügavale idanaabri territooriumile. Hankisime just soomlastega koos uusi radareid.
Kevadel kirjutas Eesti Ekspress, et Eesti nooremohvitseri palk jäi Vene nooremohvitserile alla. Tundus kuidagi ootamatu. Te tõstsite siis nooremohvitseride palka, kuhugi 1200 euro peale. Huvitav võidurebimine. Samas muidugi, milleks Venemaal tarvis raha siia loodepiirile kulutada?
Vene ohvitser ei tahagi nii väga kusagil sügaval Siberis elada. Nad tahavad elada Loode-Venemaal, mis on alati olnud Venemaa arenenud piirkond. Ja venelased õpivad, ka “Zapadi” raames, suuri ja kiireid strateegilisi vägede liikumisi. Nii Kesk-Venemaalt siia kui vastupidi. Minu hinnangul nad kindlustavad praegu läänepiiri, kahekordistades nelja aastaga konventsionaalset kohalolekut. Samas suudavad nad ka kiiresti vägesid Siberist siia tuua. Nõukogude sõjavägi tungles kah kangesti läänepiirile. ENSVsse ehitati üle 300 militaarrajatise. Jõudude liigutamine läänepiirile oli siis ja on ka praegu strateegiline signaal Läänele.
Venemaa loode- ja läänepiirkonna väed koosnesid veel viimase ajani enamikus kutsealustest. Samas võiks mõelda, et kui FSB asutab kusagil Austraalias mingi turvafirma, mis pakub meie skautidele kuus, ütleme, 3000 dollarit, siis jooksekski Scoutspataljon viuhti tühjaks? Kusagil Indias juba istuvad meie kotkad kinni.
Venemaa on sammumas profiarmee poole. Meie oleme jäänud aga ikka oma vana hea skeemi juurde, kus õpetame ajateenistuse baasilt reservi. Eesti kaitseväes on lepingulises teenistuses 3150 kaadriväelast ja eesmärk on see viia 3570ni aastaks 2022. Mis puudutab Scoutspataljoni tegevväelaste liikumist, siis ma ei arvagi, et Scoutspataljoni peaksid noormehed jääma 10 või 20 aastaks. Kui nad käivad ära missioonil, tekib natuke algkapitali ja oskusi, mida müüa. Piraaditõrjefirmad maksavad kõvasti seetõttu, et, nagu näeme, on ka riskid suuremad ja töö ebameeldivam. Mingil hetkel saab sellest villand, ja tullakse tagasi. Me ei hakka kunagi konkureerima samas ajas piraadipüüdjate või sõjakollete turvafirmade palkadega, kus võib-olla tõepoolest makstakse praegu 3000 dollarit.
Ohvitseri puhul pole mul midagi selle vastu, kui ta ütleb mulle, et katkestab paariks-kolmeks aastaks lepingu, et teha midagi muud, ja tuleb siis teenistusse tagasi. Arvestame selle oma plaanidesse. Kaitsejõud ei pea kedagi võtma teenistusse 50 aastaks. Kui keegi teine mehe üle ostab, siis fine – laseme minna ja koolitame asemele. Eesti majandus ainult võidab.
Kevadine palgatõus viis kaitseväelased riigipalgaliste seas päris tippu. Peatasime lahkumised, Scoutspataljoni täitumine oli tunamullu 50%, nüüd 85%. Kuperjanovi pataljoni veeblid võtavad eluasemelaenu, valitseb kindlustunne. Ja lõpuks – Vene nooremohvitseride kõrge palk tuli tegelikult lisatasudest enne presidendivalimisi. Neid on nüüd kõvasti langetatud.
Balti piir on vist NATO riikidest kõige ebavõrdsem piir, selles mõttes, et “põlisvaenlasel”, nagu kroonikad väljenduvad, on niisugune ülekaal. Me siin arutame, et rahvast vähe, ei suuda riiki pidada. Ent kui sõjategevuses näiteks 12 000 noort Eesti meest oleks tapetud, siis oleks rahvuse spermapank juba ohus. On kellelgi ka õigus minna valge lipuga ja alla anda? Või juriidiliselt ei olegi? Kas tänapäeva ühiskonna väärtuste juures mingi territooriumi hoidmine on sedavõrd tähtsam elust?
