Eliidi reliikvia on saladus

Lõppeval nädalal kritiseeris E-riigi Akadeemia e-demokraatia vanemekspert Liia Hänni tugevalt eelnõud, mille kohaselt enam parlamendikomisjonide helisalvestisi alles ei jäeta. Hänni nimetas muudatust tagurlikuks.

Kirjutasime juba 2014. aastal, et info endalehoidmine on eliidile vaid viis enda võimu säilitada. Taasavaldame Hans H. Luige toonase artikli, mis ilmus esmakordselt 17. detsembril 2014.

Meie maa on väike, aga ei puudu meilgi oma eliit. Moodsa eliidi muskel on informatsioon. Vaadake näiteks, kuivõrd andmetest laetud on “Foorumi” saates valitsusliige võrreldes teistega, kel pole värsket statistikat ja abilist-andmetöötlejat. Info endalehoidmine aitab võimu säilitada: bürokraatia hingeks on saladus. Salajased kohtumenetlused, poolsalajased riiklikud registrid ning järjest võimsamate jälitusorganisatsioonide serverid toodavad iga päev teavet, mille ligi mõned pääsevad ja teised mitte. See jagabki eestlased eliidiks ning lihtrahvaks.

Me märkame palgavaesust Eestis, kuid ei märka infovaesust. Meile ei öelda isegi, kelle auto on blokeerinud meie garaažiukse. Soomes ja Lätis öeldakse. Ühiskonnaliikmed oleme me kõik. Meie jäetud infojälje otsa on end aga istutanud bürokraatia, kes peab end ühise teabe loomuomanikuks.

Sõdurite piinamine teatriga.

Ühes väeosas tüdines naisohvitser alluvate sõnakuulmatusest ning käskis ajateenijatel välja mõelda näidendi ja selle väeosas ette kanda. Nii sündiski. Mõni ajateenija pidas ülemuse käitumist alandavaks ning kaebas asja kohtusse. Ajakirjanikke huvitas Eesti kaitseväe “teatrikohtuasi”, ent kohtunik otsustas asja salastada. Miks? Narr mõeldagi. Tõenäoliselt huumoritunde puudumisest. Ekspress Grupi jurist punnitas edasi, lõpuks üks kui teine detail siiski pudenes (näiteks esines sõdurite näidendis tegelane nimega Distsipliin).

Pole teie asi, kes riigi raha sai.

Nagu VEB Fondi saagas selgus, olid Eesti Panga kõrged ülemused vassinud ja võltsinud kümnete miljonite dollarite ulatuses. Kui panga uueks presidendiks sai Ardo Hansson, siis käis ta näiliselt ükskõiksel ilmel välja fakti, et kellegi venelase pangakontole oli võltsimise tulemusena tekitatud pool miljardit krooni. Riigikogu komisjoni esimees (kes pole ju suvaline jalakäija) pöördus Kaitsepolitsei poole, sest KaPo teab isikuid, kes mõnikümmend miljonit Peterburi pangast sularahana välja võtsid. Paluti, et KaPo avalikustaks need isikud või firmad (salamisi on KaPo neid mõnele poliitikule näidanud). Osa rahast läks ka riigile. KaPo asus aga vassivate pankurite poolele ja teatas valitseva eliidiga ühes kooris, et raha võtnud isikute nimesid avalikkus teada ei saa.

Kas infosõda käib Venemaa või oma rahvaga?

5. septembril röövisid Vene luurajad Eesti kaitsepolitsei ametniku Eston Kohveri. Riiklik ringhääling ja EV siseminister rõhutasid rahvale millegipärast üht üksikasja: Kohveri kinnipidamiskohal Eesti-Vene piiril koostati mõlema poole piirivalvurite poolt protokoll kahes identses eksemplaris. 10. septembril avastas venekeelne Delfi portaal, et protokollid ei ole identsed, nagu valitsus väitis. Vene pool ei tunnistanud venekeelses protokollis, et Eston Kohver just Eesti territooriumil kinni nabiti. Eestikeelse protokolli, mis neile nina alla pisteti, kirjutasid vene piiripojad-valvurid eesti keelt taipamata tõenäoliselt hea usu peale alla. Hiljem noomis Eesti siseministeerium vene ülemusi, kes allkirju kinnitama ei ilmunud...

Mis see siis oli? Kui see on infosõda Putini Venemaa vastu, siis anname pihta – ülikoolis küll infosõda ei õpetatud, aga improviseerime kuidagimoodi (mu vanaisad sõdisid kahes sõjas idavaenlase vastu). Ent mulle tundub, et praegusel juhul lollitasid ametiisikud Eesti avalikkust ja NATO partnereid. Kuni ei alga üldine vassimine ja propagandasõnniku loopimine, senimaani olgu meil õigus teada, et valitsus võib küll vaikida, kuid rääkides edastab usutavaid seiku ning tõiku.

Nii politseivärvides kui selleta operatiivautod jälgivad pidevalt liiklusvahendite numbreid. Aasta jooksul koguneb M-Kairi andmebaasi kuhi teavet teie teekondadest ja kohtadest, kus pargite. Lisatud joonise tegi üks mees korrakaitsja andmete põhjal. Kui Ekspressi töötaja küsis näha tema auto kohta aasta jooksul kogunenud andmeid, saabus eitav ja segane vastus. Umbes et "me ei tohi reeta oma patrullide asukohta".

Bürokraatia keerutamises ja infovarjamises pole midagi isiklikku, kaugeltki veel eestilikku. Bürokraatia salatseb, sest tahab võimul olla (nagu Tallinna linnapea salastas pikaks ajaks oma komandeeringud ega tunnista, kes talle Sotši taliolümpiamängude külastamiseks kutse saatis). Eesti Ekspress on Andmekaitse Inspektsiooni kaudu välja nõudnud president Arnold Rüütlile saabunud uusaastaõnnitlusi, mida kantselei salastada püüdis. Salastajad olid hästi makstud ja hästi söönud ametnikud, keda sõidutavad tumedad sedaanautod.

Elu parimas vormis ministrid teevad süsteemseid katseid majandusliku eliidi pättuste ja kuritegude info salastamiseks laiema avalikkuse eest. Justiitsministreid Rein Langi ja Hanno Pevkurit suisa segas, et rahvas liiga palju teada ja tänitada tahab.