Eks sõda on üldse üks väga hull tegevus ja katastroof, aga Eesti riik peab sõdima viimseni. Ka okupeeritud tingimustes. Mina ei tea sellist inimest, kes peaks minema valget lippu lehvitama. Eesti riiki tuleb kaitsta ja punkt.
Olete sõjaväes kõva drilli käima pannud, kätekõverdused ja 2 miili jooks. Ants Laaneots ainult rääkis, et noormehed on makaronid. Nüüd aga pidi mõni ohvitser, nagu ajakirjanike lemmik kolonel Peeter Tali, kehaliste tulemuste tõttu järgmise kupu saamisega ootama. Kas teie poeg läks kaitseväkke kohe, kui kutsuti?
Jah, poeg valis teenistuseks tänavuse aasta. Oli aasta ülikoolis ja siis otsustas vabatahtlikult minna, mille üle mul on ütlemata hea meel. Tahab saada pataljoni tulejuhtimisohvitseriks. Baaskursuse spordikatsetes sai 297 punkti 300st. Spordikatsed olid ju enne mindki olemas, neid lihtsalt ei tehtud eriti. Nüüd teen ise ja teised teevad ka.
Teise asjana hakkasin kindlamalt nõudma laskeoskustesti läbimist ja käivitasin laskeinstruktorite süsteemi. Sellega võidetakse sõdu, et lastakse täpsemalt kui vaenlane.
Uudistes räägiti suvel, et politseinikest 3/4 oskab lasta, veerand aga mitte. Kuidas kaitseväelastega on?
(Mornilt) Kaitseväe juhataja laskevõistlused võitsid ikkagi politseinikud.
Kui mehised on eesti ohvitserid? Meie piiritaguste Vene väeosade juhid on nii-öelda oma käega tapnud ehk siis lahinguid juhtinud Kaukaasias ja Afganistanis. Mõned käisid mullu ka meie väeosades visiidil.
Olen nendega nende endi juures kohtumas käinud. On ikka päris sõjamehed. Rääkisime sõbralikku sõjamehejuttu.
Mitu protsenti teis endis on lahinguohvitseri ja mitu protsenti parketiohvitseri?
Mina ei tea, mis asi see parketiohvitser on. Olen esimestest päevadest olnud Eesti kaitseväes, kus kolm-neli esimest aastat olid väga tõsised. Magasin töölaua peal, ning ei olnud seal mingit parketti kuskil. Kaitseatašeena Saksamaal ja Varssavis vastutasin selle eest, et tuua Eestisse Milani tankitõrjeraketid ja suurtükid.
Need 2000 autot, mida meie väeosades näete, olen Saksamaa parkettidel ja saunades välja rääkinud.
Kunagine kaitseminister Jürgen Ligi rääkis omal ajal, et kaitsevägi tuleb teha täiesti kutseliseks. See nõue seisis koguni Reformierakonna programmis. Ligi auks peab märkima, et rääkis mis ta rääkis, aga ühtegi käskkirja ta üldise väeteenistuse kaotamiseks ei kirjutanud. Kus me oleksime praegu oma profiarmeega?
Mitte Ligi ei surunud seda, vaid NATO. Nende pendel kõikus toona väga rahvusvaheliste operatsioonide suunas. Kõiki riike suruti. Lätis on tulemus käes, pole kedagi mobiliseerida, sest profiarmeest ei jää reservi järele. Veel hullem on, et kodanikel ei teki kaitseväega kontakti, kui noori ajateenistusse ei kutsuta. Oleme suutnud veenda NATOt, oleme suutnud ausalt öeldes ka Lätit ja Leedut veenda, aga poliitikat ju tagasi ei keera.
Läti kaitseliit on samuti võrdlemisi väike nende territooriumi kohta, 8000 meie 13 000 kaitseliitlase vastu.
Olite Saksamaal atašee, kui Herman Simm reetis Eesti sõjaseisukorra käsuliinid ja juhtimisskeemi. Kas teate, et Simm oli veel ka Saksa spioon, lisaks Venemaale? Ja Saksamaa ei piiksatanudki meile, ja olevat Eesti ees selle eest ka vabandanud. Olete te seda vabandust kuulnud?
Et ta Saksa agent oli, seda rääkis mulle ajakirjanik Edward Lucas. Kogu Herman Simmi sigatsemine läks Eesti riigile väga palju maksma. Komandostruktuur tuli ümber teha. Väga palju asju veel. Ei ole vabandust kuulnud. Simm on lurjus.