Rein Langi päevil juhtus, et kõik Eesti suuremad ajalehed ilmusid valgete esikülgedega. Minister, kellele isegi võitluskaaslane, Riigikogu esimees Märt Rask heitis ette liigsete seaduseelnõude treimist, tõi lagedale mitme seaduse muudatuste paketi, mida tervikuna hakati nimetama “allikakaitse seaduseks”. See nägi ette ajakirjanike vangistamist absurdsetel põhjustel.

Ehmatuse peale tehti seadus mõistlikumaks, mis ei vähendanud selle mõttetust. Allika salajas hoidmisega pole ajakirjanikel probleeme olnud. On keegi üldse kuulnud mõnest kohtuasjast selle seaduse alusel?

Justiitsministeeriumi järgmisel juhil, reformierakondlasel Pevkuril tuli aga mõte kustutada kohtuotsustest enamiku kriminaalkurjategijate nimed. Et oleks võimalik kohtupaberitest lugeda vaid, et “teie autole sõitis otsa ja jäi süüdi teie tervise ja vara hävitamises kodanik XXX ZZZ”. Või “teie pensionifondi pistis taskusse investeerimiskelmist pankur CCC”. Nõnda ei hoiataks kohtuotsus avalikkust kelmi eest ja ta leiaks uusi ohvreid. See eelnõu õnneks nuditi Riigikogus tänu sotsiaaldemokraat Andres Anveltile ära.

Mida näitavad meile need Reformierakonna ministrite hirmutavalt järjekindlad katsed? Näitavad, et tippbürokraadi staatus pühib muidu liberaalsete inimeste peast tõsiasja, et nad EI OMA meie riiki, vaid on ajutiselt palgatud seda teenima. Nad unustavad, et nende kõrvaltänaval, äärelinnas ostukeskustes või hooldushaigla palatites asub nende tegelik valija. Rahvas, avalikkus. Seda peab neile meelde tuletama rahva ja võimu vahendaja, ajakirjandus.

Hoolimata edust, mida Eesti saavutab rahvusvahelises võrdluses võimu läbipaistvuse kohta, on meil järjest raskem oma võimu hambust infot välja tirida. Infot ennast on aga andmebaaside ajal järjest rohkem. 

Delfis kommentaariumi sulgemine oleks liiga elitaarne

Ekspress Grupi omanik Hans H Luik ütles täna kommentaariks Postimehe otsusele keelata anonüümne kommenteerimine, et sarnane samm oleks Delfi kui Eesti suurima uudiskeskkonna seisukohalt põhjendamatult elitaarne.


Luik selgitas, et nagu valimistel on hääl kõikidel , sealhulgas riiakatel või võimu vastu protestivatel valijatel, nii peab massimeedia demokraatlikult hääle andma erinevate lugejaskonna kihtide esindajatele. "Ühiskond on järk-järgult harjunud vahet tegema, mis on toimetatud ajakirjanduslik sisu ja mis on lihtsalt üksiku ütleja arvamus. Üksikute kodanike häält ei tohi summutada, kuid seda ei saa ka võtta suuremana kui see on," rääkis Luik.

Luik märkis ka, et kui kauaks Postimees selle otsuse jõusse jätab, pole veel teada. "Inimeste anonüümsete kommentaaride keelustamist on pooldanud nii peatoimetajad Anvar Samost kui Mart Luik, ent Postimees jätkas toona nagu varem," nentis ta.

Delfi peab tema sõnul kõige suuremaks probleemiks erakondade ja muude huvigruppide, sealhulgas ka demokraatiavastaste jõudude katseid avalikku debatti anonüümselt mõjutada. "Selle vältimiseks oleme juba 2007. aasta aprillisündmustest saadik aeg-ajalt, näiteks EKREga seotud avaliku debati moonutuste puhul, rakendanud täielikku tsensuuri ehk anonüümsete kommentaaride keelamist," märkis Luik.

Täielik tsensuur anonüümses kommeentaariumis on Luige sõnul aga erandjuhtum, mille Postimees omal valikul nüüd absoluutseks reegliks muudab. "Kommentaariumi anonüümsus on muuseas tinglik," lisas Luik. "Kui tegu on olnud seadusrikkkumistega, on õiguskaitseorganite abil olnud võimalik tuvastada kommentaariumis seaduserikkujad ning seadusrikkumisele menetlus anda."

Postimees teatas täna, et sulgeb alates 1. veebruarist anonüümse kommentaariumi ja lubab lugusid kommenteerima vaid registreeritud kasutajad.

Ilmus ÄRIPÄEV 30. detsember 2015, 21:06

Rumalaid hindu ma maksta ei taha

Meediaärimees Hans H. Luik juhindub kulutuste planeerimisel ja kontrolli all hoidmisel maamehelikult lihtsast põhimõttest: rumalaid hindu pole mõtet maksta. Just selle põhimõtte tõttu ei lenda ta äriklassis, kuigi rahaliselt poleks ju mingi probleem seda endale lubada.

"Mul ei ole plaaniski lennata äriklassis, sest ega ma äriklassis istudes ei jõua ju kiiremini kohale kui tavalises turistiklassis," selgitab ta. Kulutusi jälgitakse Luige peres kindlasti ja kui mõnes kuus kulutused väga üle joone hüppavad, tuleb kaasadel sellest kindlasti juttu. "Samas näen ma Eestis umbes sama trendi, millest hiljuti New York Timesist lugesin ehk et väikelapse üleskasvatamise kulu läheneb juba tundengi ülevalpidamise kulule."

Luik ütleb, et tegelikult pole tal ettevõtjana suurt aega raha peale mõelda. "Oluline on, et mu ettevõtetest enamik (ent mitte kõik) peavad olema igal hetkel kasumlikud, sest muidu võistlejad sõidavad meist üle. Samas, ettevõtluse käigus juhtub aga apsakaid, mille mastaap tundub eraelu kulutustega võrreldes katastroofiline," ütleb Luik.