Mida meie mehed veel sõjakäikudelt on õppinud? Kuidas on võimalik, et Taliban – ilma mingi West Pointi sõjakoolita – suudab nii osavalt logistikat korraldada, et laibad enne päikeseloojangut lahinguväljalt kokku kogutakse? Ja ilma lennukite toetuseta hävitatakse okupandi soomustehnikat.
Kui riik on olnud sõjas praktiliselt 30 aastat, siis see ongi nende sõjaväeakadeemia. Lugeda ja kirjutada ei oska, aga vastupanuliikumine tuttaval maastikul on veres. Aga taliibidel on raske iseendidki korralikult juhtida, viimastel aastatel polnud neil enam keskastme väejuhte võtta, need juhid toodi väljastpoolt, Pakistanist. Pärast NATO lahkumist sobiks Afganistanile minu arvates valitsusviisiks valitud “kuningaga” suhteliselt paindlike hõimuliitude ühiskond.
Kas on õige, mida üks meie luuraja pajatas: et kasvatas habeme ette, õppis mõned laused kohalikku keelt ja liikus afgaanide seas ringi ning kogus andmeid nagu omamees?
Kõigil sõjaväeluurajatel on seal habe ees, habemeta inimest ei peeta meheks. Meie luurajad ja ka üksuse ülemad saavutasid hea vilumuse kohalikega läbirääkimisel ja afgaani sõjaväega asjaajamisel.
Ja viimane küsimus: kuhu viib eestlasi järgmine sõjaretk? Kas Aafrikasse, kus Malis meie ajakirjanik eesti sõjaväelasi nägi? Kas mehed kasutavad tuareegide juurde sõitmiseks ka maastureid Volkswagen Touareg?
Malis on meil kuus meest. Üks analüüsib luureinfot, teised õpetavad Mali sõdureid, põhimõtteliselt ajateenijaid, laskerelva kasutama. Luureinfo näitab, et olukord saab tänu prantslaste õigeaegsele sekkumisele loodetavasti kontrolli alla.
Vaat kui naftarikkas Nigeerias vaenutegevuseks läheks, siis tuleks muret tunda. Tuareegid on riigipiiridega nelja riiki laiali pillutatud, neid tuleb aidata Mali valitsusega läbi rääkida, et autonoomiat saada.
Volkswagen Touareg aga on kaitsejõudude jaoks liiga kallis masin.
Arutasime teie juurde tulles, et kumbki meist ei tea, kuhu oma kodudest rünnakuhäire puhul peaksime tormama. Levib selline nali: Soome ei nori venelastega, aga ehitab elumajade alla varjendid. Eesti norib venelastega, aga varjendeid ei ehita.
Kaitseministeeriumis algatasin just selle valdkonna väljaarendamise. Tsiviilelanikkonna kaitse on kirjade järgi siseministeeriumi ülesanne. Teise näitena peab sotsiaalministeerium sõja oludes tagama inimeste ravi haiglates.
Programm ei ole ehk juurdunud sellise kiirusega, mida sooviks. Inimestel oleks tõesti vajalik teada, kuhu sõja ajal liikuda ja varjuda.
Kas meie mehed on õppinud midagi ka taliibide vastupanust Afganistanis? Talibani varjuv taktika võiks olla meie metsavendadele või Kaitseliidule eeskujuks, Süürias aga peetakse linnalahinguid, kus valitsuse pool ründab Vene raskerelvade ja tankidega. Kumb olukord võib tekkida Eesti kaitsmisel: metsad või linnalahingud?
Täieulatusliku sõja puhul ei pääse me kummastki. Linnalahingu puhuks peaks rahulik elanikkond olema linnast ära toimetatud.
Riigid, kellel on ebasõbralik naaber, näiteks Lõuna-Korea või Taiwan, kasutavad piiril kaitserajatisi. Eestil selliseid pole.
Kindlustused on sõjapidamise üleeilne päev. Peame liikuma ja oma maastikku hästi tundma. Mets ja Peipsi järv on looduslikud kaitserajatised.
Ometi on nii Vahipataljonis kui Kuperjanovi pataljonis linnavõitluse õppekeskus. Muide, kas korrusmajast eelistaksite vaenlast välja lüüa rünnakuga katuselt alla või altkorruselt üles?
Ülevalt alla.