Näiteks toob ta hävingu, mis tuli vastu võtta sel kevadel Riias ja Vilniuses Titanicu näitust korraldades. Tallinna Lennusadamas külastasid inimesed Titanicu näitust usinasti ja see tõi ilusti raha sisse. Seevastu Riias, kus näitus korraldati kevadel, jäi külastajaid napiks. Selgus, et lätlased eelistavad ilusa ilmaga aega veeta hoopis aiamaal või looduses. "Võib-olla oli viga ka pileti hinnas või näituse asukohas, igatahes kaotasime koos Vilniuse näituse ärajätmise kuluga miljon eurot. See on võrdluses igasuguse eraelulise kuluga ju üüratu summa," ütleb Luik. "Ekspress Grupi põhitegevusega võrreldes ent siiski muidugi mitte, sest meie põhitegevusest oleme teeninud umbes 9 miljonit EBITDA kasumit (ärikasum enne amortisatsiooni arvestamist – toim.) aastas. Toon selle näite selleks, et näidata, kuidas ettevõtjal ei ole aega mõelda väikeste isiklike kulude peale. Pea on täis suuremaid pulki."

Lapsepõlv nagu enamikul

Nõukogude aega jäänud lapsepõlvest meenutatakse paljudes peredes, kuidas tühjad pudelid on väärtuslik kraam ning "taara viimine" lastele oluline sissetulekuallikas. "Meil oli samamoodi, tühjad pudelid olid arvel, et oleks raha toidu eest maksta," meenutab Luik. "Liha ei olnud laual sugugi nõnda palju, kui minu ja venna kasvav organism tahtnuks. Mäletan, kui poisikesena käisin klassivenna juures külas, ja ta palus, et ära söö palun külmkapist lihatükki ära, sest mulle siis ei jäägi."

Luige vanemate suhtumine rahasse oli üsna erinev. Muidugi märkas Luik, et isakodus asjad ei uuene – diivan on vana ja lohkus, käterätid karvutuks kulunud. Vanemate erinev suhtumine tuli veelgi enam välja, kui juba edukalt äri ajav poeg kummalegi neist viis miljonit krooni üle kandis. "Nägin, kuidas ema kulutas lahkel käel raha sugulaste laste peale, keda meil on palju. Isa aga on raha suures osas tallel hoidnud ja igasugu fondides hoopis kasvatanud. Sealt jagub siis ka suguvõsale kingitusi teha, aga ikkagi – tal on investeerides krooniarvestuses viiest miljonist juba kuus miljonit saanud. Eks nad nõnda kahtviisi mind kasvatasid. Muuseas, diivan isamaja elutoas on ikka seesama, vana ja lohkus."

Kui tänapäeva peetakse normiks ka täisealiseks saanud lapse õpingute toetamist, et laps saaks pühenduda täielikult õppimisele, siis veel mõnikümmend aastat tagasi tuli üliõpilastel enamasti ise hakkama saada. Luik sai ülikooli minnes isalt kaasa kümme rubla ja ei kopikatki rohkem. Kuna kodust rahalist tuge ei olnud, oli elementaarne õppida hästi – viitele. Sest viiemehed said stipendiumi 50 rubla 40 rubla asemel ning 10 rubla oli suur raha. Edaspidi võttis Luik veel ka Tartus Herne tänaval kojamehe koha, et veelgi lisaraha teenida.

Suvelgi ei löödud niisama lulli, vaid oldi malevas. Töö ja lõbu koos. "Tohutu vahe tänapäeva üliõpilastega oli tookordse elu lõbus kollektiivsus, just üliõpilasmalevas. Töötada ja ööbida poolvõõraste ja huvitavate noortega kaks ja pool kuud üheskoos – see oli nõukogude ajal üks suur Eestimaa fenomen. Mujal Nõukogude Liidus aeti lapsi lihtsalt klassikaupa maale tööle," räägib Luik. "Ehitusmalevas õpetasid tehniliste erialade üliõpilased mind tööl korralikult pingutama. Ja oligi väga hea, et sain filoloogide-lillelaste seast suvel minema, sest muidu oleksingi kogu suve Loomingu Raamatukogu lugenud."

Sügavale juurdunud naabrist-parem kompleks

Kindlasti leiab igaüks oma tutvusringkonnast mõne inimese, kellega juttu ajades sa muust ei kuule, kui vägevaid asju ta on ostnud ning kuidas tal on raudselt kõik naabrist parem – auto kiiskavam ja uuem, maja suurem, puhkusereisid eksootilisemad. "Eestlast lausa kurnab see pidev vajadus tõestada oma naabrile, et sa oled temast parem," märgib Luik. "Tallinnas näiteks on hulgaliselt müügis maju, mis on elamiseks lihtsalt liiga suured."

Tema sõnul paistab see painav kompleks kõige eredamalt silma autode pealt ja ega me ei ole 5-6 aasta tagusest majanduskriist oluliselt õppinud. Juba siis arvas Luik ühes Eesti Ekspressis ilmunud tarbimisteemalises loos, et ehk paneb jahtuv majandus inimesed mõistlikumalt ostma ja ehk hakatakse ostma ka kraad "lahjemaid" autosid kui Audi 8 või MBW maastur. "Pirita Selveri parkla on nagu Saksa Auto müügisalong. Kuid kõik need autoomanikud ei saa ju olla riigiettevõtete nõukogu liikmed või firmaomanikud? Inimesed teevad endile liisingutega liiga ja tulemuseks on see, et koolis ei ühine mõni laps kunstireisiga Pariisi, sest raha pole – vanematel on liisingud kaelas," kirjutas Luik tookord. "Aga näe – ma olen eksinud. Tarbimises on tagasi head ajad, kuid erinevalt itaallasest või soomlasest ostab vaene eestlane jälle endale ülejõu käiva sõiduauto. Eks see ole muidugi riikliku maksustamise küsimus ka."

Luik on ka ise autokire läbi põdenud, kuid see on jäänud selja taga. Ta on mõistnud, et odavamad autod sõidavad sama hästi punktist A punkti B nagu kallimad. Seevastu rõhuvad kallid sõiduautod oma kalliste varuosade ja kütusega Eesti impordi-ekspordi tasakaalu. "Olen ka näinud statistikat, mis näitab, kuidas viie aasta vanuste ja uuemate Land-Cruiserite, Porschede, Lexuste jne omanikud maksavad makse 1300-euroste palkade pealt," imestab Luik inimeste iha kalliste autode järele. Ta räägib, et on tuttavatelt Toyota-kaupmeestelt uurinud, miks Baltikumis ei müüda USA kõige popimat kogupere Toyota marki Camryt ja vastus olnud, et Toyota firma hindab baltlasi nõnda jõukateks, et meile on sobiv juba Lexuse tasemel auto. "Sobiv ehk mõnele rahaliselt küll, aga kas ka mõistlik? Tegin lausa jonni pärast spetsiaalse pingutuse ning leidsin endale Toyota Camry, kindlasti oma 20 000 eurot odavama kui sama suurusega Lexus. Võibolla peaks Toyota oma müügistrateegias baltlastele siiski halastama ja müüma meil Camryt, nagu ta müüb USA-s ja Venemaal..."