Eesti kaitsejõud on linnalahinguteks valmis. Meie ohvitserid ja sõdurid suudavad intensiivse tule all otsuseid teha ja üksusi juhtida kiiremini kui vastased. Oleme seda õppinud sõjaolukorras, mitte lihtsalt õppustel.
Miks pärast venelaste õppust “Zapad” on hääled nii ärevaks läinud? Eesti vastuluure räägib ju igal aastal, et venelane suurendab sõjalist aktiivsust. Kas nüüd on tõsi taga? Ja kas on õige, et rootslased on oma tankid Gotlandi saarele toonud?
Jah, nii see on. Tänavu kevadel said rootslased aru, et õndsa rahu pendel on 2000. aastast liikunud liiga kaugele. Ei saa nii, et muudkui käid ekspeditsioonidel ja oma kodu ei kaitse üldse. Äratussignaalina lendasid suurel reedel Rootsi piirile Vene pommitajad, kuid Rootsi hävituslennukid ei suutnud nende kontrolliks õhku tõusta (meie NATO omad suutsid).
Teiseks sõitis Vene luurelaev läbi Gotlandi ja Rootsi mandri vahelise piirkonna, mis viimati juhtus külma sõja ajal. Rahvusvaheline kokkulepe küll lubab sõjalaevadel sealt sõita, kuid hea tavana ei ole seda tehtud. Loodan, et Vene tegevust märkasid ka Holland, Taani ja Belgia. Ka nemad on olnud pikka aega justkui Lumivalgukese unes, võrreldes näiteks Norra või Türgi ärksusega.
Venelased korraldasid tänavu laiaulatusliku lahinguvalmiduse proovi, mis ulatus Põhja-Jäämere ja Arktika dimensioonini. “Zapad” oli kõigest üks osa sellest. Esimest korda pärast külma sõda mobiliseeriti sellises mahus inimesi. Oblastites ja külades tehti kaitseharjutusi tsiviilstruktuuridele (Kaitseliitu venelastel ei ole). Inimeste ja firmade masinaid rekvireeriti. Suured väeüksused paiknesid ümber ilma suuremate prohmakateta. Moskvas anti häire mitmele siseväeosale ja eriüksusele. Jalule aeti kuni 100 000 meest. NATO-le aga öeldi 13 000 kuni 15 000.
Õhuvägi tegutses meie piiridele väga lähedal, aga jällegi ilma provokatsioonideta. Eesti riigipiiri “juhuslikke” rikkumisi endale ei lubatud. Aga esimest korda juhtus, et Eesti piiri taga lasti Iskanderi ründeraketti.
Heldeke. Sellel on ju 900kilone lõhkepea ja lendab 500 kilomeetri kaugusele – ehk Saaremaale välja. Rootsil aga pole üldse rakette. Ameeriklased kirjutavad koguni, et Iskander lendab kuni 700 km ehk üle Soome lahe. Kuidas saab ühe ja sama raketi lennuulatust erinevalt hinnata?
(Huumoriga) Hea ilmaga lendavad kaugemale, aga tegelik laskeulatus on siiski 500 km. Aga ärevuseks pole põhjust – venelastel ei ole valmidust ega vajadust kedagi rünnata.
“Zapad” oli kärsitu musklidemonstratsioon, umbes et “ma võin, kui ma tahan”.
Venemaa on Balti riikide piiride äärde toonud kutselisi sõjaväelasi ajateenijate asemel. Raha juurde andnud, Pihkva polgu tühjad ametikohad täitnud. Aga nad on aru saanud, et ei suuda jõuliselt arendada uusi relvi, ka näiteks tanke T-90. Selle asemel panevad nad vanematele T-72 tankidele moodsad arvutijuhtimissüsteemid. Meile on see kindlasti ohu märk, sest nad püüavad olemasolevat selliselt moderniseerida, et see oleks kasutatav tänapäeval.
Gruusia sõjas üllatasid vene soomusväed maailma sellega, et neil polnud öönägemisseadmeid. Grusiinidel aga oli. Kas Pihkva dessantnike soomustatud džiipidel ja Smolenski ründehelikopteritel on öise nägemise võime? Millal venelased ükskord omaenda sidesatelliidi valmis saavad, et mitte sõltuda jänkide GPSist?
Naabri looderingkonna vägedele on hangitud võimsad juhtimissüsteemid. GLONASS pole veel tööle hakanud, kuid esimesed märgid on olemas, et see lähiajal võib juhtuda, ja sellega peame arvestama. Venelased suudavad moodsaid helikopteriprojekte või moodsaid tehnikaprojekte üksiku eksemplarina teha, aga mitte laialdaselt juurutada.
Rohkem muret tekitavad meie piiri äärde tekkinud ründehelikopteriüksused, lisaks veel transpordihelikopterid.
Läti piiril Ostrovis on mingi kopteripolk...
Vastab tõele.
Smolenskis ootavad ründekopterid Mi-35, digitaalse tulejuhtimisega. Vladimirski laager on ehitatud, seda varem polnud. 4000 inimest, raketid ja suurtükid; uus “katjuša” nimega Uragan, mis künnab maad 70 kilomeetri kauguselt. Lisaks ehitas Prantsusmaa venelastele kaks dessantlaeva Mistral, mille kohta Ansip kunagi ütles, et see on bluff, neid laevu ei tule. Kas peaks Prantsuse saatkonna ette protestima minema?
Need pehme kerega ja ilma kaitsesüsteemita laevad seisavad minu teada alles dokis ja Balti riike nende eeldatav dessantvõimekus ei puuduta, sest meid saab soovi korral hõlpsalt rünnata maapiirilt.
Minu arvates on venelaste vägede keskendamise ja jõunäitamise taga Balti regioonis oma tegelike kaitseprobleemide varjamine. Tõelised sõjalised väljakutsed varitsevad Venemaad Hiina piiril ja Kaukaasias. Siit, Eestist-Lätist-Leedust on neil vähe võita, kui üldse.
Ka nemad teavad, et sõja võidab see, kel on rohkem sõpru. Ja kes valitseb õhus, kus NATO-le ei ole vastast.
Meie suudame oma Mistral lühimaarakettidega toetada ühe liikuva brigaadi tegevust. Rakette meil jätkub. Meie radarid kiikavad sügavale idanaabri territooriumile. Hankisime just soomlastega koos uusi radareid.
Kevadel kirjutas Eesti Ekspress, et Eesti nooremohvitseri palk jäi Vene nooremohvitserile alla. Tundus kuidagi ootamatu. Te tõstsite siis nooremohvitseride palka, kuhugi 1200 euro peale. Huvitav võidurebimine. Samas muidugi, milleks Venemaal tarvis raha siia loodepiirile kulutada?
Vene ohvitser ei tahagi nii väga kusagil sügaval Siberis elada. Nad tahavad elada Loode-Venemaal, mis on alati olnud Venemaa arenenud piirkond. Ja venelased õpivad, ka “Zapadi” raames, suuri ja kiireid strateegilisi vägede liikumisi. Nii Kesk-Venemaalt siia kui vastupidi. Minu hinnangul nad kindlustavad praegu läänepiiri, kahekordistades nelja aastaga konventsionaalset kohalolekut. Samas suudavad nad ka kiiresti vägesid Siberist siia tuua. Nõukogude sõjavägi tungles kah kangesti läänepiirile. ENSVsse ehitati üle 300 militaarrajatise. Jõudude liigutamine läänepiirile oli siis ja on ka praegu strateegiline signaal Läänele.
Venemaa loode- ja läänepiirkonna väed koosnesid veel viimase ajani enamikus kutsealustest. Samas võiks mõelda, et kui FSB asutab kusagil Austraalias mingi turvafirma, mis pakub meie skautidele kuus, ütleme, 3000 dollarit, siis jooksekski Scoutspataljon viuhti tühjaks? Kusagil Indias juba istuvad meie kotkad kinni.
Venemaa on sammumas profiarmee poole. Meie oleme jäänud aga ikka oma vana hea skeemi juurde, kus õpetame ajateenistuse baasilt reservi. Eesti kaitseväes on lepingulises teenistuses 3150 kaadriväelast ja eesmärk on see viia 3570ni aastaks 2022. Mis puudutab Scoutspataljoni tegevväelaste liikumist, siis ma ei arvagi, et Scoutspataljoni peaksid noormehed jääma 10 või 20 aastaks. Kui nad käivad ära missioonil, tekib natuke algkapitali ja oskusi, mida müüa. Piraaditõrjefirmad maksavad kõvasti seetõttu, et, nagu näeme, on ka riskid suuremad ja töö ebameeldivam. Mingil hetkel saab sellest villand, ja tullakse tagasi. Me ei hakka kunagi konkureerima samas ajas piraadipüüdjate või sõjakollete turvafirmade palkadega, kus võib-olla tõepoolest makstakse praegu 3000 dollarit.