Oma laste pealt vaatab Luik, et nendel hakkab eestlaste "naabrist parem" kompleks justkui kaduma – auto ei olevat uuele põlvkonnale kuigi suur prestiiži objekt ja Luik loodab, et nii see ka jääb.

Kas võtame igamehe-variandi või korraliku?

Naistele soovitab Luik, et püüdku oma kaasadele aru pähe panna, kui need peaksid puhtalt võidujooksu tõttu liiga suurt autot või maja ihaldama. "Kes meist ei teaks neid automüüjate nippe näiteks katuseluugi või muu vidina müümise juures. Teame ju neid küsimusi, et "noo, kas võtame igamehe-variandi või ikka korraliku?"," muigab Luik ja lisab, et samamoodi müüdi mõnda aega tagasi ka vesivoodeid ja mullivanne. "Tunnistan, mul endalgi on üks kasutu mullivann majas. Ja veel on mul majas kaunis itaalia telekatool, mille seljatugi ei fikseeru. Maaletooja laiutas käsi, et tema parandama ei hakka...."

Oma koju tahaks kindlasti parimat, aga isegi kui rahalisi võimalusi on, soovitab Luik kriitiliselt hinnata kõiksugu müüjate nõuandeid. Vabalt võib olla nii, et sisekujundaja saab oma "siira" soovituse eest tasu ka mööbli- või ehitusmaterjalide müüjalt. Ja, hoidku veel selle eest, kui tellijal peaks olema jõuka inimese maine. Siis pidavat hinnad eriti kõrgusesse tõusma. Luigel on omast käest hea näide olemas: 2008ndal aastal hakkas ta taastama oma esivanemate talu Mulgimaal. Luik küsis pakkumisi ehitusprojektiks ja üks Tallinna tuntud arhitekt ütles ainuüksi projekti hinnaks ligi miljon krooni. "Ütlesin, et pidage nüüd, ma ju soovin ainult taastada talu sellisena nagu oli see enne venelaste tulekut," sõnab ta. Hilisem pakkumine aga tuli siiski viis korda odavam ja Luik on tulemusega üliväga rahul – Joona talu sai uue hingamise.

Neli rahapõhimõtet Hans H. Luigelt

• Ära kuluta lihtsalt uhkuse pärast, vaid mõtle, mis on kulutuse sisu. Kas ikka on mõtet lennata äriklassis, kui kiiresti jõuad sama kiiresti, kui turistiklassiga?
• Naabrist-parem kompleksist tuleks vabaneda. Ei ole mõtet osta autot vaid selle väljaelamiseks või soetada maja, mida üleval ei jaksa pidada.
• Hinda oma nõuandjaid ja soovitajaid kriitiliselt. Mõtle, kas nende hea, kuid väga tungiva soovituse taga võib olla siira soovi asemel võimalus lisa teenida.
• Midagi ei juhtu, kui sa ostmisega veidi ootad. Peaaegu kõigest tuleb varsti uus ja veelgi vaimustavam mudel.

Artikkel pärineb Anne & Stiili värskest eriväljaandest "Minu Tulud ja Kulud". 

Kes maksab Rail Balticu kinni?

Kas Rail Balticu mõte on kaubavedu?

On meeldiv kogeda optimismi ja idealismi ajal, mil Eesti üldiselt kipub stagneeruma. Idealistlikku puhangut tundsin Rail Balticu konverentsil möödunud nädala lõpus.

Suur uudis seisneb selles, et lõpuks ometi on kiirraudtee projekti hind langenud Balti riikide jaoks jõukohasele tasemele, 3,6 miljardi euroni. Niisuguse arvutuse esitas reedel Swissotelis analüüsifirma AECOM. Arvatavasti ei kata Euroopa Ühtsusfond sellest summast enam 85%, nagu eurovolinik Siim Kallas varem lootis. Kallase kabinetiülem Hendrik Hololei rääkis Swissotelis eurorahast 75% ulatuses, AECOM-i esindaja hoopis 60–65 protsendist. Mis võiks tähendada, et Läti pingul riigieelarvest omarahastust ei leitagi. Ja Eestilgi tuleks võib-olla järgmise põlevkivikatlaga oodata. Esialgu tundub Eesti maksumaksjale planeeritav summa, umbes 400 miljonit eurot (sedagi mitte kohe, vaid aastate jooksul) jõukohane.

Aga milles seisneb Rail Balticu idealism? Esiteks selles, et nii või teisiti toob Tallinn–Riia–Kaunase–Varssavi liin Eestisse uut dünaamikat, suuri ehitustellimusi, uut kaubavoogu. See on meie provintsis veel erutavam muutus kui Tallinna tasuta ühistransport, kuigi ka see on – olgem ausad – stagnatsiooniajal vähemalt huvitav eksperiment.

Teiseks aga seisneb idealism selles, et reisijad kiirraudtee opereerimist kuidagi kinni ei maksa. Sõitsin kuu aega tagasi 280 kilomeetrit tunnis Pariisi–Reims’i rongis. Kena, vaikne – ent kallis. Kardan, et Rail Balticu pilet ei ole jõukohane keskmisele palgateenijale, kes täna moodsast helesinisest vagunist unistab.

Jääb kaup. AECOM-i arvutuste järgi peaks kaupa uuel, eurolaiusega 1435-millimeetrisel raudteel liikuma järgmiselt:

2020. a

9,9 mln tonni

2030. a

12,9 mln tonni

2040. a

15,8 mln tonni

Ainuüksi tänastel Eesti raudteedel liigub aastas üle 26 miljoni tonni, nõnda et uuele euroraudteele planeeritud maht ei tundu kättesaamatu. Vaid üks „aga”. Uus raudtee tuleb põhja-lõuna-suunaline. Senised Eesti ja Läti raudteede vood on idasuunalised. Pealegi on eriti Läti raudtee kõvasti Venemaa raudtee ja selle juhataja, Savisaare sõbra Jakunini mõju all. Läti ei saatnud Tallinna reedesele kohtumisele majandusministri kantsleritki, saatis asetäitja. Mis saab koostööst Lätiga, kui Dombrovskise valitsus kukub või kukutatakse?