Ohvitseri puhul pole mul midagi selle vastu, kui ta ütleb mulle, et katkestab paariks-kolmeks aastaks lepingu, et teha midagi muud, ja tuleb siis teenistusse tagasi. Arvestame selle oma plaanidesse. Kaitsejõud ei pea kedagi võtma teenistusse 50 aastaks. Kui keegi teine mehe üle ostab, siis fine – laseme minna ja koolitame asemele. Eesti majandus ainult võidab.
Kevadine palgatõus viis kaitseväelased riigipalgaliste seas päris tippu. Peatasime lahkumised, Scoutspataljoni täitumine oli tunamullu 50%, nüüd 85%. Kuperjanovi pataljoni veeblid võtavad eluasemelaenu, valitseb kindlustunne. Ja lõpuks – Vene nooremohvitseride kõrge palk tuli tegelikult lisatasudest enne presidendivalimisi. Neid on nüüd kõvasti langetatud.
Balti piir on vist NATO riikidest kõige ebavõrdsem piir, selles mõttes, et “põlisvaenlasel”, nagu kroonikad väljenduvad, on niisugune ülekaal. Me siin arutame, et rahvast vähe, ei suuda riiki pidada. Ent kui sõjategevuses näiteks 12 000 noort Eesti meest oleks tapetud, siis oleks rahvuse spermapank juba ohus. On kellelgi ka õigus minna valge lipuga ja alla anda? Või juriidiliselt ei olegi? Kas tänapäeva ühiskonna väärtuste juures mingi territooriumi hoidmine on sedavõrd tähtsam elust?
Eks sõda on üldse üks väga hull tegevus ja katastroof, aga Eesti riik peab sõdima viimseni. Ka okupeeritud tingimustes. Mina ei tea sellist inimest, kes peaks minema valget lippu lehvitama. Eesti riiki tuleb kaitsta ja punkt.
Olete sõjaväes kõva drilli käima pannud, kätekõverdused ja 2 miili jooks. Ants Laaneots ainult rääkis, et noormehed on makaronid. Nüüd aga pidi mõni ohvitser, nagu ajakirjanike lemmik kolonel Peeter Tali, kehaliste tulemuste tõttu järgmise kupu saamisega ootama. Kas teie poeg läks kaitseväkke kohe, kui kutsuti?
Jah, poeg valis teenistuseks tänavuse aasta. Oli aasta ülikoolis ja siis otsustas vabatahtlikult minna, mille üle mul on ütlemata hea meel. Tahab saada pataljoni tulejuhtimisohvitseriks. Baaskursuse spordikatsetes sai 297 punkti 300st. Spordikatsed olid ju enne mindki olemas, neid lihtsalt ei tehtud eriti. Nüüd teen ise ja teised teevad ka.
Teise asjana hakkasin kindlamalt nõudma laskeoskustesti läbimist ja käivitasin laskeinstruktorite süsteemi. Sellega võidetakse sõdu, et lastakse täpsemalt kui vaenlane.
Uudistes räägiti suvel, et politseinikest 3/4 oskab lasta, veerand aga mitte. Kuidas kaitseväelastega on?
(Mornilt) Kaitseväe juhataja laskevõistlused võitsid ikkagi politseinikud.
Kui mehised on eesti ohvitserid? Meie piiritaguste Vene väeosade juhid on nii-öelda oma käega tapnud ehk siis lahinguid juhtinud Kaukaasias ja Afganistanis. Mõned käisid mullu ka meie väeosades visiidil.
Olen nendega nende endi juures kohtumas käinud. On ikka päris sõjamehed. Rääkisime sõbralikku sõjamehejuttu.
Mitu protsenti teis endis on lahinguohvitseri ja mitu protsenti parketiohvitseri?
Mina ei tea, mis asi see parketiohvitser on. Olen esimestest päevadest olnud Eesti kaitseväes, kus kolm-neli esimest aastat olid väga tõsised. Magasin töölaua peal, ning ei olnud seal mingit parketti kuskil. Kaitseatašeena Saksamaal ja Varssavis vastutasin selle eest, et tuua Eestisse Milani tankitõrjeraketid ja suurtükid.