Ja mis saab koostööst Leeduga, kui Rail Balticu teele ei planeerita pealinna Vilniust?

Kui Eesti Raudtee kuulus jänkidele, otsis põhiomanik Edward Burckhardt tikutulega veoseid, mida vedada lõunasse, Euroopasse. Ei leidnud. Ehk mängib Rail Baltic mõne uutlaadi kauba, näiteks Eesti fosforiidi peale? Mulle meeldis Hendrik Hololei optimism. Ajalugu on näidanud, et kui tekib moodne infrastruktuur, tekivad ka uued kaubavood ja reisijatesuunad, seletas Brüsseli optimist. Ilus.

Unistuste raudtee hakkab Tallinnast Leedu piirini läbi Pärnu, Riia, Panevėžysi ja Kaunase kulgema nõnda:

	reisijad	kaup
vahemaa	701 km	708 km
sõiduaeg	4 t 8 min	10 t 23 min
keskmine kiirus	170 km/h	68 km/h

Jääb hulk lahtisi küsimusi: mitmes linnas nõuab peatust Läti? Kui kiiresti õnnestub omandada raudtee alla jäävad maad? Mitu kohtuvaidlust riigiga tekitavad ehitushankel meie oma Toomase-nimelised ehitajad ja nende Läti-Leedu kolleegid? Milliseid takistusi veeretavad teele Vene laiarööpmelise raudtee fännid?

Külm dušš

Eesti Raudtee juhataja Ahti Asmann kallas konverentsi üle külma dušiga. „See on poliitiline projekt,” lausus ta. Ja täiendas kohe: „Poliitiline ei tähenda tingimata halba!”

Võrreldes varasemate 7–8 miljardi euro suuruste arvutustega tundub Rail Balticu värske hinnaprognoos – 3,6 miljardit – väärt edasiarutamist. Avalikku, mitte nagu Tero Taskila tegi.

USA sõjaõhutajad süüdistavad üksteist: kes Iraagi küsimuses maailma pettis?

Eesti poolt vaadates jääb USA presidendi Barack Obama välispoliitika nõrgaks – kurb on jälgida Gruusia ja Ukraina libisemist Vene mõjusfääri. Vabariiklase Mitt Romney juhatusel võiks Eesti tunda end kindlamalt, kuid siis tuleks meie poliitikutel nõustuda Romney sõjaka retoorikaga.

Reedel läksid USA sõjakamad poliitikud tülli küsimuses, kes vallandas 2003. aastal Iraagi verepulma. Asi algas sellest, et G. W. Bushi valitsuse välisminister Colin Powell hakkas toetama vabariiklaste vastasleeri, Obamat. Powell ründas Romneyt, kelle välispoliitilised seisukohad muutuvat pidevalt. „Ühel hetkel on ta kindlalt meie vägede Afganistani jäämise poolt, esmaspäeval aga nõustus vägede tagasitoomisega. Kuberner Romneyl on mõned väga-väga tugevad uuskonservatiivsed seisukohad, mida ma ei jaga.”

Senaator John McCain põrutas uuskonservatiivide leerist: „Powelli enda kõige kurvem poliitiline hetk oli see, kui ta läks ÜRO julgeolekunõukogu ette ja rääkis Iraagi kohta absoluutset valet. Nüüd kiidab Powell Obamat, et too tõi meid Iraagist välja. Kuid need olid Powelli enda julgeolekunõukogu ees esitatud väited, mis meid Iraagi sõtta viisid!”

Unustas ära

Tõsi ta on. Kindral Powell kandis julgeolekunõukogu ees ette mingeid katkendlikke iraaklaste telefonikõnesid ja näitas vanade veoautode pilte, väites, et Iraagil on kindlasti massihävitusrelv. Prantsuse ja Saksa riigijuhid väljendasid kindrali jutu peale suurt skepsist. (Hiljem sai selgeks, et massihävitusrelvi Iraagil tõesti polnud.) Ent Vietnami sõja veteran, senaator McCain unustas vanema mehena ära, et 2002. aastal kinnitas ka tema: „Igaüks teab, et Iraagil on massihävitusrelvad.”

McCain 2002. aastal

Iraagi ründamine algas 20. märtsil 2003. Saksamaa ja Prantsusmaa, kellel oli Iraagi kohta strateegilist informatsiooni, üritasid pidurdada uute EL-i kandidaatriikide kihku koos Ameerikaga verevalamisse tormata. Ka Bushi enda julgeolekunõunik Richard Clarke on raamatus „Kõigi vaenlaste vastu” kirjutanud, kuidas Iraagi ründamine vastukaaluks al-Qaida 9/11 terrorile tundus sama ogar kui „Mehhiko ründamine vastuseks sellele, et jaapanlased pommitasid Pearl Harbouri”.

Kuigi Prantsuse president Chirac manitses Ida-Euroopa maid mitte sekkuma asjasse, mille kohta neil ei ole strateegilist informatsiooni, ja pigem „kasutama võimalust vaikida”, kirjutasid kümme riiki, sealhulgas Eesti, alla nn Vilniuse kirjale. Eesti ühines Iraagi sõda õhutava kirjaga välisministeeriumi julgeolekupoliitika asekantsleri Harri Tiido allkirja kaudu. „Püüdsin kirja sõnastuses muuta kohta, kus räägiti USA poolt esitatud kindlatest tõenditest Iraagi massihävitusrelvade kohta, sest meile Powelli tõendid väga veenvad ei tundunud,” meenutab Tiido nüüd. Teksti ei muudetud.

Eesti Ekspressi küsimusele, kes kirja õigupoolest koostas, vastas Kristiina Ojulandi välisministeerium, et see polevat oluline. Herald Tribune paljastas aga, et kirja koostas suure tõenäosusega maailma suurima relvafirma, USA Lockheed Martini asepresident ja lobist Bruce Jackson.

Vilniuse kiri koostati Herald Tribune’i andmeil jaanuaris 2003, kui Bruce Jackson kutsuti USA Slovakkia saatkonda pidulikule lõunale. Koosviibimisel oli ka enamik kümne gruppi kuuluvate riikide Ameerika suursaadikuid. Kiri, millega Eesti Siim Kallase valitsuse ajal ühines, toetas USA Iraagi-poliitikat juba enne, kui Colin Powell ÜRO julgeolekunõukogu ees sõja õhutamiseks valefakte esitas. Hiljem on kindral rahvusvahelise avalikkuse petmise pärast vabandust palunud.

Sõda Iraagis viis Iraagi šiiitide võimu alla, ehkki vabade valimiste kaudu. Šiiidid on võimul ka Iraanis ja võtavad varsti tõenäoliselt üle Süüria.

Kuna USA ja Iisraeli järgmiseks sihtmärgiks võib saada Iraan, hakkab ilmselt kusagil valmima uue „agarate koalitsiooni” kiri (ameeriklaste coalition of the willing). Ja Prantsusmaa presidendiks on taas sotsialist. Loodame, et selleks ajaks on Eesti välispoliitika sedavõrd Euroopa tuumikriikidele lähenenud, et meiega jagatakse luureinformatsiooni.

On auasi teha vahet vältimatul sõjaolukorral ja kindralite provokatsioonil.

Väliskapital pageb Eestist (väljaanne RIIGIMASIN)

Norra, prantsuse ja saksa kapital pageb Eestist nagu Sinimägede alt. Kas eesti kapital jääb üksi rinnet hoidma, küsib Ekspress Grupi suuromanik Hans H. Luik täna Eesti Koostöö Kogu eriväljaandes Riigimasin ilmunud arvamusartiklis.

Esialgu tundus kõik rõõmus ja reibas. Kui Postimehe kirjastaja Schibsted asjad kokku pakkis ja meie turult kahjumiga lahkus, tehti Ekspress Grupi majas suisa väike rõõmutants. Esmalt seetõttu, et firmanimi Eesti Meedia täitus nüüd õige sisuga, Eesti ja Balti ajakirjandusturg ongi nüüd eesti meeste käes.

Kuid vaadakem asja teisest küljest. Kas me ikka loeme märke õigesti? Kas Skandinaavia ja kogu Euroopa nutikaima meediafirma lahkumine Baltikumist ongi üldse väärt juubeldamist? Sest võtkem teine lahkumine, Euroopa ühe suurima panga Unicredit minek Eestist. See jättis eestlased taas Skandinaavia pankade täielikku meelevalda. Isegi Eesti Panga nõukogu juhib mees, kes täiesti ametlikult on olnud palgal Swedbanki nõukogus.

Meie pankade nimed tõlkes on Taani Pank, Rootsi Pank ja Norra Pank (DnB tähendab Den Norske Bank). Oleme heas mõttes ümber piiratud. Kuid mis saab, kui Skandinaavia kuningriikide kinnisvaramull lõhkeb ja pangad peavad raha koju tooma? Taani pank Danske ongi Eestis bilansilt väikseks kuivanud.

Suured lahkuvad

Eesti Konkurentsiamet peab tänavu 20. aastapäeva, küllap võiks turul rohkem konkurentsi olla, mida valvata. Unicrediti lahkumise taga võisid olla emotsioonid, nagu usub peaminister Andrus Ansip. Ansip mainis, et Unicredit elas tõsiselt üle pettasaamist Werolisse antud 100 miljoni kroonise tööstuslaenuga. Hea on, et Unicrediti Eesti juht, suurepärase kogemuspagasiga Taavi Laur leidis kasutust EAS-i juhatajana. Halb aga on see, et tõenäoliselt ei olnud Unicrediti lahkumine Baltimaadest üldsegi nii emotsionaalne otsus, nagu oletas peaminister.

Unicredit oli Baltimaades kenas kasumis, aga ei näinud kasvu. Paigas, kus elanikkond vananeb ja rändesaldo on negatiivne, ei ole pangandusel tulevikus muud turgu peale inimeste pensionifondide paigutamise. Ja seegi töö usaldatakse võib-olla tulevikus suurematele välismaistele tegijatele, kelle kulud on väiksemad ja tulud paremad kui kohalikel harjutajatel.

Samamoodi võis kaine arvutuse teha ka prantslaste hiigelkontsern Dalkia, kes lahkus Eestimaa pealinna kütteturult. Võib küll tunduda, et kui käes on Tallinna katlamajad ja küttetrassid + Väo soojuselektrijaam, siis jätkub monopoolset tulu kogu eluks. Liiatigi oli Eesti Dalkia oma emakontserni Veolia üks kasumlikumaid pärleid. Lihtsalt Tallinna elanikkond ei saa kunagi võistlema oma sissetulekutelt Marseille, Viini või Kopenhaageniga.

Tunneme muidugi rahvuslikku uhkust Kristjan Rahu, uue eesti suurinvestori üle, kellele puhul erialane ettevalmistus ja oskus õigel hetkel õiges kohas olla andsid suurepärase positsiooni. Tallinna Kütte ülevõtmiseks. Põhjamaade provints jäi aga taas ilma ühest suurest lääne investorist.

Möödunud nädalal teatas Saksa energeetikagigant E.ON soovist hüljata Eesti gaasiturg. Eesti Gaasi aktsionär E.ON ei näe mõtet osaleda Eesti Gaasi tegevuses, sest Eesti riik soovib energiajulgeolekule viidates neilt võõrandada gaasi jaotustrassid. Olgugi et sakslaste sammu taga võib näha ka katset Eestit poliitiliselt survestada, on sündmuste muster jällegi sama: optimistlikult kauge Eesti turule tulnud lääne gigantfirma lahkub, sest ei näe siinolekust endale piisavat tulu tõusmas.

Väga loogiline tundub, et samast Eesti Gaasist võib lahkuda ka Soome Fortum, jättes meid siia kallilt ostetud gaasitorustiku otsa istuma ja nautima energiajulgeolekut. Olgugi, et torudes voolav gaas on ikka seesama Vene maagaas, sest odavamat ei paista kusagilt.

(Kõrvalpõikena. Seesama Fortum ja seesama E.ON teevad suure kasumliku äri otse meie kõrvalt, Venemaalt. E.ON on üks gaasijuhtme Nord Stream asutajaid. Nord Stream omakorda on firma, millest kasumit on saanud eelkõige sakslased, kuna Saksa terasetootjatele läks lõviosa merealuste terastorude tellimustest. See kasum on juba käes; kas ja kui palju torudes gaasi hakkab voolama, polegi enam niiväga sakslaste mure.)