Need 2000 autot, mida meie väeosades näete, olen Saksamaa parkettidel ja saunades välja rääkinud.
Kunagine kaitseminister Jürgen Ligi rääkis omal ajal, et kaitsevägi tuleb teha täiesti kutseliseks. See nõue seisis koguni Reformierakonna programmis. Ligi auks peab märkima, et rääkis mis ta rääkis, aga ühtegi käskkirja ta üldise väeteenistuse kaotamiseks ei kirjutanud. Kus me oleksime praegu oma profiarmeega?
Mitte Ligi ei surunud seda, vaid NATO. Nende pendel kõikus toona väga rahvusvaheliste operatsioonide suunas. Kõiki riike suruti. Lätis on tulemus käes, pole kedagi mobiliseerida, sest profiarmeest ei jää reservi järele. Veel hullem on, et kodanikel ei teki kaitseväega kontakti, kui noori ajateenistusse ei kutsuta. Oleme suutnud veenda NATOt, oleme suutnud ausalt öeldes ka Lätit ja Leedut veenda, aga poliitikat ju tagasi ei keera.
Läti kaitseliit on samuti võrdlemisi väike nende territooriumi kohta, 8000 meie 13 000 kaitseliitlase vastu.
Olite Saksamaal atašee, kui Herman Simm reetis Eesti sõjaseisukorra käsuliinid ja juhtimisskeemi. Kas teate, et Simm oli veel ka Saksa spioon, lisaks Venemaale? Ja Saksamaa ei piiksatanudki meile, ja olevat Eesti ees selle eest ka vabandanud. Olete te seda vabandust kuulnud?
Et ta Saksa agent oli, seda rääkis mulle ajakirjanik Edward Lucas. Kogu Herman Simmi sigatsemine läks Eesti riigile väga palju maksma. Komandostruktuur tuli ümber teha. Väga palju asju veel. Ei ole vabandust kuulnud. Simm on lurjus.
Mida meie mehed veel sõjakäikudelt on õppinud? Kuidas on võimalik, et Taliban – ilma mingi West Pointi sõjakoolita – suudab nii osavalt logistikat korraldada, et laibad enne päikeseloojangut lahinguväljalt kokku kogutakse? Ja ilma lennukite toetuseta hävitatakse okupandi soomustehnikat.
Kui riik on olnud sõjas praktiliselt 30 aastat, siis see ongi nende sõjaväeakadeemia. Lugeda ja kirjutada ei oska, aga vastupanuliikumine tuttaval maastikul on veres. Aga taliibidel on raske iseendidki korralikult juhtida, viimastel aastatel polnud neil enam keskastme väejuhte võtta, need juhid toodi väljastpoolt, Pakistanist. Pärast NATO lahkumist sobiks Afganistanile minu arvates valitsusviisiks valitud “kuningaga” suhteliselt paindlike hõimuliitude ühiskond.
Kas on õige, mida üks meie luuraja pajatas: et kasvatas habeme ette, õppis mõned laused kohalikku keelt ja liikus afgaanide seas ringi ning kogus andmeid nagu omamees?
Kõigil sõjaväeluurajatel on seal habe ees, habemeta inimest ei peeta meheks. Meie luurajad ja ka üksuse ülemad saavutasid hea vilumuse kohalikega läbirääkimisel ja afgaani sõjaväega asjaajamisel.
Ja viimane küsimus: kuhu viib eestlasi järgmine sõjaretk? Kas Aafrikasse, kus Malis meie ajakirjanik eesti sõjaväelasi nägi? Kas mehed kasutavad tuareegide juurde sõitmiseks ka maastureid Volkswagen Touareg?
Malis on meil kuus meest. Üks analüüsib luureinfot, teised õpetavad Mali sõdureid, põhimõtteliselt ajateenijaid, laskerelva kasutama. Luureinfo näitab, et olukord saab tänu prantslaste õigeaegsele sekkumisele loodetavasti kontrolli alla.
Vaat kui naftarikkas Nigeerias vaenutegevuseks läheks, siis tuleks muret tunda. Tuareegid on riigipiiridega nelja riiki laiali pillutatud, neid tuleb aidata Mali valitsusega läbi rääkida, et autonoomiat saada.
Volkswagen Touareg aga on kaitsejõudude jaoks liiga kallis masin.
Subscribe to:
Posts (Atom)