Eesti kapitali esiletõus

Ent tagasi lahkujate juurde. Meedia vallas pole raske märgata, et soomlaste Kirjakauppa loobus Eesti tuntud raamatuketist Apollo, ning jällegi sai rõõmsaks omanikuks firma Eesti juhatus. Sanoma korporatsioon, mis ju Eestit tunneb nagu oma kodu, on loobunud Tallinnas CC Plaza Forumi kinodest ning jaemüügifirmast R-kiosk.

Suvel lahkus Rootsi kapital Bauhofist ja MyFitnessist. Skandinaavia suurimale, 160 hotelliga ketile Scandic ei sobinud Eesti turg, kuigi hotell Palace asub ju pealinna keskväljakul. Ja veelkord: palju õnne Vello Kunmanile jt. Palace'i värsketele eesti omanikele! Riias müüs oma aktsiad maha Rupert Murdochi firmale kuuluv telekanal, samuti lahkus ettenägelikult juba viis aastat tagasi Läti ajaleheärist lõplikult Rootsi Bonnier. Müügiga oli sedavõrd kiire, et suurema päeva- ja ärilehe aktsiad müüdi vahendaja kaudu Riia kaubasadama oligarhidele, millega Rootsi vana kirjastus paljude arvates reetis sõltumatu ajakirjanduse aate.

Päevalehe Diena kollektiiv, eesotsas eesti juurtega toimetaja Pauls Raudsepsiga, pages välja andma sõltumatut nädalalehte IR. Jah, loomulikult tuleb Eestisse ja Baltimaadesse ka uusi firmasid. H&M, Hilton hotell ja Poola suur kindlustusfirma PZU on selle sügise sisenejad. Kuid meilt on lahkunud tõeliselt suured, teadmisterikkad firmad, ja lahkunud pealtnäha väga headelt positsioonidelt, nagu Tallinna kütteturu kuninga troon, Tallinna ja Eesti kinoturu liider, Eesti leheturu suurim tegija.

Kui väike riik loeks suurte firmade signaale Norra, prantsuse ja saksa kapital pageb Eestist nagu Sinimägede alt. Kas eesti kapital jääb üksi rinnet hoidma? Minek on olnud kiire, hinna üle pole olnud mahti eriti tingida ega enampakkumist korraldada. Selline pagemine toob meelde Kurt Vonneguti romaani „Komejant", kus Hiina suursaadik järsku ilmub USA presidendi juurde, öeldes, et Hiina areng on USAst nüüd juba põlvkonna jagu ees. Ameerika ei huvita enam hiinlasi, ja sellega seoses on suursaadikul au teatada Hiina saatkonna sulgemisest USAs.

Oma sõnade kinnituseks ja tehnilise üleoleku näitamiseks moondab suursaadik end sealsamas presidendi kabinetis põlvepikkuseks ning hüppab kaminale, et ulatada pidulik lahkumiskiri. Mida peaksime tegema, et Eesti liiga palju lahkumiskirju ei saaks? Või kogu Baltikum? Kuidas veenda meile tulema uusi suurfirmasid, kasvõi selleks, et eesti mänedžerid nende tegevuse kümne aasta pärast jälle saaksid uhkelt üle võtta?

Mitmetel loengutel paarikümne aasta jooksul olen reklaamiklientidele või üliõpilastele rääkinud hoogsalt Balti turust kui ühtekasvavast turust koos sarnaste kaubanduskettide, ketistunud advokaadibüroode, automüügi- ja reklaamifirmadega. Olen rääkinud 8 miljoni inimesega turust.

Ent 8 miljoni unistus tuleb unustada. Läti ja Leedu viimased rahvaloendused näitasid, et Leedus pole enam kolmegi ja Lätis kahtegi miljonit elanikku. Usun, et on õige välja kuulutada hädaolukord. Intervjuus ajalehele Süddeutsche Zeitung ütles Eesti Panga president Ardo Hansson, et Eesti riigirahandus on säilitanud laenuvõime halbade aegade puhuks.

Kasutame oma tugevusi

Hiljuti Ardo Hanssonit Eesti Päevalehe tarbeks usutledes küsisin, kas hädaolukord on rahvastiku vähenemise tõttu nüüd käes. President vastas, et rahanduslikus mõttes oli kriisiaeg siiski aasta 2009, mille oleme edukalt ületanud. Tõsi ta on, rahanduslikus mõttes. Aga kui pikalt on ühelt rahvalt võimalik loota kahaneva demograafia juures ikka kasvavat SKPd?

Minu arvates on just sellise lootuse absurdsust tajudes meie juures suured välisfirmad hakanud otsi koomale tõmbama. Näen veel ühte või paari ettevõtet, kes ettevaatlikult oma opereerimist Eestis vähendavad, laenusid emamaale tagasi maksavad ja peakontorist väikest, hääleõiguseta esindust kujundavad. Kas peaksime lootma, et suurfirmad eksivad ja alahindavad Eestimaa võimekust? Kas tõesti on need firmad suureks kasvanud, toetudes vildakale analüüsile?

Kaldun kahjuks arvama, et Schibsted, E.ON, Dalkia, Bonnier, Rupert Murdoch ja Sanoma korporatsioon oskavad oma tegevuse keskkonda väga hästi planeerida. Järelikult on meil, kes me siin edasi kavatseme tegutseda, ja kes me võõrfirmade taandudes oleme viivuks jäänud eestlastena ise majandusrinnet püsti hoidma, tarvis viivuks hüljata eelarveline konservatiivsus. Võtta Eesti riigile laenu ning luua selle abil noortele töökohti siinsamas, Eestis.

Peame avama huvilistele Eesti parimate ettevõtete uksed, kutsuma hakkajaid noori firmadesse stažeerima, makstes selle eest ka palka ning toetades esimestel aastatel eriala täiendõpet. Muuseas, isegi muidu vabaturumeelse Äripäeva kirjastuse juht Igor Rõtov on sarnase mõtte avaldanud. Eesti majandusel ei ole paljuga uhkustada peale riigi laenuvõime. Seda tulebki kasutada, et noored Eesti kodanikud, eriti sünnitusealised naised, saaksid Eestisse jääda.

Esmalt on tarvis investeerida õpetajate palkadesse.

Siis tuleks välja mõelda rahvalikud investeerimistalgud, et luua töökohti.

Maanteed, korterid, tunnel Soome- otsustamise küsimus.

Investeerimistalgutest räägib praegu Saksamaa, jutt on rahva säästude kaasamisest Põhja-Lõuna energiakiirteesse.

Eestlaste hoiused seisavad midagi teenimata Skandinaavia pankade arvetel. Neid on rohkem kui eales varem. Ideid pole, ja tõtt-öelda ei julge paljud ka raha liigutada, kui riik teatud tagatist ei anna. Eesti riik võiks vabalt laenu võtta ka oma kodanike käest.

Eesti majandusel ei ole paljuga uhkustada peale riigi laenuvõime. Seda tulebki kasutada, et noored Eesti kodanikud, eriti sünnitusealised naised, saaksid Eestisse jääda.

etendus "Gizzelle"

Hans H. Luik peab Linnateatri tantsuetendust Linnahalli vääriliseks.

“Gizzelle”
Lavastaja Aleksandr Pepeljajev. Mängivad EMTA lavakunstikooli 25. lennu üliõpilased.
Mängitakse Linnateatri Hobuveskis.

Olen end juba kümmekond korda leidnud tantsuetendustelt. Nende üks ühine joon on ande pillamine. Vaimustavaid etendusi, näiteks Fine5 või Linnateatri omi, mängitakse näotult väikestele auditooriumidele. Linnateatri “Gizzelle” etendub Hobuveskis, vääriks aga Linnahalli (ma tean küll, et linnavõim selle sulges).

Lavakate iga uus lend tuleb kui nooruse palang, kuid 25. lennu sporditeatrist pritsib seda mahla suisa ülearu, sisu ei jõua järele. “Sporditeater” on vanema teatrirahva pilkav nimi nende lavastuste kohta, kus trimmis kõhtudega noored ilma higistamata ja hingeldamata lavalist liikumist teevad. Sportlikud on NO99 trupp ja värske Viljandi lavakunstikursus oma “12 Karamazoviga”.

Nn Nüganeni kursuse “Gizzelle’i” sisu on aga nooruslik “ütlen-korraga-maailmale-kõik-näkku” nagu “12 Karamazovit” Von Krahlis, ainult et ilma ängita. Viinajoomist kah polnud! Sülitamist samuti mitte!

Oli tõsine ettevalmistus, andunud tants, mõnes etteastes isegi peaaegu veatu ja korralikult sünkroonis (kuigi ka Estonia ballett ei tantsi enam täiesti sünkroonis). Niisugune ime, et lavakunsti lõpetajad suisa tund ja nelikümmend tantsu löövad, oli möödunud sajandil suisa võimatu. Mäletan, kuidas Ülo Vilimaa 80ndatel Rakvere teatris üritas puiseid näitlejaid West Side’i lugu tantsima panna ja naba paigast pingutas.

Pepeljajev on “Gizzelle’i” lavastanud ilma peategelaseta, kõik naised on Giselle’id ja kõik mehed printsid.

Esimest korda, mil ma mäletan peategelasi paljunevat, oli see Komissarovi lavastatud “Hamletis”, kus Artur Talvik ja Mart Nurk mängisid Claudiust ning Merle Jääger ja Toomas Vooglaid Hamletit.

Kui poleks peategelaste paljusust olnud, võrrelnuksin ma “Gizzelle’i” NO99 “Periklesega”. Seiklus, allilm, tants ja tahakeeramine, kirst ja merelained. “Periklesesest” erinevalt skandeerivad “Gizzelle’i” noored teksti saksa keeles, sellises pehmes, nagu tallipoisid seda Eestis rääkisid. NO99 trupis on ka vähem naisi.

Aga noori ilusaid naisi “Gizzelle’is” on. Seal on võrratu vallatute jalakeste stseen, kus tüdrukud lamavad pappkarpides, jalad väljas. On poisid-hobused ja poisid-keppivkoerad. On füüsiline teater, kuni surnukstantsimiseni, sest Heinrich Heine üleskirjutatud Giselle’i-müüdis ilmuvad noormeestele armastuse kätte surnud tüdrukute zombid ning tantsutavad noormehed surnuks. Paljud arhetüüpilised hetked on 25. lennu etenduses niisiis sees. Heas, totaalses lavakate lõpuetenduses ongi alati vist olnud.

Teatriteadlane Karin Kask ütles kord, et suur osa keskealisest naispublikust tulebki saali noori meesnäitlejaid vaatama ning vastupidi. Lihaliku pilguga vaadates jagunesid etenduses ilusad, uhked, linnalikud tantsijannad ja pastoraalsed, klassikalisest mallist erinevad tantsijannad pooleks. Meeste hulgas jäi silma kaksikutepaar (Priit ja Märt Pius), nagu Matt Damonid. Milline on teine Kalmet (vennad Henrik ja Karl-Andreas), jäigi mul aru saamata. Kindlasti pean vendade stand-up-etenduse ära vaatama. Üks Kalmet, kes Giselle’i kirstu paneb ja merelainetele lükkab, oli ilusti äratuntav. Oma isa taoline auahne möllumees.

Tema isal, nagu professor Reet Neimar ütles, oli lavaka alguses mingi “tubli pioneeri sündroom” olnud, aga lavakas istutas sisse “küsimuse” (et mitte öelda “ängi”) ja temast ehk Madis Kalmetist sai väga intrigeeriv näitleja (viimane eneseirooniline roll filmis “Umbkotid”).

Väikese saali etendusi pole mingi kunst omavahel võrrelda, sest keegi kurat pole neid ju näinud. Ainult Vormsi Ennu kohtan igal Kanuti show’l. Ma ju ütlen, et energilistel ja ühtaegu peentel lavastustel pole publikut. Igatahes iraanlase Homayun Ghanizadehi hiljutine esietendus “Kuningas sureb” on võrreldes “Gizzelle’iga” nagu malemäng. Noorte autorite “Premiere” ent enam-vähem sama temperatuuriga. “12 Karamazovit” von Krahlis sisaldas seda läppunud tanksaabaste lõhna, seda soome pussi või kitarriga õhus vehkimist, mida seal majas ju juba küllalt on tehtud ja mis vananeb nagu kormoranide nahkpükste rock.

Aga kui noored Toompea lavakad on äraütlemata füüsilised, siis Viljandi lavakunsti lõpetajad, Mari Pokineniga eesotsas, on muidugi ülimusikaalsed. Kuulsin, et juba sissepääsemisel pidid kaht pilli valdama, kolmas õpetati koolis.